Jootraha

ProosaRedigeeri

  • Araabia giidide lemmiktrikk oli järgmine. Püramiidide lähedal tõmbasid nad pahaaimamatu võõra kõrvale ja sosistasid talle salapäraselt: "Siin peaks kaevama, ehk leiab efendi midagi antiikset."
Efendi kaevas ning tõi mõne aja pärast vaimustunult päevavalgele väikese skarabeuse, ilusa, uskumatult hästi säilinud väikese skarabeuse, kes polnud küll vaaraode aegu pinnasesse sattunud, kuid kel oli seljataga küllaltki pikk reis Saksa vabrikust siia püramiidideni. Efendi seda ei teadnud ning hea giid sai eriti suure jootraha.
Pole olemas meeldivamaid ja osavamaid valetajaid kui Egiptuse giidid. Seda märkas juba Herodotos ning tema kirjeldused neist sümpaatsetest sulidest peavad tänapäevalgi paika. (lk 62)
  • Frankfurt oli esimene Saksa suurlinn, mida õppisin täiskasvanud inimesena üksikasjalisemalt tundma. Mulle meeldis ilus, aristokraatne arhitektuur ja lopsakas rohelus ning — inimeste antipaatia Preisimaa suhtes. Tublide turistide kombel rändasime Rothschildide algkodu ja Schopenhaueri elumaja juurde, vaatlesime Danneckeri paksu Ariadnet, naersime läbi pisarate, kui kohtusime palmihoones taas troopiliste taimede ja lilledega. Täiskuuööl jalutasime Römerbergil. Meie ees ärkas ellu keskaeg, oivalised vanad ehitised näisid jutustavat hämaratest saladustest.
Siin rahuldas isa oma kirge "labaste" toitude vastu. Ta vedas mind väikestesse restoranidesse ning sõi loendamatul hulgal frankfurdi vorstikesi. Ükskord ehmatas ta vaese kelneri peaaegu surnuks. Rikaste kodanlaste linn oli nähtavasti temas taas äratanud eriti aristokraatseid tundeid — seda juhtus temaga tihtipeale. Kui ta, järgides oma Austria harjumusi, andis kelnerile sakslase arusaamist mööda röögatu jootraha, lausus too mees: "Tänan väga, härra parun!" Rothschildide linnas oli see küllap kõrgeim tiitel, mida inimene võis kuulda saada. Ent isa oli sügavasti solvunud ning ütles kiiresti ja valjult: "Nimetage mind Viktoriks, kui see teid rõõmustab, ent jumala pärast ärge nimetage mind paruniks!"
Vaene kelner arvas, et tema ees on hullumeelne; ta põrnitses isale kohkunult otsa ja kiirustas siis minema, jättes teda Viktoriks nimetamata. (lk 78-79)