Proosa muuda

  • "Planchet, mis kell me õhtust sööme?" küsis Porthos. "Mu kõht on tühi."
Peasell pani käed risti.
Kartusest, et Porthos võiks tunda värske liha lõhna, hiilisid ülejäänud kaks leti alla.
"Siin võtame ainult kerget õhtuoodet," ütles dArtagnan. "Kui me oleme juba kord Planchet’ talus, siis sööme õhtust."
"Ah, või meie läheme teie tallu, Planchet? Seda parem," kiitis Porthos.
"Teete mind väga õnnelikuks, härra parun."
"Härra parun" avaldas tugevat mõju sellidele, kes nägid, et päratu isu kuulub kõrgema seisuse juurde.
Pealegi rahustas neid see tiitel. Nad polnud kunagi kuulnud, et inimsööjat tituleeritaks "härra paruniks".


  • Pealegi olid Essexid olnud lühikest aega — umbes sadakond aastat — Cádizi krahvid. See tiitel — esimene võõrtiitel Inglismaal — loodi spetsiaalselt nende jaoks aastal 1190, kui Richard Lõvisüda ülendas oma tallmeistri Lord Harold Essexi Cádizi krahviks. Ühe eraviisiliselt ettevõetud ristiretke eest Cádizi moorameeste vastu. See ristiretk tõi riigile suurepäraseks saagiks paganliku kuldliua. Kahjuks võeti haruldane krahvitiitel Essexitelt ära kuninganna Elizabethi poolt sõjakavalusena Hispaania kuninga Philipp II maharahustamiseks. Seda tegu polnud Essexid Elizabethile tänini andestanud. Tollest ajast peale kandsid nad tiitlit lihtsalt Essexi nime juurde. Ja kuna see oli perekonnanimi, siis oli lord Essex surmani tüdinenud seletamast uudishimulikele ameeriklastele ja võhiklikele võõramaalastele, et tema e i o l e Essexi krahv, et ta ei seisa suguluses ega sidemeis Essexi krahvkonnaga, millega tal pole vähematki pistmist. Ta seletas kannatlikult, et tema puhul on tegemist ainult perekonnanimega, ja lisas tavaliselt mokaotsast juurde, et see nimi eksisteeris juba ammu enne igasuguseid Essexi krahvkondi. (lk 24-25)


  • Harry Kuningas naeratas ja vibutas naljatlevalt sõrme. "Teie kahe puhul ma lepin sellega, sest me kõik oleme natuke elu näinud ja teame, mis on mis, aga väljaspool seda kabinetti olen ma söör Harry, eks ole? Mina isiklikult sellest nii väga ei hooli, aga minu naine, kõrgeauline leedi, vaatab väga, et kõik oleks, nagu peab, igatahes, jumalate eest! Tal on nina nii püsti, et varblased põrkavad sellega kokku, sulatõsi! Samas ei saa ma öelda, et see kellelegi kahju teeks." (lk 211)