Hullumeelsus

(Ümber suunatud leheküljelt Hull)


  • Suur lust on olla hull, kuid seda lusti tunneb ainult hull.
  • Inimese hullumeelsus on seega taevane tarkus; surelikust arust vabanenud inimene saavutab lõpuks taevase mõtlemisviisi, mis ajaliku mõistuse jaoks on absurdne ning jampslik. Ja siis on ta oma õnneks või õnnetuseks muutunud järeleandmatuks ja ükskõikseks nagu tema jumal.
  • Hulluga vaieldes jääte tõenäoliselt jänni, sest tema vaim töötab tihti kiiremini, kuna seda ei pidurda argumentidesse süvenemine. Teda ei koorma huumorimeel, ligimesearmastus ega kogemuse armutu veenvus. Ta on teist loogilisem, sest tema tundeilm on vaesem. Tõepoolest, hullumeelsuse tuntud määratlus on selles mõttes eksitav. Hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse.
  • "Olge nendes teistes osakondades ettevaatlik, isa," hoiatas Yossarian. "Seal hoitakse vaimuhaigeid. Need on hullumeelseid täis."
"Mind ei ole vaja isaks kutsuda," selgitas kaplan. "Ma olen anabaptist."
"Ma räägin neist teistest osakondadest surmtõsiselt," lasi Yossarian süngelt edasi. "Sõjaväepolitsei teid ei kaitse, sest nema on veel kõige hullemad. Ma tuleksin teiega ise kaasa, aga ma kardan hirmsasti: hullumeelsus on nakkav. See on kogu haigla ainuke tervemõistlik osakond. Kõik peale meie on hullud. See on muideks ilmselt kogu maailma ainuke tervemõistuslik osakond."

VanasõnadRedigeeri

  • Anna ohjad hullu kätte, hobu läheb hoopis hulluks.
  • Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
  • Ei hullu külvata ega künta, hull sigineb enesest.
  • Hull kiidab orja tööd, laisk kiidab lapse tööd.
  • Hullu karjase kannikas süüakse ikka ära.
  • Hullu last ei paluta pulma.
  • Hullul peal (joodikul) on palju vaeva.
  • Hullul sõnad huulte peal, targal hammaste taga.
  • Häda hull, ei mees.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

KirjandusRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel