Aasta (lühend a; Lõuna-Eesti murretes ajastaig) on ajavahemik kahe järjestikuse sündmuse vahel, mis toimuvad kord iga täistiiru jooksul, mille Maa teeb tiiru ümber Päikese. Laiemas mõttes räägitakse aastast ka seoses mis tahes planeedi tiirlemisega ümber tähe, näiteks Marsi puhul Marsi aastast. Enamasti ei muutu selle jooksul suurt midagi, ainult hullemaks läheb.

Kui Maa teeb tiiru ümber Päikese, ongi aasta täis.
Aastaring aastal 1585 asteekide Tonalpohualli kalendris.

ProosaRedigeeri

  • Seda, et mõistus tuleb alles aastatega, ei tunnistata endale enne, kui mõistus ja aastad on käes.


  • Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see taevas, kord selge, kord pilves, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse emakeel, keel, mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal rohul ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid armastuseks.


  • "Nädal läheb nädala järele, kuni aasta täis saab, ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi."
"Kuhu nad kaovad?"
"Issa ristike, kui rumalasti sa küsid!"
Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti.


  • Kogu aasta on kevad ja kogu elu on noorus; kogu aeg miski õitseb. Nii ainult öeldakse, et on sügis; meie aga puhkeme see aeg õitsele teistsuguste õitega, kasvame mulla sees, loome uusi võrseid; ja kogu aeg on midagi teha. Ainult need, kes istuvad, käed rüpes, räägivad, et kõik pöördub halvema poole; see aga, kes õitseb ja kannab vilja, ei tea isegi novembris sügisest midagi, temal on ikka kuldne suvi; ei tea midagi tagasiminekust, vaid puhkemisest. Minu sügisaster ja minu kallis inimene, aasta on nii pikk, et tal peaaegu polegi lõppu.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 81


  • Jõululaupäeva soojus oli lapsepõlves nii suur, et ei märganudki, kui jalad külmetasid. Olen isegi jõuluheintel lamanud ja need polnud külmad, kuigi olid väljast toodud. See oli siis. Hiljem hakkab inimene rohkem märkama, mitte ainult seda, kas heinad on külmad või soojad, vaid ka seda, kas need on omad või võõrad. Hiljem on see läinud rohkem laenu tähe all. (Ma ei räägi vargusest - see lugu ei ole pihtimus.) Laenata üks kord aastas, ilma et oleks mingit väljavaadet selle tagasimaksmiseks, see veel kuidagi läheb. Aastaid ei ole igatahes nii palju kui on aastas päevi. Sellepärast tuleb teised õhtud enda varal läbi ajada.


  • [Verihein:] "Kui see pole saladus, siis ütle mulle, millised suured väed on maailmas veel peale valguse?"
"See ei ole saladus. Arvan, et igasuguse väe allikas ja lõpp on üks. Aastad ja kaugused, tähed ja küünlad, vesi, tuul ja võlukunst, inimese käteosavus ja puujuurte tarkus tekivad kõik koos. Minu nimi, sinu nimi, päikese või allika või sündimata lapse päris nimi on kõik silbid ühes suures sõnas, mida lausub väga aeglaselt tähesära. Pole olemas mingit muud väge. Mingit muud nime."
Tirk peatas noa nikerdatud puidul ja küsis: "Aga surm?"
Tütarlaps kuulas, läikivate mustade juustega pea langetatud.
"Selleks, et saaks lausuda sõna," vastas Ged aeglaselt, "peab olemas olema vaikus. Enne ja pärast."


  • Möödus aasta. Päev järgnes kannatlikult päevale. Kunagi ammu, päris multiversumi alguses, olid nad üritanud saabuda kõik ühekorraga, aga sellest ei olnud midagi välja tulnud.
    • Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Tallinn: Varrak, 2001, lk 71


  • Aasta on pikk aeg, selle jooksul jõuab ennast alati ära tappa või midagi muud ette võtta.


  • Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus nii ajas kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, mille viljad küpsevad alles tuhandete aastate pärast. Selle taustal õitseb aimdus teadvuse nähtamatust niidistikust, universumi mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013, lk 67


  • Kui poleks olnud algavat kiilaspäisust ja hobuserauana längus õlgu, võinuks Ljutõid pidada teismeliseks: ta oli kiitsakas ja nagu kõik unistajad lohistas käies lapse kombel jalgu. Nooruses oli ta söönud õunad ära koos seemnetega ning käsi laiali ajades uskunud, et tõuseb kohe lendu. Kuid kontorielu argipäevad olid jahvatanud aastad kõlgasteks ja nüüd ärritas teda kõik uus, mis langes välja harjumuspärasest elurütmist. Ljutõi oli vihane, kui maha pandi uus asfaldikiht või muudeti tänavate nimesid või kui ta ei leidnud oma susse sealt, kuhu oli need jätnud. Ta kohtas iga päev ühtesid ja samu inimesi ning märkas neid ainult siis, kui nad ära kadusid. Ta elas nii, nagu vaataks igavat filmi.


  • Nõnda möödusid siis aastad. Mulle meeldiks öelda, et ma varitsesin kogu aeg hetke, et köidikutest priiks rabeleda, kuid kibe tõde on see, et kardetavasti hõljusin ma niisama, arvates, et polegi muud peale nüristavate kannatuste, nii kuni aegade lõpuni.

LuuleRedigeeri

Olen põletand
oma lootuste sillad,
lahti kruvind kõik ootuste roopad.
Kuhu veerevad päevade rongid
mu aastate ahelas?
Kui unetud kongid
ajju vahivad silmakoopad.

  • August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 9


Mis kunagi nooruseuimas
sai hulluse humalavihaks,
nüüd aastate rännakus tuimas
on kasvanud luuks ja lihaks.

Ja midagi enam ei muuda,
kas oli see hea või paha,
sest palju on, mida ei suuda,
ja palju, mida ei taha.

  • Karl Ristikivi, "Varjumäng III" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 25


aastad lähvad meist üle
kasvame kahaneme
edasi-tagasi lendame
mida sa võtad endale
mida saad sina siit
aastad lähvad meist üle

  • Viiu Härm, "*mu laps lendab üle mere...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 30-31


Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.

  • Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356


Nurmenukk ei kuula meid. Teispool aastate kuivavat loogu
liiga hea on tal vaadata oma kuldseid silmi
läbi hommikukaste vikerkaarte, vaadata päikeserattaid
veeremas üle nõo, üle paiseleheõite,
üle taheneva maa, üle luha jõe äärde välja.

  • Jaan Kaplinski, "Nurmenukk". Kogus "Kirjutatud.Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 87


Ratas pöörleb järjest kiiremini
Ajalugu ununeb enne
kui temast õppida jõutakse
Päevad ja aastad kaovad käest

  • Kalev Kesküla, "***Ratas pöörleb järjest kiiremini...", rmt: "Läbi linnaöö", 1986, lk 21


võib-olla saan ikkagi ülikooli
pärast kõiki neid sa-oled-kole-ja-loll aastaid
pärast kõiki neid sa-sööd-meie-laua-taga aastaid
saan ehk töölegi ja
siit lootusetust linnast välja
kuhugi kus ma polegi
linna kõige rohkem omamoodi tüüp

  • Triin Tasuja, "*vaata, nüüd on nii..." kogus "Provintsiluule", 2009, lk 22


vist oleme võhivõõras kohas
satume vastamisi ja juhus kannab
meid ettejuhtuvasse kohvikusse
esimese või viimase vaba laua taha
kus soovijaile serveeritakse
ammu unustatut, õhku haihtunut
kus aastad sulavad nagu suhkur

  • Jan Kaus, "ära ütle veel head aega...", Looming, 10/2016

VanasõnadRedigeeri

  • Aasta ei tunne aastat.
  • Aasta pärast kiida noorikut, nädala pärast hoost.
  • Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks.
  • Aastad pole vennaksed.
  • Kuiv aasta ahtra lehma eest; nälg jätab üsna ilma.
  • Parem aasta oodata kui kaks kahetseda.
  • Päeva lõhud, aasta parandad.
  • Voos vana vanetab, kaks lapse kasvatab.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel