Helen Allingham, "Vana mõisahoone Kentis" (u 1890)

Proosa

muuda
  • Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see taevas, kord selge, kord pilves, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse emakeel, keel, mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega.


  • Neid ootasid tõld ja kraamivanker, ning kutsar ütles, et ta oleks Caroline'i igal pool ära tundnud, sest too sarnanes nii väga oma emaga, keda mees mäletas sellest ajast, mil ta oli veel aednikupoiss; ja see tekitas kõigis meeldiva tunde, justkui sõidaksid nad koju.
See oli lõbus sõit, üle ilusa silla ja künkast üles, läbi küla ja ligikaudu miili jagu piki maanteed, kus rohelised hekid olid kaetud tolmuga ja põldmurakaokstesse oli mööduvaist koormaist takerdunud heinatuuste. Need heinatuustid tekitasid tunde, et oldi tõesti maal - mitte paljal heinamaal eeslinnas, kus elasid tädi Emmeline ja onu Percival ning kus alati oli näha punaseid ja kollaseid telliskivivillasid.



  • Ta ei olnud veel eluski näinud midagi seesugust nagu need tänavad, mis ilmusid nähtavale siis, kui nad ülikooli väravatest mööda said - tänavad, mis olid nii siledaks asfalteeritud, et ta kõigest hingest ihkas põske nende vastu suruda. Ta ei suudaks iialgi kirjeldada õde Anulikale neid bangaloid siin, mis on värvitud taevakarva ja kükitavad üksteise kõrval nagu viisakad hästirõivastatud härrasmehed, ega hekke nende vahel, mis on pealt nii siledaks pügatud, et näevad välja nagu lehtedesse mähkunud lauad.