Puuvõõrik

Puuvõõrik (Viscum) on linalehikuliste sugukonda kuuluv poolparasiitsete taimede perekond ligi saja liigiga, tuntuim esindaja harilik puuvõõrik (Viscum album) on asunud tasapisi ka Eestis kanda kinnitama. Puuvõõrik on tuntud ravimtaim ja mängib olulist rolli mitmetes mütoloogiates.

Proosa

[Mr. O'Toole] nihkus, külg ees, Maxwellile lähemale ja silmitses teda ärevalt. "Kas see olete tõesti teie?" küsis ta natuke murelikult. "Ihulikul kujul? Meile toodi sõna, et te olete koolnud. Me saatsime oma sügavaima kurbtuse märgiks puuvõõrikust ja iileksist pärja."
- Clifford D. Simak, "Härjapõlvlaste kaitseala", tlk Krista Kaer, rmt: "Libainimesed; Härjapõlvlaste kaitseala", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 187

"Vaene poiss. Kas panid tähele, ta kogeleb?" Ma noogutasin.

"See on tema ema süü," ütles Armande põlglikult. "Oleks ta poisi rahule jätnud, aga ei! Muudkui noomis teda. Vahetpidamata. Tegi asja hullemaks. Kogu aeg seletas, et poisil on midagi viga." Ta häälitses pilkavalt. "Pole tal mingit sellist viga, mida üks tubli annus elu ei paranda," kuulutas ta söakalt. "Lasku tal ringi joosta ja ärgu muretsegu, mis saab siis, kui ta pikali kukub. Lasku ta lahti. Lasku tal hingata."

Ma ütlesin, et on normaalne, kui ema oma last kaitseb.

Armande heitis mulle satiirilise pilgu. „Ah nii nimetad sa seda?" hüüdis ta. „Nii, nagu puuvõõrik kaitseb õunapuud?" Ta kõkutas naerda. „Mul olid vanasti aias õunapuud," rääkis ta. „Puuvõõrik võttis nad kõik ükshaaval. Väike vastik taim, pole tal ei nägu ega omaenese jõudu, ainult ilusad marjad - aga jumal küll, kui laastav!" Ta rüüpas jälle jooki. „Ja mürgitab kõike, mida puudutab." Ta noogutas teadvalt. „See on minu Caro," ütles ta. „See ta on."

Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999, lk 97-98

"Aa? Niisiis," sõnas ülemkantsler mõtlikult, "võib öelda, et valge ja roheline sümboliseerivad ühte väikest parasiittaime?"

"Jah, just nimelt," nõustus vanemalausuja.

"Nii et puuvõõrik sümboliseerib tegelikult puuvõõrikut?"

"Täpselt nii, ülemkantsler," ütles vanemlausuja, kes nüüd jõudis tema mõttekäiguga vaid hädavaevu sammu pidada.

"See on küll imelik," tähendas Ridcully endiselt mõtlikul toonil. "See väide on kas nii sügavamõtteline, et selle tähenduse täielikuks mõistmiseks kuluks terve eluaeg, või siis on see täielik pläma. Huvitav, kumb ta on?"

"See võib olla mõlemat," pakkus vanemlausuja viimases hädas.

"Ja see märkus," jätkas Ridcully, "võib olla kas väga mõistlik või väga tobe."

Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 129

Mees ronis heki alt välja. See polnud sugugi lihtne, sest öö jooksul olid tema riiete ning juuste külge takerdunud või kinni jäätunud viirpuuraod, leedrioksad, luuderohuväädid, puuvõõrikujupid ja tuulepesad.
- Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 251