Joanne Harris

briti-prantsuse kirjanik

Joanne Michèle Sylvie Harris (sündinud 3. juulil 1964) on inglise ja prantsuse kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Chocolat", "Viis neljandikku apelsini" ja "Ruunimärgid".

Joanne Harris, 2007.

"Chocolat"

muuda

Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999.


  • Lansquenet' rahvas on õppinud silmsideta vaatlemise kunsti. Ma tunnen nende pilku nagu hingeõhku oma kuklal, kummalisel kombel pole see vaenulik, kuid külm sellegipoolest. Me oleme neile vaatamisväärsus, osa karnevalist, võõra maa hõng. (lk 9)
  • Karneval on möödas. Kord aastas lööb küla üürikeseks ajaks heledalt loitma, ent juba ongi soojus haihtunud ja rahvahulk hajunud. Kauplejad korjavad oma küpsetusplaadid ja telgid kokku, lapsed heidavad oma kostüümid ja peovälimuse kõrvale. Võimust võtab pisut piinlik õhkkond - hämmeldus neist liigseist värvidest ja kärast. See aurustub nagu südasuvine vihm, voolab pragunenud maasse ja läbi kõrbenud kivide, jättes vaevalt mingit jälge. Kaks tundi hiljem on Lansquenet-sous-Tannes taas nähtamatu nagu nõiutud küla, mis ilmub nähtavale ainult kord aastas. Ilma karnevalita oleks see jäänud meile hoopis märkamatuks. (lk 11)
  • Meie elamispind paikneb poe peal: tuba ja pesuruum, naeruväärselt tilluke rõdu, pruunikaspunane lillekast surnud pelargoonidega... Anouk tegi seda nähes grimassi.
"Siin on nii pime, maman." Ta näis tundvat sellise mahajäetuse ees aukartust ja ebakindlust. "Ja lõhnab nii kurvalt."
Tal on õigus. See hiiremustuse ning hüljatud ja unustatud asjade vaimu lõhn on nagu lõksus hoitud päevavalgus, mis on aastate jooksul hapuks läinud ja läppuma hakanud. Siin kajab nagu koopas, üksnes meie kohaloleku nõrk soojus rõhutab iga varju. Värv, päikesevalgus ja seebivesi vabastavad meid saastast, kuid teine asi on kurbus, mahajäetud kõla majas, kus pole aastaid keegi naernud. (lk 12)
  • Me ostsime üldpoest värvi ning pintsleid, harju, rulle, seepi ja ämbreid. Alustasime ülemisest korrusest ja laskusime töötades allapoole, võttes kardinad eest ja visates need koos katkiste asjadega kasvavasse hunnikusse tillukeses tagahoovis, seebitades põrandaid ja tekitades kitsal tahmasel trepil tõusulaineid, mis meid mõlemaid mitu korda läbi leotasid. Anouki küürimisharjast sai allveelaev ja minu omast tanker, mis saatis trepist alla saali mürisevaid seebitorpeedosid. (lk 15)
  • Minu elukutse juures õpid kiiresti selgeks tõe, et andmisel pole piire. (lk 34)
  • Küla pole mulle nüüd enam nii võõras. Selle elanikud samuti. Ma hakkan teadma nägusid ja nimesid, esimesi üksteisega põimuvate lugude salajasi sasipuntraid, mis moodustavad lõpuks meid ühendava nabaväädi. See koht on palju keerulisem kui selle geograafia alguses mõista annab. (lk 34)
  • [Armande:] "Ma olen kuulnud, et meie M'sieur le Curé juba ihub sinu peale hammast," lisas ta õelalt. "Küllap ta mõtleb, et see on tema väljakul sündsusetu." Ta heitis mulle veel ühe nöökava, irvitava pilgu. "Kas ta teab, et sa oled nõid?"
Nõid, nõid. See pole õige sõna, kuid ma teadsin, mida ta silmas pidas.
"Miks te nii arvate?"
"Oh, seda on näha. Üks nõid tunneb teise ikka ära."
Ning ta naeris marruläinud viiulite häälega. "M'sieur le Curé ei usu nõiakunsti," rääkis ta. Tõtt-öelda pole ma päris kindel, kas ta isegi jumalat usub." (lk 36)
  • Sellises kohas nagu Lansquenet juhtub mõnikord, et üks isik - kooliõpetaja, kohvikupidaja või preester - on kogukonna rattapulk. Et see ainus isik on põhiosa masinavärgis ning pöörab elusid nagu kellamehhanismi keskvõll, mis paneb rattad pöörlema, haamrid lööma, osutid aega näitama. Kui võll libiseb või on katki, jääb kell seisma. Lansquenet ongi nagu see kell, mille osutid on seiskunud minut enne keskööd, kuid rattad ja hambad pöörlevad kasutult süütu ja tühja palge taga. Keerad kiriku kella valeks, petad kuradit, rääkis ema mulle ikka. Antud juhul on mul aga tunne, et kurat ei lase ennast petta. Mitte hetkekski. (lk 38)
  • Reynaud noogutas väärikalt. "Vahest seletaksite mulle, mademoiselle ..."
"Oh, kutsuge mind Vianne'iks," katkestasin teda.
"... miks te otsustasite Lansquenet'sse kolida?" Tema toon oli vastumeelsusest siidine, tema kitsas suu rohkem austri moodi kui kunagi varem. "Nagu te ütlete, erineb see pisut Pariisist." Tema silmad näitasid selgelt, et see erinevus oli täielikult Lansquenet' kasuks. "Selline kauplus ..."
Elegantne käsi osutas rammetu ükskõiksusega poele ja selle sisule. "Küllap oleks selline eripood linnas edukam - ja sündsam? Kindlasti Toulouse'is või isegi Agenis ..." Ma teadsin nüüd, miks ükski külastaja polnud julgenud täna hommikul tulla. Sõna "sünnis" sisaldas ühe prohveti needuse kõige jäisemat hukkamõistu. (lk 46-47)
  • Ma müün unistusi, väikesi mõnusid, magusaid süütuid ahvatlusi, selleks et hulk pühakuid suure mürtsuga maa peale sarapuu- ja šokolaadipähklite keskele kukutada...
Ons see nii halb?
Küree Reynaud ilmselt arvab nõnda. (lk 51)
  • Ma tundsin äkilist pistet südames oma tütre pärast, kes mõtles endale sõpru välja, et ümbritsevat tühikut täita. On omakasupüüdlik arvata, et kogu seda ilmaruumi võib täita ema. Omakasupüüdlik ja sõge.
"Me võime kirikusse minna, kui sa seda tahad." Mu hääl oli õrn. "Aga sa tead, et see ei muuda midagi."
"Miks mitte?" küsis Anouk süüdistavalt. "Nemadki ei usu. Nad ei hooli jumalast. Nad lihtsalt käivad seal." Ma naeratasin siis, kuid mitte ilma mõningase kibeduseta. Ise kuueaastane, aga ikka suudab mind oma juhusliku taju sügavusega üllatada.
"Võib-olla tõesti," ütlesin ma. "Aga kas sina tahad selline olla?" (lk 54)
  • Ma tean, et lapsed sünnivad metsikuna. Parim, mida ma loota võin, on mõningane õrnus, näiline kuulekus. Kesta alla jääb aga jäik, toores ja võõras metsikus. (lk 55)
  • Kogu küpsetamine on üks nõiakunst: koostise valik, segamise protsess, riivimine, sulatamine, kokkuvalamine ja maitsestamine, vanadest raamatutest võetud retseptid, traditsioonilised köögiriistad - uhmer ja nui, millega mu ema tegi oma viirukit ja mis on saanud endale kodusema otstarbe -, ema vürtsid ja lõhnaained, mis loovutavad oma peenused madalamale, meelelisemale nõidusele. Ja osalt on just selle põgusus see, mis mulle heameelt valmistab: nii palju armastavat ettevalmistust, nii palju kunsti ja kogemusi pannakse ühte rõõmu, mis võib kesta vaid viivu ja mida vaid vähesed üldse täielikult hindavad. (lk 57)
  • Midagi alkeemilist on selles põhišokolaadi muutumises targa lolli kullaks, selles uskmatu inimese nõiakunstis, mida isegi mu ema oleks nautinud. Töö ajal kirgastan ma sügavalt hingates oma vaimu. Aknad on lahti ja tõmbetuul oleks külm, kui pliidid ja vaskpannid poleks tulised ning sulavalt kattelt ei tõuseks auru. Šokolaadi, vanilje, kuuma vase ja kaneeli segunenud lõhnad on mürgised, samas aga tugevalt sugestiivsed: Ameerika toores ja mullane kõrvalmaik, vihmametsa kuum ja vaigune aroom. Nii reisin ma nüüd nagu asteegid oma pühades rituaalides: Mehhiko, Venetsueela, Kolumbia. Montezuma õukond. Cortés ja Kolumbus. Jumalate toit, mullitavad ja vahutavad tseremoniaalsed peekrid. Kibe elueliksiir. (lk 59)
  • [Joséphine:] "Ma ütlen teile midagi. Läbi Lansquenet' on tõmmatud piir," jätkas ta, demonstreerides seda letil oma mõhnalise sõrmega. "Ja kui sa selle ületad, kui sa ei käi pihil, kui sa ei austa oma meest, kui sa ei tee päevas kolm korda süüa ega istu tule ääres sündsaid mõtteid mõlgutades ja teda koju oodates, kui sul pole lapsi, kui sa ei too sõprade matustele lilli või ei puhasta elutuba tolmuimejaga või ei kaeva... lille...peenraid!" Tema nägu oli rääkimise pingutusest punane. Ta viha oli suur, määratu. " Siis oled sa väärastunud!" sülitas ta suust välja. "Sa oled väärastunud, sa oled ebanormaalne ja inimesed räägivad... sind taga ja... ja... ja..." Ta jutt katkes ning ahastav ilme kadus tema näolt. (lk 67)
  • [Armande:] "Tead, ma arvan, et ma saan veel ühest sinu erilisest šokolaadist jagu. Kuidas oleks veel ühega?" See oli bravuuritsemine, kuid ma imetlesin seda rohkem, kui suutsin öelda. Seda, et ta suutis oma õnnetuses ikka veel mässajat mängida, seda terakest uhkust, mis paistis tema liigutustest, kui ta lürpides oma küünarnukid letile toetas.
"Soodom ja Komorra läbi kõrre. Mmmm. Selline tunne, nagu oleksin just surnud ja taevasse läinud. Kuigi mu lõpp on juba nagunii lähedal." (lk 79)
  • [Reynaud:] Ma vaatan ringi kirikus, mis on mu elu, ning püüan tunda armastust selle vastu. Nii, nagu sina armastasid neid kujusid: murtud ninaga Püha Hieronymust, naeratavat Neitsi Maarjat, lipuga Jeanne d'Arci, värvitud tuvidega Püha Franciscust. Ma ise ei salli neid linde. Tunnen, et see võib olla patt minu nimekaimu vastu, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Nende kisa, nende mustus, mida on isegi kiriku ukse ees - lubjatud seinad on nende jätetest triibulised -, ning nende häälitsemine jutluse ajal. Ma mürgitan rotte, kellest käärkamber kubiseb ja kes närivad seal riideid. Kas ma ei peaks mürgitama ka tuvisid, kes segavad minu jumalateenistust? Ma olen proovinud, mon père, kuid asjatult. Võib-olla kaitseb neid Püha Franciscus. (lk 83-84)
  • "Vaene poiss. Kas panid tähele, ta kogeleb?" Ma noogutasin.
"See on tema ema süü," ütles Armande põlglikult. "Oleks ta poisi rahule jätnud, aga ei! Muudkui noomis teda. Vahetpidamata. Tegi asja hullemaks. Kogu aeg seletas, et poisil on midagi viga." Ta häälitses pilkavalt. "Pole tal mingit sellist viga, mida üks tubli annus elu ei paranda," kuulutas ta söakalt. "Lasku tal ringi joosta ja ärgu muretsegu, mis saab siis, kui ta pikali kukub. Lasku ta lahti. Lasku tal hingata."
Ma ütlesin, et on normaalne, kui ema oma last kaitseb.
Armande heitis mulle satiirilise pilgu. "Ah nii nimetad sa seda?" hüüdis ta. "Nii, nagu puuvõõrik kaitseb õunapuud?" Ta kõkutas naerda. "Mul olid vanasti aias õunapuud," rääkis ta. "Puuvõõrik võttis nad kõik ükshaaval. Väike vastik taim, pole tal ei nägu ega omaenese jõudu, ainult ilusad marjad - aga jumal küll, kui laastav!" Ta rüüpas jälle jooki. "Ja mürgitab kõike, mida puudutab." Ta noogutas teadvalt. "See on minu Caro," ütles ta. "See ta on." (lk 97-98)
  • Puudutasin sõrmeotstega rätikut, mis varjas tema nägu.
"Miks te seda kannate?" küsisin ma järsku. "Kas tahate mulle midagi rääkida?"
Ta vaatas mind lootuse ja hirmuga ning raputas pead.
Ma tõmbasin õrnalt rätikut. "Te olete nägus," ütlesin ma, kui see lahti tuli. "Te võiksite olla ilus."
Otse tema alahuule all oli värske löögijälg, mis näis nõrgas valguses sinakas. Joséphine avas suu masinlikuks valeks. Ma peatasin ta.
"See pole tõsi," ütlesin ma.
"Kust te seda teate?" küsis ta teraval toonil. "Ma pole ju veel rääkinud..."
"Te ei peagi."
Vaikus. Üle vee puistas flööt trummilöökide sekka rõõmsaid noote. Kui Joséphine lõpuks rääkima hakkas, oli tema hääl enesepõlastust täis. "Rumal, kas pole?" Ta silmad olid tillukesed poolkaared. "Ma ei süüdista teda kunagi. Tõesti. Mõnikord ma isegi unustan, mis tegelikult juhtus." Ta tõmbas sügavalt hinge nagu sukelduja enne vee alla minekut. "Jooksen vastu uksi. Kukun trepist alla. A... astun rehade peale." Ta oli naerma puhkemas. Ma kuulsin, kuidas tema sõnade välise pinna all pulbitses hüsteeria. "Hädavares, nagu ta mind nimetab. Hädavares." (lk 104)
  • Ikka see lõputu vihm. Sajab, nagu oleks tükk taevast püsti upitatud, et alla akvaariumielu peale viletsust valada. Lapsed oma vihmamantlite ja kummikutega prääksuvad ja paterdavad üle väljaku nagu rõõmsad plastikpardid ning nende hõiked põrkavad tagasi madalatelt pilvedelt. (lk 107)
  • Naljakas, kuidas sa alati kujutled suremist voodis, ümbritsetuna lähedastest. Selle asemel aga toimub - ja liialt sageli - lühike segadusse viiv võitlus, äkiline arusaamine, paaniline aegluubis võidujooks päikesega, mis tõuseb sinu taga nagu kiikuv pendel, kuidas sa ka ei püüaks sellest ette jõuda. (lk 127)
  • Igal kohal on oma iseloom ja tagasitulek linna, kus sa oled varem elanud, on nagu tulek koju vana sõbra juurde. Kuid inimesed hakkavad näima ühesugused: üksteisest tuhande miili kaugusel asuvates linnades korduvad ühed ja samad näod, ühed ja samad ilmed. Ametniku elutu vaenulik silmavaade. Talupoja uudishimulik pilk. Turistide tuimad, üllatusetud näod. Needsamad armunud, emad, kerjused, sandid, kaubitsejad, tõuklejad, lapsed, politseinikud, taksojuhid, kupeldajad. Mõne aja pärast hakkad end tundma kergelt hullumeelsena, nagu oleksid need inimesed sul salaja ühest linnast teise järel käinud, vahetades riideid ja nägusid, kuid jäädes põhiliselt muutumatuks ning jätkates oma igavaid toiminguid, üks silm salalikult meie, sissetungijate peal. Algul tunned sa teatud üleolekut. Meie, rändajad, oleme omaette rass. Meie oleme palju rohkem näinud ja kogenud kui nemad. Nemad rahulduvad oma kurva elu elamisest lõputus töös-magamises-töös, oma kenade aedade harimisest, oma ühesugustest agulimajadest, oma väikestest unistustest; meie põlgame neid pisut. Siis teatud aeg hiljem tekib kadedus. Esimesel korral on see peaaegu naljakas: äkiline terav piste, mis kaob peaaegu kohe. Üks naine pargis kummardub kärus istuva lapse kohale, mõlema näod valgustatud millestki, mis pole päike. Siis saabub teine, kolmas kord: kaks noort inimest käib merepoolses linnaosas käsikäes, punt kontoritüdrukuid kihistab lõunavaheajal kohvi ja sarvesaiade kohal ... peagi muutub valu lausa lakkamatuks. Ei, kohad ei kaota oma eripära, kui kaugele sa ka ei rända. Hoopis hing hakkab mõne aja möödudes roostetama. (lk 186-187)
  • [Reynaud:] "Me pole siin selleks, et kedagi süüdistada," ütlesin ma etteheitval toonil. "Me peaksime püüdma teie abielu päästmiseks teed leida."
Ta alistus silmapilkselt. "Vabandust, père. Ma ... ma poleks pidanud selliseid asju ütlema." Ta püüdis olla siiras ja näitas hambaid, mis olid nagu vana elevandiluu. "Ärge arvake, et ma ei armasta teda, père. Tähendab, ma tahan teda tagasi, mõistate?"
Oo jaa. Selleks, et naine talle süüa teeks. Tema riideid triigiks. Tema kohvikut kantseldaks. Ja selleks, et oma sõpradele tõestada, et keegi ei tee Paul-Marie Muscat'd lolliks, mitte keegi. (lk 200)
  • "Ma nägin teda täna pärast lõunat," ütles Anouk läbi saiasuutäie. "Ma nägin tema maja."
Pöördusin mõningase uudishimuga tema poole. "Kas ta rääkis sinuga?"
Anouk noogutas tundeküllaselt. "Muidugi rääkis. Ta lubas mulle järgmine kord paadi teha - päris puust paadi, mis ei upu. Kui ainult need verdjad ka seda pelema ei pista." Ta jäljendas väga hästi Roux' aktsenti - mehe sõnade vaimud karglesid urisedes tema suus. (lk 211-212)
  • Surm peaks olema pidu, ütles ema mulle. Nagu sünnipäev. Kui minu aeg tuleb, tahan ma nagu rakett taevasse tõusta ja tähepilve langeda ning kuulda, kuidas kõik ahhetavad!
Puistasin tema tuha neljanda juuli öösel laiali üle sadama. Tammil olid tulevärk, suhkruvatt ja paugud, õhus välkusid põleva kordiidi sähvatused ning hõljus hot-dogide ja praetud sibula lõhn, veest hoovas nõrka solgilehka. See oli terve Ameerika, millest ema oli kogu aeg unistanud: hiiglaslik lõbustuspark, säravad neoontuled, mängiv muusika, laulvad ja tunglevad rahvahulgad - see sentimentaalne ja kassikullane toredus, mida ta armastas. Ootasin ära saluudi kõige kirevama osa, kus taevas muutus värisevaks tule ja värvide purskeks, ning lasksin sini-valge-punaseks värvuval tuhal pehmelt õhulainesse lenduda. Oleksin ju võinud sealjuures midagi öelda, kuid kõik näis juba olevat öeldud. (lk 213-214)
  • [Reynaud:] Vaadates üle väljaku chocolaterie'd, selle säravat akent, roosade, punaste ja oranžide pelargoonide kaste rõdudel ja mõlemal pool ust, tunnen ma oma vaimus salalikku hiilivat kahtlust ning mu suu hakkab vett jooksma, kui ma meenutan vahukoore, alteemaiustuse, kõrvetatud suhkru, joovastava konjakisegu ja vastjahvatatud kakaoubade lõhna. See on naise juuste lõhn kohas, kus kukal ühineb kolju pehme lohuga, päikeses küpsenud aprikooside lõhn, sooja brioche'i, kaneelirullide, sidrunitee ja piibelehe lõhn. See on tuules hajuv viirukilõhn, mis rullub pehmelt lahti nagu mässulipp; see on kuradi jälg, mis pole mitte väävline, nagu meile lapsepõlves õpetati, vaid kõige õhulisem, kõige muljetavaldavam aroom, tuhandest vürtsist kombineeritud essents, mis paneb pea kumisema ja hinge hõljuma. Ma leian end seismas kiriku ees, pea tuulde tõstetud, üritamas püüda jälge sellest lõhnast. See täidab ülevoolavalt minu unenägusid ning ma ärkan higise ja näljasena. Ma kugistan unes šokolaadi, ma veeren šokolaadides ja nende koetis pole mitte rabe, vaid pehme nagu liha, nagu tuhat suud hammustaksid minu kehast väikesi värelevaid tükke. Surm nende õrnas apluses tundub olevat kulminatsioon kõigile kiusatustele, mida ma eales olen tundnud, ja sellistel hetkedel ma peaaegu mõistan Armande Voizini, kes riskib iga joovastava suutäie pärast eluga. (lk 228-229)
  • [Reynaud:] "Öelge mulle, mida te loodate sellega saavutada, et te õhutate minu kihelkondlasi oma juuri lahti kiskuma, oma turvalisusest loobuma ..."
Ta heitis mulle tühja pilgu. "Juuri lahti kiskuma?" Ta silmitses ebalevalt umbrohuhunnikut minu kõrval rajal.
"Ma pean silmas Joséphine Muscat'd," sähvasin ma.
"Oh." Vianne näppis rohelise lavendli vart. "Ta oli õnnetu." Ta näis arvavat, et see ongi kogu seletus.
"Aga nüüd, kus ta on murdnud abielutõotust, jätnud kõik, mis tal oli, ja loobunud endisest elust, kas ta on teie arvates õnnelikum?"
"Muidugi on."
"Tore filosoofia," irvitasin ma. "Kui te olete seda sorti inimene, kes ei usu pattu."
Ta naeris. "Ei usugi," sõnas ta. "Ma ei usu üldse sellesse."
"Sel juhul tunnen ma teie vaesele lapsele kaasa," ütlesin ma teravalt. "Ta on kasvanud ilma Jumala ja moraalita."
Ta vaatas mind kitsa kurva pilguga. "Anouk teab, mis on õige ja mis vale," kostis ta ning ma teadsin, et olin lõpuks temani jõudnud. Üks punktike oli kirjas. "Mis jumalasse puutub..." Ta jättis lause pooleli. "Ma ei usu, et valge krae annab teile ainuõiguse pääseda Jumala juurde," lõpetas ta leebemalt. "Minu arvates jätkub seal kusagil ruumi meile mõlemale või kuidas?" (lk 230-231)
  • Kevad on tulnud lühikese eelmänguga, otsekui muutes kivise maanurga haljendavaks oruks ning aiad ja teepeenrad on järsku vohavatest nartsissidest, iiristest, tulpidest õide puhkenud. Isegi Les Marauds' mahajäetud majad on värviga toonitud, sest siin on korralikud aiad end lopsakalt püsti ajanud: ühe veeäärse maja rõdul õitseb leedripuu, üks katus on kaetud võilillevaibaga, ühest murenevast fassaadist sirutuvad välja kannikesed. Kunagi kultiveeritud taimed on tagasi langenud oma metsikusse seisusse, väikesed koivakad pelargoonid tõuklevad surmaputkede vahel, isekülvanud moonid on huupi laiali puistunud ning oma algupärase punase värvuse oranžiks kuni kahvatulillaks moonutanud. Mõnest päikesepaistelisest päevast piisab, et neid unest üles meelitada; pärast vihma tõstavad ja sirutavad nad oma pead valguse poole. Kitkud peotäie seda oletatavat umbrohtu ning näed siis oblikate ja ristirohu all salveisid ja iiriseid, nelke ja lavendleid. (lk 254-255)
  • "Chablis" läheb libedalt. Seejärel vol-aux-vents, mis on kerged nagu sõõm suvist õhku, siis leedriõiešerbett, millele järgnevad plateaux de fruits de mer grillitud langoustine'idega, hallid garneelid, krevetid, austrid, bernique'id, ämblikkrabid ja suured tourteaud, kes võivad inimese sõrme lihtsalt otsast näpistada, nagu mina võiksin näpistada rosmariinivarre, ranniklased, palourde'id ja kõige selle tipuks hiiglasuur merivähk, kes lebab kuninglikult oma vetikatest asemel. Tohutu vaagen särab punastes, roosades, mererohelistes, pärlvalgetes ja purpursetes toonides nagu merineitsi hõrgutistepeidik ning levitab nostalgilist soolast lõhna, mis meenutab mere ääres veedetud lapsepõlve. Me jagame laiali krabisõrgade purustajad, väikesed kahvlid karploomade söömiseks, kausikesed sidruniviilude ja majoneesiga. Võimatu on sellistest roogadest eemale jääda; need nõuavad tähelepanu, sundimatust. (lk 289)
  • Magustoiduks on šokolaadifondüü. Seda tuleb valmistada selge ilmaga, sest pilves ilm tuhmistab sulatatud šokolaadi läike: 70 protsenti tumedat šokolaadi, võid, natuke mandliõli ning kõige viimasel minutil lisatakse vahukoort ja kuumutatakse tasakesi põletil. Seejärel aetakse koogi- või puuviljatükid varda otsa ja kastetakse šokolaadisegusse. (lk 290)