Rändaja

Proosa

Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 7

Luule

Ah Päevalill! ajavoost roid,
Päikse sammusid loed iga hetk,
Taga ihates kuldsooje maid,
Kus otsa saab rändaja retk,

Kus Poiss, kelle närtsitas kirg,
Ja Neitsi, kel lumetekk üll,
Üles tõusevad hauast, et minna,
Kuhu pürgib mu päevalill

William Blake, "Päevalill", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 1994/8, lk 1

"Kui tõesti siin su jõud
jäänd nõdraks," lausus mees, "miks, ütle, seda linna
sa pole jätnud veel? Aeg ammu teele minna!"
Kuid mina: "Kuhu siis? Kus on see õigeim tee?"
Käe noormees sirutas ning näitas kaugusse
ja lausus nagu arst: "Mis näeb su hing seal? —
vaata!"

Nüüd silmist valusaist ma püüdsin pilku saata,
neid ahnelt avades kui see, kes pääsnud kaest.
"Üks valgus," kostsin siis, "sealt lohutab mind vaest."
"Siis mine, tähiseks see valgus eemal särav,
vaid seal on lunastus, su ainus kitsas värav,
sa seda näha saad, teel kindlalt püsi vaid
ja mine!" — Teele sealt ma sööstsin jalamaid.

Aleksandr Puškin, "Rändaja", tlk Paul-Eerik Rummo, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 112-113

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.

Ernst Enno, "Rändaja õhtulaul" valikkogust "Rändaja õhtulaul", koostanud Urmas Tõnisson (2013)

Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja, rändaja.

Ernst Enno, "Mina" kogus "Uued luuletused" (1909)

ME RÄNDAJAD,
Oma teid tirime koormana eneste taga kaasa,
Maariba, kus kord puhkasime, on
Meie ihukate —
Pisaratega ära õpitud keele supipotist
Toidame end.

Nelly Sachs, "Kesköö koorid: Rändajate koor", tlk Rein Raud, rmt: "Tähestiku laip tõuseb hauast" (2019), lk 26