Udu on üks ilmastikunähtustest: inimese tegutsemiskõrgusel maa kohal hõljuv vesi, mis ei taha hästi läbi paista.

Caspar David Friedrich, "Udu Elbe orus" (1821)
Claude Monet, "Vernoni kirik udus" (1894). Impressionism ja udu sobivad hästi kokku.
Stanisław Witkiewicz, "Kevadudu" (1897)
Evelyn de Morgan, "Udu tütred" (u 1905-1910)
Ivan Velts, "Udu jõe kohal" (1916)
Marguerite Robyns (1868-1930), "Sinine udu, Houx sur Meuse", s.d.
Sanna Myrttinen, "Sinine tund" (2016, akrüül)


Proosa

muuda
  • [D'Artagnan:] "Teeme nüüd linnas väikese tiiru. Praeguse uduga ei tunneks isegi Mordaunt meid nelja sammu pealt ära. Lähme neelame pisut seda udu."
"Jah," arvas ka Porthos, "see on meil õlle kõrval väikeseks vahelduseks."
Ja neli sõpra väljusid, et, nagu ütleb kulunud väljend, hingata pisut selle maa õhku.


  • Kummatigi oli lumetormi, udu ja sõja puhul tegu /---/ faktiga, et kõik tundsid ennast võrdsetena. Reeglina on igaüks meist hõivatud omaenda muredest; teised võivad meid sealjuures takistada, tüüdata või siis jääda hoopiski meie poolt tähele panemata. On aga kordi, kus üks ühine tundeelamus mõjutab tervet inimhulka. Kui nii juhtub – isegi kui tundeelamus ei ole meeldiv – , tekitab fakt, et see on ühine, iseäraliku õnnetunde, mida ei ole võimalik saavutada ühelgi muul teel.


  • ... sel ajal, kui inimesed loevad, udutab väljas sadada ning kraadiklaas näitab kaheksa pügalat üle nulli; ja lugeja räägib muide, et ajalehed aina luiskavad ja ajavad udu, oh neid ja nende ajalehti küll! Seevastu vandumine, ahastamine, needmine, sajatamine, "prrr"-puristamine ja muu maagiline tegevus ilma ei mõjuta.


  • Ja kui järjekordne laul lõppes, hüüdis ta teisi. Kõik tulid akna alla, ka tulemaalane. Mustamäe oli kadunud. Kogu maailm oli vahepeal kadunud. Neile avanes hall eimiski. Alles natukese aja pärast said nad aru, et linnale oli tulemaalase laulu ajal laskunud erakordselt tihe udu. Polnud näha ühtki tuld, ühtki maja, ühtki kontuuri, ühtki detaili. Vaatepilt oli ühtlane, see polnudki pilt, vaid raamitud tühjus. Siis hakati laiali minema. All tänaval võttis neid vastu keldri õhk. Käed said kohe märjaks, ripsmeilt tilkus vett. Eero astus paar sammu kõrvale ja kaotas sõbrad silmist. Kuulis nende hääli kord paremalt, kord vasemalt, kuid miskipärast ei julgenud hüüda, otsekui kartes, et see udu varjab veel ka palju võõraid. Ta loobus. Ta läks üksi.


  • Esmalt viis laev mu Inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel - silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega: "Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on?"
Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aegajalt kostis plartsatusi - siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.
Siis kuulsin, kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt:
"Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt?"
"See on elementaarne, Watson," vastas teine. "Elementaarne."


  • Öeldu on uduselt üteldud, kuid nii oligi see mõeldud — et udu oleks, mis hajuda saab.


  • Kui ema oma valge siidsalli kaelast võtab ja haigele pojale kaela seob, on äkki selge, et ta ei usu poja paranemisse. Või on see etenduse algul antud märk, üks tükk tülli tegelaste kaelas, hiljem kogu perekonda nagunii katvast valgest ja valusast udust.
Hetketi välgatav tõde näib torkiva udu hajutavat, aga see on valusamgi kui vale. On üldse võimalik midagi muuta?


Luule

muuda

Eestis sajab
hääletult roosteudude märga.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Saatustest troostitum sündida
laulikuks Eestis.


Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm –
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl –
las särada õnnelik silm.


Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.


All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.


Vaikus end levitab jõgede sisse,
maastikus sündinud jahedaist joontest
tärkavad udude hõbesed lõkked.

  • Aivo Lõhmus, "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4


siis udu voogas puude all
ta sisse sulas kõik
nii imbus nukrust meeltesse
ja jaamast rongi hõik

kurb, kauge kostus meieni
ja uttu hääbus siis
linn kadus öösse vaikides
ning öö ta ära viis.

  • Katre Ligi, "*Sel öisel tunnil...", kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 13


Oma hinge ei või müüa – kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

  • Juhan Viiding, "Vana mehe laul", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna Olav Ehala viisil.


Vanasõnad

muuda
  • Sajusel ilmal sõidab saks, udusel hulgub hunt.
  • Soe vihm vend, udu onupoeg.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel