Humal

taimeliik

Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline mitmeaastane väänduva varrega ronitaim. Looduses kasvab hajusalt, kasvatatakse kultuurtaimena, mille emasõisikutest valmistatakse rahustava toimega drooge ja mida kasutatakse õlle maitsestamiseks.

Humala emasõisikud
Wilhelm Wallander, "Humalakoristus Askarbodas" (1856)
Adelheid Dietrich, "Metsalilled ja oksad eendil" (1865), humal üleval paremal
Charles Edward Perugini (1839-1918), "Humalakorjaja", s.d.

Rahvaluule

muuda

Humal huikus, käbi kärkis,
Humal huikus metsessägi,
Käbi kärkis põõza'assa:
Tule tännä, nuori miezi,
Vii nied kotisse koduje,
Pane parsil kuivemaie
Seält ma astun ankurisse,
Seält ma tükin tünderisse,
Seält ma poen poolikusse,
Seält ma veeren veerändisse,
Võtan meeled meeste peästä,
Pooled meeled poeste peästä,
Tanud targa naeste peästä.
Mehed mütsätä müräväd,
Naezed tantsivad tanuta,
Poizid poolisaapa'ita.

  • "Vaks on õllel vahtu peäle". Rahvaluule. "Vana kannel" II, VIII osa


Proosa

muuda
  • [Andres] Käis ise linnaseid nuusutamas ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste lõhnast võis eeldada õlle maiku. Isegi kevadel veel, kui ta viimased linnased veskil oli ära jahvatanud, võttis ta koju jõudes linnasejahu-koti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada lasta. Samuti otsustati ka humalate väärtust lõhna järgi, olgu need omast tapuaiast saadud või poest ostetud.
Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha.

Luule

muuda

Ja maja ümber kollendavad kressid
Ning, humalate roheline vöö,
Sa oma vilu haljendava kee

Kui efeu ümber halli rõdu mässid,
Kus kelmis mängutujus laotan kätt
Su järel, väänlev, värisev vinjett.


All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.


Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.


Las pööbel käratseb,
kuni käärib kannuden humal!
Las uulits märatseb
ja joobub pruunsärgi tallast,
mis põrutab tänavakive,
kui kantakse haakristi lippe
mõne marsi taktil.
Ent siiski piinlik ja häbi,
kui meenutad fakti,
et hämardub vaimugi tippe...


Aeg sarnane kui õllepruulja suur ja karvane
toob lisaks humalaid mu sapitõrde.
Pean seda virret niristama läbi õlekõrre,
sest olen inimen': veel niivõrd ahvi sarnane,
et pane puuri, mis on terasvarvane,
ning näita inglitele, ahvidele,
kas tunnistavad omaks selle
kahejalgse velle.

  • August Alle, "Carmina Barbata: Proloog"


Et kolmed kokku saavad
nagu ikka pühade ees -
kaevuvesi ja humalaviha
ja odralinnased.


Sinu vastu nyyd nurisen — Enesetapjate Jumal
ei tunne su nime ning ilmeid Su palgelt ei tea
köidad meeli kui väät mille luurele läkitab humal
et milline tyvedest murduma mulda end seab

Sinu kõrvetav tapuväät vingerdab minugi ihul
kui mina Sind sõnun — ei kosta ma enese eest
nõnda mõrud on terad tos iseend õsunud vihus
ei ole sääl abi ka nendele pillatud meest

  • Peep Ilmet, "Nurin enesetapjate jumala vastu" kogus "Mõraseks mõistetud meel" (1991), lk 25

Vanasõnad

muuda
  • Agan leivajätku, humal õllejatku.
  • Hukka läinud head humalad, kahju kalleist linnastest.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel