Kask

lehtpuude perekond

Kask (Betula) on kaseliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude perekond.

Thomas Fearnley, "Vana kask Sognefjordis" (1839)
Issaak Levitan, "Sügis (Rostov)", 1890
Gustav Klimt, "Maastik kasega", u 1903
Peder Mørk Mønsted, "Sügis kaasikus" (1903)
Clarence Gagnon], "Märts kaasikus"

LuuleRedigeeri

All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...


Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.


Kased kummarduvad peatsis
ehatäht on jalutsis

Mööda jõge, mööda rohtu
mööda valget kasetohtu
sammub öö kui pehme kass

  • Paul-Eerik Rummo, "Kassikangas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48


toa võiks soojaks kütta ja siis
õue minna, metsa suure kase juurde.
juuksed vabaks lasta ja tasakesi
hingata. ütle, kask siis, mida peaksin
tegema, et mulle unenäo tagasi annaksid?

  • Kirsti Oidekivi, "millega sa ostad ennast välja" kogust "Akvaariumis". Tuum, 2000, lk 40


see aeg on käes
kui maailm lõheneb
kui mahl voolab kasetüve pidi
ja kõik mida sa teadsid
kukub aeglaselt pooleks


kased kummardusid sügavalt

arvasin et mulle ma ei märganud
et samal päeval ümberringi kahvatasid puud

keegi mu selja taga seisma jäi
mõtles veidi ja kummargil päi

ütles ise endale head teed
pöördus otsides tagasiteed

lilli pidi ta läkski siis
ärganud liblikad ühes viis

  • Viiu Härm, "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37

ProosaRedigeeri

  • Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
  • Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.
  • Inglane armastab oma aias seda, mis ei kasva. See on vist üldse aednike haigus. Ta istutab kase. Põhjamaa puu, mis armastab talve, mida siin pole.

VanasõnadRedigeeri

  • Ega leib ole võsast võetud ega kase oksist katkutud.
  • Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel