Selma Lagerlöf

Rootsi kirjanik

Selma Ottilia Lovisa Lagerlöf (20. november 1858 – 16. märts 1940) oli rootsi kirjanik, 1909. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.

Carl Larsson, Selma Lagerlöfi portree (1908)


"Gösta Berlingi saaga"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga". Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006.


  • Ei, tema, pastor siin ülal kantslis, teadis, et ilma viinata oli võimatu selles maakolkas elada; ka kõik tema kuulajad teadsid seda, aga nüüd tahtsid nad tema üle kohut mõista.
Nad tahtsid tal ametikuue seljast kiskuda sellepärast, et ta oli purjus peaga nende jumalakotta tulnud. Ah, oli siis kõigil neil inimestel — või tahtsid nad uskuda, et neil oli, - mingi teine jumal kui viin? (lk 7)
  • Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata. (lk 11)
  • Ta lebas kõrtsitoas pingil ja mõistis ise enda üle kohut: "Gösta Berling, ametist tagandatud pastor, keda süüdistatakse näljase lapse jahu mahajoomises, mõistetakse surma. Millisesse surma? Surma hangedes."
Ta haaras oma mütsi ja vaarus välja. Ta polnud ei täiesti ärkvel ega täiesti kaine, ta nuttis kaastundest iseenda vastu, oma vaese rüvetatud hinge vastu, mille ta pidi vabaks andma. (lk 14)
  • Järve lätted on üsna kaugel põhjas, ja järvele on see oivaline maa. Mets ja mäed ei lakka kunagi kogumast talle vett, jõed ja ojad sööstavad temasse alla aasta läbi. Tal on peent valget liiva, millel pikutada, neemi ja laidusid, mida peegeldada ja imetleda, näkil ja vesihaldjal on seal vaba mänguruumi, ja järv areneb kiiresti suureks ja ilusaks. Ülal põhjas on ta rõõmus ja sõbralik: vaadatagu teda vaid suvehommikul, mil ta lebab unest joobununa uduloori all, et näha, kui reibas ta on. Esmalt ta peitub viivuks, poeb üsna hilju esile kergest kattest, nii nõiduslikult ilus, et teda vaevalt võib ära tunda, siis aga heidab endalt ühel hoobil kogu katte ja lebab seal, paljas ja roosiline, ning sädeleb hommikuvalguses.
Aga järv ei lepi selle mängleva eluga; ta tõmbub kokku kitsaks väinaks, tungib lõunas mõnest liivakünkast läbi ja otsib endale uut riiki. Sellise ta leiabki; ta muutub suuremaks ja võimsamaks, tal on täita põhjatu sügavik ja kaunistada viljakas maastik. Kuid nüüd muutub vesigi tumedamaks, kaldad vähem vahelduvaks, tuuled kõledamaks, kogu loodus karmimaks. Tore, imeilus järv! Palju on neid sõidukeid ja palgiparvi, mis libisevad läbi tema vete, alles hilja saab ta talvepuhkusele minna, harva enne kui alles pärast jõulu. Sageli on ta ka tusatujus. Siis võib ta vihast valgena vahutada ja purjekaid ümber paisata, aga ta võib lebada ka unelevas rahus ja peegeldada taevast. (lk 23)
  • Sügav kurbus peegeldub Gösta näol.
"On meid ainult kaksteist?" küsib ta. "Miks nii? Peame me maa pealt välja surema? Peab meid tuleval aastal olema ainult üksteist ja ületuleval ainult kümme? Peab meie nimi saagaks saama, meie salk hävima? Kutsun teda, seda kolmeteistkümnendat, sest ma olen tõusnud, et juua tema terviseks. Kutsun teda meresügavusest, maa sisemusest, taevast ja põrgust kutsun ma teda, kes peab täitma kavaleride salga."
Siis kõlistatakse korstnas, siis avaneb sulatusahju uks, siis tuleb kolmeteistkümnes.
Ta tuleb karvasena, sabaga ja hobusekapjadega, sarvedega ja terava lõuahabemega, ja teda nähes hüppavad kavalerid karjatades püsti. (lk 29)
  • Ja majoriproua läks. Ta läks rahulikult, jättes enda järel maha hirmu. Ta langes, kuid isegi langedes oli ta suur. Ta ei hääbunud loidu kurbusse, vaid tundis isegi vanaduses rõõmu oma nooreea ][[armastus]est. Ta ei alandanud end kaeblemise ega haleda nutuga, loobudes kõigest, ta ei värisenud mõeldes, et peab kerjakoti ja kepiga mööda maad rändama. Ta vaid kahetses vaeseid talupoegi ja rõõmsaid muretuid inimesi Löveni kaldal, kahetses vaeseid kavalere ja kõiki neid, keda ta oli kaitsnud ja toetanud. Kõik olid ta hüljanud, ja siiski oli tal jõudu oma viimast sõpra endast eemale tõugata, et mitte temast mõrvarit teha. (lk 43)
  • Vana mamsel Ulrika Dillner, kes toimetas Berga mõisas majatöid ja kudus kangaid, seisis trepil ja ütles Gösta Berlingile tere tulemast. Ta tegi talle niksu, ja ta võltslokid, mis rippusid alla üle ta pruuni, tuhande kortsuga kaetud näo, tantsisid rõõmust. Ta viis külalise võõrastetuppa ja hakkas siis jutustama pererahvast ja selle vahelduvast elukäigust.
Mure seisvat ukse ees, ütles ta, Berga mõisas valitsevat karmid ajad. Neil endil ei olevat lõunaks isegi mädarõigast soolaliha juurde; Ferdinand ja tüdrukud rakendanud Disa saani ette ja sõitnud alla Munkerudi seda laenama.
Kapten on jällegi metsas, ja küllap ta tuleb tagasi vintske jänesega, mille valmistamiseks kulub rohkem võid, kui jänes ise seda väärt on. Ja seda nimetavat kapten majja toidu muretsemiseks. Läheks ju veel kuidagi, kui ta ei saabuks mõne viletsa rebasega, kõige kõlbmatuma ][[loom]aga, kelle Issand on loonud ja kellest pole mingit kasu ei elavana ega kärvanuna. (lk 45)
"Palju patte lasub minu ][[südametunnistus]el," vastas Gösta, "kuid iialgi ei ole ma kirjutanud ühtegi värsirida."
"Sa oled siiski poeet, Gösta, sellest hüüdnimest sa ei pääse. Sina oled läbi elanud rohkem poeeme, kui teised poeedid neid on kirjutanud." (lk 46)
  • Pöörase kiirusega läks sõit läbi öö. Alistudes armastuse käsule, lasksid nad end Don Juanil ära viia. ][[Lumi] saanijalaste all krudises nagu petetute halin. Aga mis hoolisid nemad sellest? Anna rippus Gösta kaelas, ja see kummardus ettepoole ning sosistas talle kõrva:
"Kas võib mingit õnne võrrelda varastatud rõõmuga?" (lk 51)
  • Kui ta Gösta Berlingit rõdul suudles, oli ta end esmakordselt unustanud.
Ja nüüd valdas teda jälle kirg, tema süda peksis, nii et ta selle tukseid kuulis. Suudab ta varsti jälle oma luid-liikmeid valitseda? Ta tundis metsikut rõõmu, et oli oma kodust välja tõugatud. Nüüd saab ta kahtlemata Gösta omaks. Kui rumal oli ta olnud, et ta nii paljude aastate jooksul oma armastust oli talitsenud! Oo, jumalik, jumalik oli anduda armastusele! Kuid kas ei vabane ta siis iialgi, iialgi neist jääahelaist! Ta oli olnud jää seesmiselt ja tuli väliselt, nüüd on see vastupidi — tulihing jääkehas.
Siis tunneb Gösta, kuidas kaks kätt tasahilju tema kaela ümber tõusevad, teda nõrgalt, jõuetult kallistades. Ta tundis seda vaevalt, Marianne aga arvas, et ta oma kokkukuhjunud kirele on andnud voli lämmatavaks embuseks.
Aga kui Beerencreutz seda nägi, laskis ta hobusel tuttaval teel joosta, nii kuidas see tahtis. Ta tõstis pilgu üles ja vahtis üksisilmi ning lakkamatult Sõela taevas. (lk 71)
  • Rohkem inimesi sureb põgenedes kui lahingus. (lk 72)
  • Tallipoistel õnnestub siiski loomad sõidukite ette rakendada. Siis lähevad nad majoriproualt küsima, millises veoriistas peab sõitma Gösta Berling, sest, nagu igaühel teada, Ekebysse saabus ta majoriproua söekoormal.
"Rakenda Don Juan meie parima traavisaani ette," ütleb majoriproua, "ja laota sellele hõbeküüntega karunahk!" Ja kui tallipoiss viivitab, jätkab ta: "Minu tallis pole hobust, millist ma ei võiks anda, et sellest mehest lahti saada, pea seda meeles!" (lk 79)
  • Hirm on nõid. Ta istub metsade hämaruses, loob inimeste kõrvadele võlulaule ja täidab nende südamed jubedate mõtetega. Sellest tuleb halvavat hirmu, mis koormab elu ja takistab nägemast naeratleva maastiku ilu. Loodus on tige, salakaval nagu magav madu, keda ei või usaldada. Seal puhkab Löveni järv oma hurmavas ilus, aga ära teda usu! Ta varitseb saaki: igal aastal peab ta saama kindla arvu uppunuid. Seal on mets, ahvatlevalt rahulik, aga ära teda usu!
Mets on täis õelaid loomi, kellesse on pugenud tigedate sortside ja verejanuliste haldjate hinged.
Ära usu oja tema pehme veega! Sellest tuleb rasket haigust ja surma, kui sa kahlad temas pärast päikeseloojangut. Ära usu kägu, kes kevadel nii lõbusalt kukub! ][[Sügis]e poole muutub ta kurjade silmade ja hirmsate küüntega kulliks! Ära usu sammalt, ][[nõmm]e ega kaljurahnu: loodus on õel, täis nähtamatuid võime, kes vihkavad inimest.
Ei leidu ühtegi paika, kuhu sa võid kindlalt jala asetada. On imelik, et nõrk inimsugu suudab vältida nii paljusid varitsevaid ohte. (lk 84)
  • Gösta loomulikult seisis ja unistas ilusast Marianne'ist, kes lebab praegu raskesti haigena Ekebys, külmetunud pärast seda ööd, mil ta magas hanges.
Ta mõtleb temale, kes samuti — jah, ka tema - on selle needuse ohver, mis valitseb maailma, ja Gösta võpatab enda pärast - temagi on läinud välja jälitama ja tapma.
Ja sealt tuleb nüüd too suur karu otse tema poole. Üks silm kavaleri pussihoobist pime, jalg kavaleri püssikuulist lombak, ise vihane ja karvane ning üksildane sestsaadik, kui nad tapsid tema abikaasa ja viisid ära tema lapsed. Ja Gösta näeb teda säärasena, nagu ta on: vilets, tagaaetav loom, kellelt ta ei taha röövida elu - viimast, mis tal veel on pärast seda, kui inimesed olid talt ära võtnud kõik muu.
"Murdku ta mind," mõtleb Gösta, "aga ma ei lase!" (lk 86)
  • Minut hiljem kobab ta oma väikese sarvlaterna valgel tornitrepist üles ja jõuab viimaks ruumi, kus kellad tema kohal oma mahukaid kurkusid laiutavad. Seal ülal kraabib ta esmalt viiliga pisut kellavaske ja tahab just jahikotist välja võtta kuulivormi ja söepanni, kui märkab, et tal puudub kõige tähtsam - ta pole kaasa võtnud hõbedat. Aga et kuulil oleks väge, peab see ju valatama tornis. Muidu on kõik korras: on neljapäeva õhtu ja noorkuu, kellelgi pole aimu, et ta on siin, ja nüüd ei saa ta midagi teha! Öövaikuses laseb ta kuuldavale nii vägeva vandesõna, et kellad kumisevad. (lk 90)
  • Ta pistab köstrile pihku omaenda püssi, mis on laetud neljapäeva õhtul noorkuu ajal kirikutornis hõbedast ja kellavasest valatud kuuliga, ei suuda aga hoiduda värisemast kadeduse pärast, et keegi muu kui tema võib maha lasta suure metsakuninga, vana Gurlita mäe karu.
Köster sihib, Jumal appi, sihib, nagu kavatseks ta maha lasta toda Suurt Karu ehk Suurt Vankrit, mis tiirleb kõrgel taevas Põhjanaela ümber, mitte aga mõnd lagedal maapinnal hulkuvat karu, ja laeng lendab pauguga, mida on kuulda isegi ülal Gurlita mäel.
Aga sihtis kuidas ta sihtis, karu langeb siiski. Nii see on, kui lastakse hõbekuuliga. Karu tabatakse südamesse isegi siis, kui sihitakse Suurde Vankrisse. (lk 91)
  • "Kas tolle aja inimesed ei m õ e l n u d iialgi sellele, mis nad tegid?" küsisime.
"Kindlasti mõtlesid, lapsed," vastasid vanad.
"Aga mitte nii, nagu meie mõtleme."
Ja siis ei taibanud vanad, mida meie mõtlesime.
Meie aga - meie mõtlesime veidrale enesevaatlusvaimule, mis oli meis juba aset võtnud. Mõtlesime temale ta jääsilmade ja pikkade kõverate sõrmedega, temale, kes pesitseb hinge sügavaimas sopis ja kitkub meie olemust, nii nagu vanad naised kitkuvad siidist ja villasest riidest lappe.
Tükk-tükilt kitkusid need pikad, kõvad ja kõverad sõrmed, seni kui kogu meie "minast" oli jäänud vaid kaltsuhunnik, ja nii olid läbi uuritud, puruks kitkutud kõik meie parimad tunded, meie kõige algupärasemad mõtted, kõik, mis me olime teinud ning öelnud; jääsilmad olid vaadanud pealt ja hambutu suu oli irvitanud ning sosistanud:
"Kas sa näe, kaltsud, ainult kaltsud!" (lk 94)
  • Aga millal on enesevaatluse võim suurem kui pikil paranemistundidel? Siis istub ta, põrnitseb oma jääsilmadega ja nopib ning nopib oma kondiste kõvade sõrmedega. Ja kui õieti järele vaadata, istub tema taga teine, veelgi koltunum olend, kes põrnitseb, halvab ja irvitab, ja selle taga veel ja veel üks, irvitades üksteist ja kogu maailma. (lk 95)
  • Katuseräästas rippus pikk jääpurikas, millega päikesepaiste hirmuäratavat vaeva nägi. Ta alustas ülalt, sulatas lahti ühe piisa ja tahtis siis, et see veereks mööda purikat maha. Aga enne kui piisk jõudis poolele teele, oli ta uuesti hangunud. Ning päikesepaiste tegi ikka jälle uusi katseid ja ikka jälle läks tal nurja. Viimaks tuli üks väike võllaroast kiir, mis säras ja helkis innust, riputas end jääpurika tippu, ja veel enne kui keegi seda märkas, oli ta saavutanud sihi - piisk kukkus kõlinal maha.
Mõisaomanik vaatas pealt ja naeris.
"Sa ei olnudki nii rumal," ütles ta päikesekiirele. (lk 105-106)
  • [Gösta Berling:] Armastus elab armastusest, aga mitte teenetest ja heategudest. (lk 111)
  • Saab veel kuidagi rõõmus olla, kui muret ei nähta, vaid ainult kuuldakse, kuidas temast räägitakse nagu külalisest võõral maal. Aga raskem on säilitada südame rõõmu, kui seistakse silm silma vastu öömusta karmi viletsusega. (lk 119)
  • [Gösta Berling:] "Inimesed," ütleb ta siis pidulikult, "näen rohelist maad kaetuna inimtööga või inimtöö rusudega. Püramiidid rõhuvad maad, Paabeli torn on läbi tunginud pilvedest, varemeist on tõusnud ilusaid templeid ja halle kindlusi. Aga mis kõigest sellest, mis käed on ehitanud, pole langenud või ei lange edaspidi? Oo, inimesed, visake müürikellud ja savivormid käest! Laotage müürsepapõll oma pea peale ja heitke maha, et ehitada valgeid unelmatelosse! Mida teeb hing kivist ja savist templitega? Õppige ehitama hävimatuid losse unelmatest ja nägemustest!"
Seda öeldes läks ta naerdes puhkama. (lk 133)
  • Kas võib see, kelle hinge on tulnud saagad, kunagi nende võimusest vabaneda? Väljas ulub öötuul, viigipuu ja oleander piitsutavad rõdu sambaid oma kõvade lehtedega, kaugete mägede kohal kummub tumedana taevas, ja mina, kes ma istun siin öösel üksi ning kirjutan süüdatud lambi valgel, kardinad kõrvale lükatud, mina, kes ma olen nüüd vana ja peaksin olema tark — mina tunnen samasuguseid värinaid mööda selgroogu üles roomavat nagu siis, kui ma kuulsin seda lugu esimest korda, ja ma pean lakkamatult tõstma silmad töölt, et näha, kas pole keegi tulnud sisse ega peitnud end sinna nurka; pean vaatama välja rõdule, et näha, kas ei kerki mõni must pea üle võre. Kunagi ei tagane minust see hirm, mida äratavad need vanad lood, kui öö on pime ja üksildus sügav, ja lõpuks võtab see mu üle nii suurt võimust, et pean viskama sule käest, pugema voodisse ja tõmbama vaiba üle silmade. (lk 137-138)
  • Istudes nüüd krahvinna vastas väikeses sinises kabinetis, langevad ta [Anna Stjärnhöki] pilgud pisikesele sinilillekimbule, mida krahvinna oma valges käes hoiab. Nagu välk läbib teda teadmine, kus need lilled on kasvanud, kes need on noppinud.
Tal ei tarvitse küsida. Kus mujal kogu ümbruskonnas kasvab sinililli juba aprilli algul kui mitte Ekeby kasesalus kaldakünkal? Ta vaatab üksisilmi väikestele sinistele tähtedele, neile õnnelikele, mille päralt on kõigi süda, neile väikestele prohvetitele, kes ise ilusatena on ümbritsetud kõige selle ilusa hiilgusest, mida nad ennustavad, kõigest kaunist, mis on veel tulemas. Ja nõnda istudes ning lilli silmitsedes koguneb ta hinge viha, kõmisev kui kõu, tappev kui välk. "Millise õigusega kannab krahvinna Dohna seda sinilillekimpu, mis on nopitud Ekeby kaldateelt?" mõtleb ta. (lk 146)
  • Kui hästi teevad need, kes hoiavad oma käed eemal mõõgast, need, kes oskavad vaikides oodata, oma südant rahustada ja lasta Jumalal juhtida! Alati eksib rahutu süda. Alati teeb halb halva halvemaks. (lk 146)
  • Armsad sõbrad! Kõige selle hea hulgas, mis ma teile soovin, tahan kõigepealt nimetada tikkimisraami ja roosiaeda. Suurt logisevat vanamoelist tikkimisraami kulunud kruvide ja ärataotud rullidega soovin ma teile, niisugust, mille juures korraga viis-kuus inimest töötada võivad, kus õmmeldakse võidu ja võisteldakse ilusamate pistete pärast pahupoolel, kus süüakse küpsetatud õunu ja aetakse juttu, "reisitakse Gröönimaale" ja "peidetakse tingimisi sõrmust" ning naerdakse, nii et oravad metsas hirmu pärast puude otsast uperkuuti alla kukuvad. Tikkimisraami ][[talv]eks, armsad sõbrad, ja roosiaeda suveks! Mitte viljapuuaeda, millesse peab mahutama rohkem raha, kui see lõbu väärt on, ei, vaid roosiaeda, nagu sellest vanasti aru saadi! Teil peaks olema säärane aed, mida te võite omaenda kätega harida. Väikesed kibuvitsapõõsad peaksid kasvama väikeste mullahunnikute otsas ja nende ümber peaks ringlema meelislillede pärg, suur lopsakas moon, mis külvab end ise, peaks seal kõikjal tärkama, niihästi muru äärtel kui kruusateedel, ja veel peaks seal leiduma pruuniks kõrbenud mätassohva, millel kasvaksid kurekellad ja tuliliiliad, niihästi istmel kui seljatoel. (lk 159)
  • Aga armastuse kuritegusid ta [mamsel Marie] tundis ja teadis neist jutustada. Ta imestas, et armastus julges end veel maa peal näidata, et teda ei peletanud siit minema hüljatute kaebed ja nende needused, kellest armastus oli teinud roimari, nende hädahüüded, kelle armastus oli heitnud vihatud ahelaisse. Ta imestas, et armastus oma tiibadel nii vabalt ja kergelt hõljuda võis, et ta häbist ja piinast koormatuna nimetusse sügavikku ei vajunud. (lk 160)
  • Loodus virgub loiust unest ja sinistes pilvedes kihavad liblikatiivulised vaimud ülemeelikus mängus. Tihedalt nagu õied kibuvitsapõõsal säravad nende näod ülal pilvede vahel. Maa, suur ema, hakkab elama. Vallatu nagu laps tõuseb ta kevadvoogude kümblusest, kevadvihma piserdusest. Kivid ja muld säravad rõõmust. "Elu ringkäiku!" juubeldab vähimgi rakk. "Lehvigem nagu tiivad selges õhus! Hõõgugem noorte neidude punetavail põskedel!" Lõbusad kevadvaimud tungivad ühes õhu ja veega kehadesse, siplevad veres nagu angerjad ja panevad südame paisuma. Kõikjal heliseb üks ja sama toon. Südametest ja lilledest, kõigest, mis võib keerelda ja värelda, haaravad liblikatiivulised kinni ja helisevad nagu tuhat tornikella: "Lõbu ja rõõm, lõbu ja rõõm! On tulnud naeratav kevad!" (lk 168)
  • Õnn seisab kikivarvul sadulas, au oma uhkel traavlil ja armastus oma tulisel araablasel. Kummaline on sõit, kummaline ka ratsanik. Rääkida oskav laulurästas hüüab talle:
"Nõbu Kristoffer, nõbu Kristoffer! Kuhu ratsutad? Kuhu ratsutad?"
"Borgi kosja, Borgi kosja," vastab nõbu Kristoffer.
"Ära sõida Borgi, ära sõida Borgi! Poissmehel pole mingit muret," kisendab rästas talle järele. (lk 169)
  • Kui kärsitul, pimedusega löödud hingel puuduvad meelitused, kallistused, tantsujoovastus ja mänguõhin, sukeldub ta alla oma pimedasse sügavikku ja toob sealt üles julmuse. Loomade ja inimeste piinamises leidub veel rõõmukübe loidunud tunnetele. (lk 185)
  • Aga nii see on, kuigi see vaene rändur seda ei teadnud, et hing igavesti nälgib, tühisest elust ja mängust ei suuda ta elada. Ei saa ta mingit muud toitu, rebib ta nagu metsik kiskja algul puruks teised ja siis ka iseenda. (lk 205)
  • Siis tuuakse sisse noodid, noodipuldid ja vaskpillid, igas suuruses poognad ja viiulid, sest nüüd peab valitsema Ekebys hea proua Musica ja katsuma Gösta Berlingit lohutada.
Proua Musica on valinud välja sõbraliku isa Haydni Oxfordisümfoonia ja lasknud kavaleridel seda harjutada. Patroon Julius liigutab taktikeppi ja teised hoolitsevad igaüks oma pilli eest. Kõik kavalerid oskavad mängida. Muidu polekski nad kavalerid.
Kui kõik on valmis, saadetakse Gösta Berlingile järele. Ta on ikka veel nõrk ja ükskõikne, aga ta tunneb rõõmu toredast toast ja ilusast ][[muusika]st, mida ta varsti kuulda saab. Sest teatakse ju väga hästi, et sellele, kes piinleb ja kannatab, on hea proua Musica parimaks seltsiliseks. Ta on reibas ja mänglev nagu laps. Ta on tuline ja võluv nagu noor naine. Ta on hea ja tark nagu need vanad, kes on elanud head elu. (lk 209)
  • Kui krahv Dohna laskis oma abielu lahutada, selle asemel et oma naine üles otsida ja abielu seaduslikuks lasta tunnistada, äratas see kõigis pahameelt, sest teati, et ta abikaasa oli tema kodust lahkunud vaid sellepärast, et mitte lasta end surnuks piinata. Nüüd näis, nagu oleks krahv tahtnud hea teo läbi tagasi võita Jumala armu ja inimeste lugupidamist, ja seepärast mõtles ta Svartsjö kiriku korda seada. Ta laskis kogu kiriku valgeks võõbata ja laemaalingu maha kiskuda. Tema ise oma sulastega kandis kujud alla paati ja heitis nad Löveni põhja.
Kuidas võis ta ometi julgeda kätt nende Issanda vägevate külge panna? (lk 226)
  • Mõtlesin sellele paadile ta pühakutekoormaga, mis libises üle Löveni veepinna vaiksel suveõhtul. Mees, kes sõudis, liigutas pikkamisi aere ja heitis arglikke pilke kummalistele sõitjatele, kes lebasid käilas ja ahtris, krahv Dohna aga, kes oli ka ise kaasas, ei kartnud midagi. Ta tõstis nad oma kätega ükshaaval üles ja viskas vette. Ta [][laup] oli selge ja ta hingas sügavasti. Ta tundis end puhta evangeeliumiõpetuse eestvõitlejana. Ning ei sündinud mingit imet vanade pühakute auks. Vaiksetena ja arastunutena vajusid nad alla hävingusse.
Aga järgmise pühapäeva hommikul seisis Svartsjö kirik helendavalt valgena. Mingid kujud ei häirinud enam harda sisevaatluse rahu. Ainult vaimusilmadega pidid vagad vaatlema taeva au ja hiilgust ja pühakute palgeid. Inimeste palved pidid omaenda tugevatel tiibadel Kõigekõrgema ette tõusma. Iialgi enam ei tohtinud nad kinni hakata pühakute rüüvoltidest. (lk 227)
  • Kui jumalateenistus oli lõppenud ja viimane laul lauldud, ei lahkunud keegi kirikust. Pastor astus kantslisse, et krahvile tänukõnet pidada. Kuid niikaugele ei pidanud see siiski minema.
Sest siis löödi uksed lahti ja sealt tulid vanad pühakud tagasi kirikusse, nõretades Löveni veest, määrdunud rohelisest kõntsast ja pruunist mudast. Küllap nad olid kuulnud, et siin pidi peetama kiidukõnet sellele, kes paiskas nad hävingusse, kes ajas nad välja Jumala pühast kojast ja heitis külmadesse lahustavatesse voogudesse. Vanad pühakud tahtsid siin sõnakese kaasa rääkida.
Nad ei armasta lainete ühetoonilist loksumist. Nad on harjunud kirikulaulu ja palvetega. Nad vaikisid ja lasksid kõigel sündida, kuni nad arvasid, et see tuleb Jumalale auks. Aga see polnud nii. Siin istub krahv Dohna aus ja kuulsuses ülal kooril ja tahab, et teda jumalakojas ülistataks ja kiidetaks. Seda ei suuda nad taluda. Sellepärast on nad tõusnud oma märjast hauast ja tulnud kirikusse, ja kõik inimesed tunnevad nad ära. Sealt tuleb püha Olav, kroon kübara ümber, ja püha Erik, kuldlilled mantlil, ja hall püha Jüri ja püha Kristoffer; rohkem neid ei ole; Saaba kuninganna ja Juudit pole ilmunud.
Ent kui rahvas on imestusest toibunud, läbib kirikut kuuldav sosin:
"Kavalerid!"
Jah, muidugi on need kavalerid. Sõnagi lausumata astuvad nad krahvi ette, tõstavad ta tooli oma õlgadele, kannavad ta kirikust välja ja panevad kirikumäele maha. (lk 228)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel