Palve

Palve on pöördumine kõrgema vaimse väe poole soovis ja lootuses, et see täidaks pöörduja soove. Enesepettuse vorm.

Ferdinand Georg Waldmüller, "Õhtupalve" (1846)

Anna Blunden, "Üheks lühikeseks tunniks" (1854)

Bertha Wegmann, "Väike tüdruk õhtupalvet lugemas" (1882)

Eduard von Gebhardt, "Palvetaja" (1912)

Paula Gans, "Palve lehtmajadepühal" (1920)

Marianne von Werefkin (1860-1938), "Palve", s.d.

Friederike Koch von Langentreu (1866-1941), "Vaikne palve", s.d.

Piibel

• Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!

Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!

• Matteuse evangeelium, 5:43–44

• Kõike, mida te iganes palves endale palute - uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!
  • Markuse evangeelium 11:24

• "Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,

47 kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse."

• Luuka evangeelium, peatükk 20, salmid 46–47

Proosa

• Üksainus eneseületamine kosutab rohkem kui 20 tunnet ja 200 000 palvet.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004, lk 20

• "Minul aga on palvelugemise aeg," vastas Aramis, "lisaks on mul vaja teha mõned värsid proua d'Aiguillonile; siis pean veel Saint-Honoré tänavast läbi minema ning proua de Chevreuse'i jaoks põsepuna ostma. Näete, kallis sõber, teil pole küll kiiret, minul aga on väga kiire."
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 78)

• Palve ajal, mis hommikul enne tundide algust peeti, hoidsid "onud", nagu kooliõpetaja neid pärast nimetama hakkas, endid hoolega teiste selja taha. Nende ninamees oli muidugi jälle Toots. Sellesama päeva hommikul, mil ta ülalnimetatud uudist laiali laotas, püüdis ta palve ajal teistele selgeks teha, et see sugugi ilus ei olevat, kui kristlased paludes mõlema põlve peale laskuvad. Palju ilusam olevat nii teha, nagu Ameerika asunikud tegevat: laskuda ainult pahema põlve peale, parem jalg ettepoole konksus. Siis võivat mõlema käega mõõgapidemest kinni hoida ja paluda, kas pagan võtku. Kui teised selle peale ütlesid, et ega siis kõigil kristlastel mõõku ei ole, vastas Toots:

"Mõõku võib ju osta."

• Oskar Luts, "Kevade". IV peatükk. Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 13

• Kui sellest oleks mingit tulu, siis langeks aednik iga päev põlvili ning paluks umbes nii: "Issand jumal, tee kuidagi, et iga päev sajaks, näiteks keskööst kuni kella kolmeni hommikul, aga tead, nii, et tuleks pisitasa ja sooja, sest siis ta imbub maa sisse; ja et seejuures ei sajaks mitte tõrvalilledele, kilbirohule, koldrohule, lavendlitele ja teistele, mida Sa tunned oma lõpmatus tarkuses kui kuivalembesi taimi - kui Sa tahad, siis võin ma nad Sulle paberi peale üles märkida; et päike paistaks kogu päev, aga mitte ka igale poole (näiteks mitte enelatele ega ka emajuurte, sookaerte ja alpi rooside peale) ja ka mitte liiga kuumalt; et oleks palju kastet ja vähe tuult, küllalt vihmausse, aga ei ühtegi lehetäid ega tigu ega mingit jahukastet, ja et kord nädalas sajaks lahjendatud virtsavett ning tuvisitta. Aamen."
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku juuni", lk 63-64

• Rahvahulk liikus pühaku kuju järel läbi tänavate ja palvetas koos preestritega. Uhkesti ehituna, käed hardumuses kokku pandud, näol patukahetsusilme, lausus isa Basílio kõlava häälega palvesõnu. Ta oli valitud selle tähtsa kohustuse täitmiseks oma erakordsete, kõigi poolt hinnatavate ja lugupeetavate vooruste tõttu, kui ka selle tõttu, et püha mees oli maade ja istanduste omanik ning taevasest vahelesegamisest otseselt huvitatud. Nii palvetas ta siis kahekordse tarmuga. (lk 16)
• Võimsalt kajas preestri siirast tundest nõretav hääl innukas palves, kostis vanapiigade nohisev laul, üksmeelseks kooriks liitusid kolonelid, nende naised, tütred ja pojad, kaupmehed, eksportöörid, pidustuseks linna tulnud maatöölised, laadijad, meremehed, prostituudid, äriteenijad, elukutselised mängijad ja kõiksugu kelmid, vaimulike koolide õpilased ja Maria kongregatsiooni tütarlapsed. Palve kerkis läbipaistva, pilvitu taeva poole, kus tapva tulekerana lõõmas halastamatu päike, mis oli võimeline kakaopuude äsja eostunud viljad hävitama. (lk 16)
  • Jorge Amado, "Gabriela, nelk ja kaneel". Tõlkinud Aita Kurfeldt. 2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1978

• Vana naine, kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale Jeesuse, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale ristile, mis ei lubanud mingit lohutust, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma lapsepõlve, mil kirikus oli olnud Jumalaema pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste muredega ja ta alati muutumatu leebe naeratus oli lubanud, et ta need palved sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus usk võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita.
  • Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 204-205

• Billy kabinetis seinal raami sees oli palve, mis väljendas tema meetodit, kuidas edasi elada, kuigi ta ei olnud elamisest just vaimustatud.

"Issand, anna mulle
meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust
muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust
nende vahel alati vahet teha"

Asjade hulgas, mida Billy muuta ei saanud, olid minevik, olevik ja tulevik.

• Kurt Vonnegut, "Tapamaja, korpus viis", 3. peatükk. Tõlkinud Valda Raud

• Naine silmitses teda.

- Kas sa oled kunagi püüdnud paluda?

- Ma olen nõudnud. Suurema osa oma elust.

- Sellepärast ei olegi sa kaugemale jõudnud.

Viha lõi Kasperil jälle hinge kinni.

Heli omandas "Goldbergi variatsioonide" aaria vormi. See oli kodune. Ta mõistis, et ta meeldis naisele. Nii oli see olnud väga, väga väheste inimestega. Ta oli sedasama märganud KlaraMaria juures. Stine juures. Need inimesed talusid tema süsteemi müra. Isegi rohkem kui talusid.

Armastus teeb inimesed võrdseks. Hetkeks seisid nad kahekesi ühel tasandil.

- Keda ma paluma pean, küsis Kasper. - Kes ütleb, et seal väljas on keegi? Kes ütleb, et universum ei ole lihtsalt üksainus suur leierkast?

- Võib-olla ei olegi vaja paluda kedagi konkreetset. Varased kõrbeemad ütlesid, et Jumalal ei ole vormi, värvi ega sisu. Võib-olla ei olegi palve kellegi poole pöördumine. Võib-olla on see hoopis aktiivne moodus alla anda. Ehk ongi sul vaja just seda: loobuda, ilma sealjuures põhja langemata.

Ta avas ukse.

• Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet, 2008, lk 128

• Palvega me ei tee muud, kui kutsume Jumala välja, ligemale, teeme ta nime elavaks. "Oma nime pärast", nagu on kirjutatud. Sest kui keegi enam Jumala nime ei lausu, ta sureb. Inimene saab väga hästi elada ilma palvetamata, ilma Jumalata. Saab elada ja saab ka surra. Kas Jumal saab elada ilma inimeseta, kes ütleks tema nime? Jumal vajab meid "oma nime pärast". Kui keegi enam ei palveta, või kui palvetavad liiga vähesed ja liiga nõrgalt, Jumal kaob, maailm kaob. Maailm pole hea, Jumal pole hea, aga on hea, et nad on.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 26-27

• Eesti talupoeg ei peljanud kritiseerida pastori keeleoskust ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud emakeel. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti kõnekeel näisid mõlemad elavat oma elu.
  • Inna Põltsam-Jürjo "Eesti keel ja kirikuvisitatsioonid 17. sajandil" ERR, 21.01.2020/Tuna 4/2019

Luule

Ei ma mõista palvet teha,
ei ma mõista paluda:
palveks enne saab ju süda,
kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,
paluks vaga meelega,
aga juba põue põhjas
oled ise palve sa.

• Juhan Liiv, "Ei ma mõista palvet teha"

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

• Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984)

Palve on see mis jääb järele
kui kõik on öeldud ja pole enam midagi öelda
Jumal on see mis jääb kui kõik mis on usutud on otsas
ja pole enam midagi uskuda

• Jaan Kaplinski, "Palve on mis jääb" kogus "Sõnad sõnatusse/Инакобытие", 2005, lk 24

Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
Võibolla kivi tahaks olla vares.
Ma tõesti midagi ei tea.
Ateistlik sipelgas ehk palvetab
kui ta häda on suur.

• Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

yhes kauge kewade päewas
korduda selles wihmas
nagu tagasitulek
korduda selles wihmas
kas ongi yldse wõimalik
korduda selles wihmas

• Liisi Ojamaa, "PALWE", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 23

Draama

LUULETAJA: Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!

• Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 22