LUULETAJA: Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!

  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 22
Palvetaja (Eduard von Gebhardt, 1912)
  • Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!
Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!
  • "Hoiduge kirjatundjatest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ning armastavad teretusi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti pidusöökidel,
47 kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks! Nemad saavad seda rängema kohtuotsuse."


  • Üksainus eneseületamine kosutab rohkem kui 20 tunnet ja 200 000 palvet.


  • "Minul aga on palvelugemise aeg," vastas Aramis, "lisaks on mul vaja teha mõned värsid proua d'Aiguillonile; siis pean veel Saint-Honoré tänavast läbi minema ning proua de Chevreuse'i jaoks põsepuna ostma. Näete, kallis sõber, teil pole küll kiiret, minul aga on väga kiire."


Ei ma mõista palvet teha,
ei ma mõista paluda:
palveks enne saab ju süda,
kui ma hakkan paluma.

Sinu eest ma palvet teeksin,
paluks vaga meelega,
aga juba põue põhjas
oled ise palve sa.



  • Kui sellest oleks mingit tulu, siis langeks aednik iga päev põlvili ning paluks umbes nii: "Issand jumal, tee kuidagi, et iga päev sajaks, näiteks keskööst kuni kella kolmeni hommikul, aga tead, nii, et tuleks pisitasa ja sooja, sest siis ta imbub maa sisse; ja et seejuures ei sajaks mitte tõrvalilledele, kilbirohule, koldrohule, lavendlitele ja teistele, mida Sa tunned oma lõpmatus tarkuses kui kuivalembesi taimi - kui Sa tahad, siis võin ma nad Sulle paberi peale üles märkida; et päike paistaks kogu päev, aga mitte ka igale poole (näiteks mitte enelatele ega ka emajuurte, sookaerte ja alpi rooside peale) ja ka mitte liiga kuumalt; et oleks palju kastet ja vähe tuult, küllalt vihmausse, aga ei ühtegi lehetäid ega tigu ega mingit jahukastet, ja et kord nädalas sajaks lahjendatud virtsavett ning tuvisitta. Aamen."


  • Rahvahulk liikus pühaku kuju järel läbi tänavate ja palvetas koos preestritega. Uhkesti ehituna, käed hardumuses kokku pandud, näol patukahetsusilme, lausus isa Basílio kõlava häälega palvesõnu. Ta oli valitud selle tähtsa kohustuse täitmiseks oma erakordsete, kõigi poolt hinnatavate ja lugupeetavate vooruste tõttu, kui ka selle tõttu, et püha mees oli maade ja istanduste omanik ning taevasest vahelesegamisest otseselt huvitatud. Nii palvetas ta siis kahekordse tarmuga. (lk 16)
  • Võimsalt kajas preestri siirast tundest nõretav hääl innukas palves, kostis vanapiigade nohisev laul, üksmeelseks kooriks liitusid kolonelid, nende naised, tütred ja pojad, kaupmehed, eksportöörid, pidustuseks linna tulnud maatöölised, laadijad, meremehed, prostituudid, äriteenijad, elukutselised mängijad ja kõiksugu kelmid, vaimulike koolide õpilased ja Maria kongregatsiooni tütarlapsed. Palve kerkis läbipaistva, pilvitu taeva poole, kus tapva tulekerana lõõmas halastamatu päike, mis oli võimeline kakaopuude äsja eostunud viljad hävitama. (lk 16)
    • Jorge Amado, "Gabriela, nelk ja kaneel". Tõlkinud Aita Kurfeldt. 2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1978


  • Vana naine, kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale Jeesuse, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale ristile, mis ei lubanud mingit lohutust, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma lapsepõlve, mil kirikus oli olnud Jumalaema pilt. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste muredega ja ta alati muutumatu leebe naeratus oli lubanud, et ta need palved sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea sõna lisab. Uus usk võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita.


  • Billy kabinetis seinal raami sees oli palve, mis väljendas tema meetodit, kuidas edasi elada, kuigi ta ei olnud elamisest just vaimustatud.
"Issand, anna mulle
meelekindlust
leppida asjadega, mida ma muuta ei saa,
julgust
muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust
nende vahel alati vahet teha"

Asjade hulgas, mida Billy muuta ei saanud, olid minevik, olevik ja tulevik.


ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

  • Jaan Kaplinski, "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984)


  • Eesti talupoeg ei peljanud kritiseerida pastori keeleoskust ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud emakeel. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti kõnekeel näisid mõlemad elavat oma elu.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel