Maarja
Jeesuse ema
(Ümber suunatud leheküljelt Jumalaema)
Maarja oli Uue Testamendi andmeil Jeesuse ema ja Joosepi naine, tema vanemad olid Anna ja Joakim. Evangeeliumites räägitakse temast seoses Jeesusega ja piiblivälised ajalooallikad tema kohta puuduvad.
.jpg)
Kristluses usutakse valdavalt, et Maarja sünnitas neitsina, kelle rasestas Püha Vaim, mistõttu teda kutsutakse läänekristluses Neitsi Maarjaks, titemamma aspektis ka Madonnaks, õigeusus on tema tiitlid Ikkaneitsi ja Jumalasünnitaja (Theotokos). Kristlikus traditsioonis kujutatakse Maarjat sageli kristliku kiriku sümbolina. Islamis on Maarja (ehk Mariam, mis oli tõenäoliselt ka tema algupärane nimekuju) tuntud prohvet Issa (ehk Jeesuse) emana, keda Koraan kirjeldab ulatuslikumalt kui Uus Testament, kuid tema ümber pole kujunenud nii ulatuslikku kultust kui kristluses. Maarjat uurivat maarjateadust nimetatakse marioloogiaks, see on kristliku teoloogia haru.
Maarja kujutised on kunstis ülimalt levinud nii eraldiseisvana kui ka Madonnana koos Jeesuslapsega (õigeusu ikonograafias on populaarne ka kolmikportree koos Maarja ema Annaga, motiivi nimetatakse "Anna ise kolmas"). Maarja levinuimad sümbolid on liilia, roos, roosiaed, kuusirp, kaitsemantel (enamasti sinine), roosikrants ja tähepärg.
Piibel
muuda- Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu
- 42 ja hüüdis suure häälega:
- "Õnnistatud oled sina naiste seas
- ja õnnistatud on sinu ihu vili!"
- Luuka evangeelium, peatükk 1, salmid 41-42
Ja Maarja ütles:
"Mu hing ülistab Issandat
47 ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast,
48 sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.
Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved,
49 sest mulle on suuri asju teinud Vägev,
ja püha on tema nimi
50 ja tema halastus kestab põlvest põlveni
neile, kes teda kardavad.
51 Ta on näidanud oma käsivarre kangust,
ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt.
52 Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt
ja ülendanud alandlikke,
53 näljaseid on ta täitnud heade andidega,
ent rikkad saatnud minema tühjalt.
54 Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli,
pidades meeles oma halastust,
55 nõnda nagu ta on rääkinud meie vanematele, Aabrahamile ja tema järglastele igavesti."
- Luuka evangeelium, peatükk 1, salmid 46-55. Maarja kiituslaul ehk "Magnificat"
- Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma.
- 3 Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: "Neil ei ole enam veini."
- 4 Jeesus ütles talle: "Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud."
- 5 Ta ema ütles teenritele: "Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!"
- Johannese evangeelium, peatükk 2, salmid 2-5
Maailma proosa
muuda- Ühendamaks kogu inimkonda Kristuses, ei ole otsemat teed kui Maarja kaudu.
- Paavst Pius X, "Ad diem illum", lõik 5, 1904
- Muhamedlased põlgavad kristlasi, kuid sünnipärasest taktist hoiduvad nad teiste usku solvamast. Kuulsin korduvalt, kuidas vestluses isaga muhamedlased viisakalt seletasid, et austavad Jeesust, too olevat muidugi väike prohvet olnud, Muhamediga mitte võrreldav, kuid väga õilis. Ja madonnat nimetasid nad lugupidavalt sõnaga sit, mis tähendab daami.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 70
- Maarja, kes oma Poja järel on Jumala armust ülendatud kõrgemaks kõikidest inimestest ja inglitest - sest ta on Jumala püha ema, kes osaleb Kristuse salasustes - saab õigusega Kirikus osa erilisest austusest.
- II Vatikani kirikukogu konstitutsioonis "Kirikust", "Lumen Gentium", nr 66.
- Martine asetas korvikese lauale ja Marie lähenes sellele uudishimulikult:
- "Mis sul seal on?"
- Martine võttis korvist välja väikese, peopesast veidi suurema pakikese, mis oli mässitud lumivalgesse siidpaberisse, Ta kõrvaldas õrnalt paberi ja nähtavale ilmus jumalaemakuju merekarbist groti ees; jumalaema ees põlvitas väike laps, Kõik see hiilgas õrnades värvitoonides: taevassinine, valge ja roosa. Marie lükkas käega üle lauanurga, et Martine võiks jumalaema lauale asetada.
- "Kas selle kinkis sulle juuksuriproua?"
- Silmi statuetilt pööramata noogutas Martine jaatavalt peaga. Marie seisis tema kõrval ja imetles samuti kujukest.
- "Ta tõi selle mulle Lourdes'ist." ütles Martine lõpuks. "Mõtle, kui ma oleksin ta katki teinud!... Võib-olla teeb ta imetegusid..."
- "Tütreke, imetegusid pole olemas, tean seda ja ütlen ka sulle... Heida magama, ma kustutan lambi ära, aga kujukese paneme puhvetkapile, et väikesed seda katki ei saaks teha."
- "Oota pisut, seda saab ka üles keerata... Ma lasen tal sulle mängida."
- Martine pööras kujukese ümber ja keeras võtmega üles; pühalikus vaikuses ja harduses kuulasid nad mitu korda järjest üliõrna Ave Mariat.
- "Aitab nüüd küll," ütles Marie lõpuks, "kulutad muidu kohe läbi..." (lk 13-14)
- "Noh, näed! Kas näed? ..." sosistas Martine.
- Cécile nägi, et tema öölaual olev jumalaemakujuke, samasugune nagu Martine'i oma, helendas õrnalt pimeduses.
- "Mis nüüd teha?" küsis Cécile hirmunud häälel. "Kas kutsume ema?"
- Ta jooksis palja jalu uksele:
- "Ema," hüüdis ta, "tule vaatama!"
- Proua Donzert läks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual helendas midagi.
- "Mis tondimängu te siin mängite?" küsis proua Donzert. "Mis asja te värisete nagu rumalakesed, süüdake tuli."
- Lambi valgel jumalaemakujukese helendus kustus ja ta võttis uuesti oma roosaka, õrnsinise värvitooni...
- "Need on fosforestseerivad värvid," sõnas proua Donzert. "Mida kõike meie päevil välja ei mõelda! Aga ma pole iialgi näinud teietaolisi lollikesi. Ma lasen Ave Mariat mängida, heitke voodisse ja uinuge."
- Ta kustutas tule ja sulges ukse: väike helendav laiguke laulis tasasel õrnal häälel ning Martine ja Cécile kuulasid, silmad kiindunud helendusse.
- "Ma ei armasta jaaniussikesi lähedalt vaadata," ütles Martine. "Mulle meeldib vaadata nende rohekat helendust eemalt... Kuidas sulle meeldib sõna "fosforestseeriv"? ... Kas sa tead, mida see tähendab?"
- "See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."
- "Fosforestseeriv jumalaema... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." (lk 31)
- Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
- [Padre Blazon:] Joosep on ajaloo kõige ülistatum sarvekandja. Kas ei usurpeerinud Jumal Joosepi kohustusi, kui ta tema naise oletatavasti kõrva kaudu rasestas? Kas ei nimeta noored ulakad seminaristid naisterahva sine qua non'i seniajani auricula'ks - kõrvaks? Ja kas pole Joosep üle Itaalia tuntud kui Tio Pepe - Onu Joss -, keda hüüavad appi murelikuvõitu abielumehed. Võin teile kinnitada, et Püha Joosep kuuleb sarvekandmise kohta rohkem palveid kui elumaja otsimisest või koogiküpsetamisest. Põrandaaluses hagioloogias, millest ma teile lubasin rääkida, sosistatakse õigupoolest, et ka Neitsi Maarja ise sündis Joakimile ja Annale Issanda isikliku sekkumise kaudu ja oli seega nii Jumala tütar kui ka Jumala teinepool. Kreeklastelgi poleks siin midagi täiustada, või mis?
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990
- Heitsin pikali ja püüdsin välja mõelda lugu selle kohta, miks mu emal musta Maarja pilt oli olnud. Ma ei jõudnud kuhugi, küllap seepärast, et ei teadnud midagi Maarjast, kellele meie kirikus eriti tähelepanu ei pööratud. Vend Geraldi sõnul ei olnud põrgu muud kui lõke katoliiklaste põletamiseks. Meil Sylvanis neid ei olnud - ainult baptistid ja metodistid, aga meile jagati juhtnööre juhuks, kui neid reisil olles kohtame. /---/
- Maarja-lugudest räägiti meil ainult pulmalugu - seda, kus Maarja veenis oma poega peaaegu vastu tolle tahtmist köögis paljast veest veini tegema. See oli mind šokeerinud, kuna meie kirikus ei olnud au sees vein ega õigupoolest ka mõte, nagu oleks naistel mingit sõnaõigust. (lk 60)
- "Niisiis, kui suur mamma ära suri, läks jumalaema mu ema kätte. Ta jäi ema magamistuppa. Isa ei sallinud teda. Ta tahtis kuju minema visata, aga ema ütles: "Kui tema läheb, siis lähen mina ka." Ma arvan, et kuju pärast ema katoliiklaseks hakkaski, et ta võiks tema ette maha põlvitada ega tunneks, et teeb midagi imelikku. Tihti leidsime ta magamistoas jumalaemaga rääkimas, nagu naabrinaised kahekesi magusa jäätee kõrval. Ema narritas jumalaema; ta ütles näiteks: "Tead mis? Sul oleks võinud parem tüdruk sündida." (lk 138)
- "Need on Maarja meekoogid. Koogid taeva kuninganna jaoks," ütles August.
- Ta võttis ühe koogi kätte ja, murendanud sealt tüki, hoidis seda Mabelee ees, kes ringis tema kõrval seisis. August ütles: "See on õndsa ema keha." Mabelee sulges silmad ja avas suu ning August asetas koogi talle keele peale.
- Kui Mabelee oli selle alla neelanud, tegi ta sama, mida August oli teinud - näpistas koogist tüki ja andis selle ringis järgmisele inimesele, kes juhtus olema Neil. Mabeleel, kes ei oleks ka tikk-kontsadel viit jalga pikk olnud, oleks tema suuni ulatumiseks treppredelit tarvis läinud. Neil kummardas alla ja ajas suu lahti. "See on ema keha," ütles Mabelee ja pistis tüki sinna sisse.
- Ma ei teadnud katoliku kirikust tõesti mitte kui midagi, aga miskipärast olin kindel, et paavst oleks pikali kukkunud, kui oleks seda näinud. Vend Gerald aga mitte. Tema ei oleks minestamisele aega raisanud, vaid hakanud kohe vaimude väljaajamist korraldama. (lk 215)
- Suurimat jahmatust valmistasid mulle aga kõik need pildid, kus ingel Gabriel Maarjale liilia ulatas. Kõigil piltidel, kus ingel välja ilmus ja talle ütles, et ta sünnitab ilmatu uhke lapse, olgugi et ta veel abielus ei ole, oli tal naise jaoks kaasas suur valge liilia. Nagu oleks see lohutuseks kõigi nende kuulujuttude eest, mis tal soolas olid. (lk 223)
- Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu". Tõlkinud Johanna Ross, 2008
- [Fjodor Krivtsov:] Asi on nimelt selles, et Athose perenaine pole ei keegi muu kui Jumalaema. Kelle ta vastu võtab, see seal elab, keda aga ei võta, see sõidab minema. Mind sallis ta viis aastakest. Athoselt ei aeta kedagi ära. Kes juured alla ajab, see ka elab.
- Ja keda seal vaid ei ole! Võtame näiteks kreeka seloodid, fanaatikud. On uued sinodid püsti pannud. On vana stiili mehed. Elavad vana kalendri järgi, uut ei tunnista. Nende vahel läheb mõnikord kakluseks. Saadavad anateeme kongist kongi - ja Jumalaema kannatab nad välja. Mind aga ei võtnud vastu.
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 301
Eesti proosa
muuda- ...kui ma esimest korda kuulsin Jeruusalemma kuninganna Maria nime, arvasin, et jutt on Pühast Neitsist, ja ma ei suutnud kuidagi mõista, et kristlikud rüütlid temast halvakspanevalt ja pilgates rääkisid. Kes muu kui Jumalaema ise oleks olnudki väärne Jeruusalemma krooni kandma. /---/ Mis õigus oli Küprose kuningal Hugol nõuda trooni, mis kuulus Taevasele Kuningannale?
- Karl Ristikivi, "Viimne linn", 1962, lk 38
- Aga nüüd Euroopa lipp... Kuidas sattusid sinna need medali 12 tähte?
- Kõigepealt väärib tähelepanu lipu värv: taevasinine sümboliseerib Neitsi Maarjat.
- 1950. aastal olevat keegi Carl Weidl Raymond soovitanud võtta lipu põhivärviks taevasina, kuna see sugereerib helgust ja rahulikkust. Leiti, et see sobib Euroopale üsna hästi, pealegi kuna seda mujal pole kasutatud. Aafrikat iseloomustab ju must, Aasiat kollane, Ameerikat punane ja Austraaliat roheline. Raymond’i idee järgi pidi lippu algselt kaunistama üks kuldne täht. Kuid varsti selgus, et niisugune kombinatsioon esines juba endise Belgia Kongo (Sairi) embleemina. Arutati, et oleks kõige õigem panna iga maa jaoks üks täht ja need siis asetada sõõri. Aga Euroopa Uniooni liikmete nimekiri ei olnud veel lõplik ja liikuv arv ei paistnud põhimõtteliselt praktiline. Kompetentsed komisjonid otsustasid siis 1952. aastal jääda kindlaks 15 juurde. Siis aga leiti, et kõik "maad" ei ole "riigid" — nagu näiteks Saarimaa — ja et sellepärast oleks mõistlikum tähtede arvu vähendada. See viidi alguses 14-le, siis 13-le ja viimaks jäädi rahule 12-ga. Vaidlused lipu ümber kestsid üle kuue aasta (augustist 1949 kuni detsembrini 1955) ja lõplik vorm kinnitati välisministeeriumide esindajate koosolekul 8. detsembril 1955.
- Kuna Euroopa Nõukogu liikmed on enamuses mittekatoliiklased ja mitmed neist ei ole üldse kristlased — ja nagu ma juba märkisin, ei tunne ka kõik katoliiklased kõnesolevat medalit —, siis paistab olevat täiesti selge, et mingi religioosne kavatsus või tagamõte ei mänginud kaasa Ühendatud Euroopa sümboli valikul. Huvitav on ka veel, et mitte ainult värv ja tähepärg ei kuulu Jumalaemale, vaid ka ajalooline päev: 8. detsembril pühitseb katoliku kirik nimelt Neitsi Maarja "patuvaba saamise" püha." (lk 57-58)
- Euroopa on naisenimi. Kreeklaste Europe oli Foiniikia legendaarse kuninga Agenori tütar, kelle valgeks härjaks muundunud Zeus kodunt röövis ja Kreeta saarele viis. Targad mehed on teinud Euroopa ajalugu. See on täis tapmist, röövimist ja vägistamisi. Kas ei ole julgustav teada, et meie ühise kodu kohale on nüüd tõusnud Naise sümbol? (lk 59)
- Fanny de Sivers, "Euroopa tähepärg", ilmunud algselt Vikerkaares 6/1990, tsiteeritud raamatust "Mateeriasse kootud palve", LR 1-2 1992
Eesti luule
muudaTaevas särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatises olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
/---/
Tuli praksudes põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
/---/
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud.
Hõbehärmatises olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
- Henrik Visnapuu, "Jõuluöö", 1920
on tühjaks jäänud Naatsareti tall
ja Neitsi Maarja nutab lahinal
ka Joosepil on silmad nutuvees
sest lambukest ei ole sõime sees
- Joel Sang, luulekogust "Vigade parandus" (1988)
