Lilium candidum

Su rinnad on kui kaks utekest,
gasellikaksikut, kes söövad liiliate keskel.


Tema silmad - tuvid vete keskel -
kümblevad piimas,
ripsmekallaste kaares,
ta palged kui palsamipeenrad,
lõhnavad kuplid;
liiliad on tema huuled,
nõrguvad mürrimahla.


Kõrb ja liivik rõõmutsevad,
nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.


eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.


  • Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga!
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 112
  • Ja nagu taevas ja maa - tema kõhu kumer kuppel. Kui ma seda esmakordselt nägin, pidin meeleliigutusest peaaegu ulguma hakkama, läksin täitsa segi. Ja kõik läks segi, roosid ja liiliad ja käharad kiharad - niiske, ligitõmbav sissekäik Eedenisse, mälukaotus ja punakuldsed ripsmed!
  • Loodus ei põlga seda, mis elab vaid päeva. See valab end tervenisti igasse hetke. Me ei hinda liiliat vähem sellepärast, et see pole tehtud ränist ja mõeldud kestma. Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja.
  • Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.
...et viigipuu ei õitse, et viinapuul ei tule marju ja õlipuul õli, et ei ole leiba ega soola, et liiliad ei lõhna, et armastuse õunad on kibedad, et kaevud kuivavad, et mandlipuud kuivavad, et tuvid on vaikinud...
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel