Nelk (Dianthus) on rohttaimede või poolpõõsaste perekond nelgiliste sugukonnas. Perekonda kuulub umbes 300 liiki. Eestis kasvab looduses kolm nelgiliiki, sagedasemad on roosakaspunaste õitega nurmnelk (Dianthus deltoides) ja valgete õitega nõmmnelk (Dianthus arenarius).

Eisaku Wada, "Nelgid" (20. saj 1. pool)
Clara Lobedan, "Nelgid vaasis"
Władysław Czachórski, "Daam lillas" (1880)
Léon Bonvin, "Vaas valgete ja punaste nelkidega" (1863)
Ella Ehrenberger, "Pärast balli"
Alfons Mucha, "Nelk" (1898)


LuuleRedigeeri

nii kaua kui seob silmi huulte puna
veel enam kui õrn nelk sul hurmana
...
eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.


Purpursed olgu kõigil kaasas nelgid
või kahvatud;
oi kandke kokku valit veinjad helgid
kui armunud!
Las kirendada nurm ta pilgupiiris,
lõosilmesiras, tulilillekiiris
ja kullerkupes,
ent orvikutes
las koha saab ka üllas iiris.

  • Edmund Spenser, "Karjuse kalender. Aprill". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 161


Su suu mul jälle oli üllatav
Ning uus: kui lõhnav, kasteniiske nelk
Ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,
Ja veretades tuksatas kui haav.

  • Marie Under, "Üllatus" kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 41


Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.

  • Marie Under, "Õhtu" kogus "Sinine puri", lk 14


Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämarast tõusevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja nutan, et eales
pole võimalik surra.


Pääsukesed on jõepinna kohal
ja on hämar, on hilja, on õhtu.
Üle taeva ja aedade vohab
tumepunaste nelkide lõhnu.

Jätan mustale kivile nelgi,
lähen hämara vajuna vette.
Lükkan liikuma kuulaigu helgi,
ujun kastanivarjude ette.

  • Leelo Tungal, "Juuliõhtu" (1965) kogus "Täisminevik" (2007), lk 34


kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus puhkeb roostetanud nelk


Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

DraamaRedigeeri

  • [Polixenes:] Siis nelkidest tee rikkaks oma aed

ja ära hüüa värdjaiks neid.
[Perdita:] Ei pane
neid maha mina mitte ühtki taime:
niisama kui ei soovi, et see noormees
mind võtaks kiita, kui end värviksin,
ja sellepärast vaid mind naiseks tahaks.

  • William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel