Nelk

Nelk (Dianthus) on rohttaimede või poolpõõsaste perekond nelgiliste sugukonnas. Perekonda kuulub umbes 300 liiki. Eestis kasvab looduses kolm nelgiliiki, sagedasemad on roosakaspunaste õitega nurmnelk (Dianthus deltoides) ja valgete õitega nõmmnelk (Dianthus arenarius).

Philippe de Marlier, "Nelgid klaasvaasis" (1639)

Léon Bonvin, "Vaas valgete ja punaste nelkidega" (1863)

Elisabeth Jerichau-Baumann (1818-1881), "Itaallanna aknal", s.d.

Władysław Czachórski, "Daam lillas" (1880)

Alfons Mucha, "Nelk" (1898)

Clara Lobedan (1840-1918), "Nelgid vaasis", s.d.

Rosa Scherer (1866-1926), "Nelgid vaasis", s.d.

Julia Alcayde y Montoya (1855-1939), "Vaikelu kannu, viljade ja lilledega", s.d.

Ella Ehrenberger (1874-1945), "Pärast balli", s.d.

Eisaku Wada (1874-1959), "Nelgid", s.d.

Proosa

• Kõik on vägagi hästi! Laupäevane pime saal tänab meid ovatsiooniga, kõlavad braavod, viled, hõiked, südamlikud roppused, ja mulle visatakse - täistabamusega suunurka - väike kahekrossine kimp nelke, valgeid ja kahvatuid, mida lillemüüja neile lustlikuma tooni andmiseks korvide viisi karmiini lahuses leotab... Lahkun lavalt, pipra ja märja koera järele lehkav nelgikimp jaki revääril.
• Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010, lk 22

• Niisugune pilk oli ka Julial, kui ta naeratades, keha kergelt pöördes, klaveritoolil istus. See on väljadel, see on aknaruudul, see on taevas ־ ilu; ja mina ei saa seda oma võimusesse; ma ei saa seda endale - mina, näis ta lisavat, kätt nii iseloomulikult rusikasse pigistades - mina, kes ma seda nii kirglikult jumaldan, kes ma annaksin kogu maailma, et see oma valdusse saada! Ja ta korjas üles põrandale pudenenud nelgi, sellal kui Fanny endiselt nööpnõela otsis.

Fanny tundis, kuidas preili Craye lille iharalt siledate sooneliste käte vahel muljus, pärlitega veekarva sõrmused sõrmes. Tema sõrmede surve näis võimendavat kõike, mis lilles kõige enam säras, seda esile toovat, tehes õie veel satsilisemaks, värskemaks, neitsilikumaks. Veider oli tema ja vahest ka ta venna juures see, et sõrmede pigistus ja haare käis koos lakkamatu pettumusega. Nii oli see praegu ka nelgiga. Ta käed ümbritsesid seda; ta pigistas seda; aga ta ei saanud seda oma valdusse, ta ei nautinud seda, mitte täielikult ja tervenisti.

• Virginia Woolf, "Kirjutamata romaan", tlk Mirjam Parve, LR 25-26 2017, lk 72

• Valged nelgid näitavad peenimat aluspesu. (lk 18)
• Valge nelk on taskurätik aia rinnataskus. (lk 52)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Kui nelgid oleksid kompvekid, küll nad maitseksid imehästi! Nad sulaksid kaua aega suus ja lõhnaksid tugevasti. Kui ma vaatan aeda, kus nelgid kasvavad, hakkab mul suu vett jooksma.
  • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 54

• Siis näivad kellukad pilvedest kõrgemad — kogu silmapiir on täis kellukaid ja suve. Siin-seal vilguvad punakassinised nelgid, liivkanni tähekesed. Kui virvatulukesed sädelevad need siniste kellukate keskel. Miks küll söödimaa ilu sedasi valuleb? On nii valus, et hing jääb kinni. Küllap peab nii olema, et ilu on valus, sest ta on mööduv. Kui kauaks jätkub veel kellukaid ja nelke, kui kauaks kõrget heinaaja taevast, kui kauaks püsib veel rehi ise? Varsti löövad niidul õitsele tulililled ja ööd hämarduvad. Tuleval aastal on jälle paigal sinised kellukad ja nelgid, kuid need on siis juba teised.
  • Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 23-24, Soome

Draama

• [Polixenes:] Siis nelkidest tee rikkaks oma aed
  

ja ära hüüa värdjaiks neid.
[Perdita:] Ei pane
neid maha mina mitte ühtki taime:
niisama kui ei soovi, et see noormees
mind võtaks kiita, kui end värviksin,
ja sellepärast vaid mind naiseks tahaks.

• William Shakespeare, "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen, tlk Georg Meri, W. Shakespeare, "Kogutud teosed", VII köide, 1975, lk 275

Luule

nii kaua kui seob silmi huulte puna
veel enam kui õrn nelk sul hurmana
...
eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
...
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.

• Luis de Góngora, "Sonett", tõlkinud Jüri Talvet ("Maailmakirjanduse lugemik", Tallinn: Koolibri, 1993, lk 266)

Purpursed olgu kõigil kaasas nelgid
või kahvatud;
oi kandke kokku valit veinjad helgid
kui armunud!
Las kirendada nurm ta pilgupiiris,
lõosilmesiras, tulilillekiiris
ja kullerkupes,
ent orvikutes
las koha saab ka üllas iiris.

• Edmund Spenser, "Karjuse kalender. Aprill". Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 161

Su suu mul jälle oli üllatav
Ning uus: kui lõhnav, kasteniiske nelk
Ta hõõgus näos, kus joovastuse helk,
Ja veretades tuksatas kui haav.

• Marie Under, "Üllatus" kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 41

Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.

• Marie Under, "Õhtu" kogus "Sinine puri", lk 14

Pea kohal poriseb sõjavankri pöid
häirides uinuja päevi ja öid.
Hauda ei tähista tähtede helk, —
igatsus õitseb kui punane nelk.

• Karl Eduard Sööt, "Võõrsil uinuja kaebus" kogus "Kuusirbi õsu" (1937), lk 15-16

Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämarast tõusevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja nutan, et eales
pole võimalik surra.

• Betti Alver, "Aimus" kogus "Tolm ja tuli", lk 67

Pääsukesed on jõepinna kohal
ja on hämar, on hilja, on õhtu.
Üle taeva ja aedade vohab
tumepunaste nelkide lõhnu.

Jätan mustale kivile nelgi,
lähen hämara vajuna vette.
Lükkan liikuma kuulaigu helgi,
ujun kastanivarjude ette.

• Leelo Tungal, "Juuliõhtu" (1965) kogus "Täisminevik" (2007), lk 34

Dianthus barbatus,
vaene tänavalt leitud
kirendav nelk.

Ikka voolavad uned
läbi ööde,
vilgahtavad puhtaimad värvid
hämara viivu.

Läbi südame
libisevad suvede read,
tarvilikud
võib-olla vaid

sinu eluks,
Dianthus barbatus,
habenelk.

• Viivi Luik, "Dianthus Barbatus". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 143

kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus puhkeb roostetanud nelk

• Juhan Viiding, "Kogemata" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 30

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.

• Doris Kareva, "Aeg" kogust "Päevapildid" (1978)