Kala

Kalad on vees elavate kõigusoojaste keelikloomade üldnimetus. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on see siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces).

Jan Davidsz de Heem. Vaikelu heeringa ja sibulatega. 1650ndad

Adriaen van Ostade, "Kalamüüja" (1672)

Elena Recco (1654-?), "Vaikelu kalade ja mereandidega", s.d.

Walter M. Brackett. Forellid (1867)

Camilla Friedländer (1856–1928), "Vaikelu savikannuga", s.d.

Kitty Kielland, vaikelu kala ja köögiviljaga (1878)

Viggo Johansen, "Kalurinaine supikausiga" (1887)

Juliette Montague Cooke Atherton, "Tõlvpuulehtedesse mässitud ärnid" (u 1890)

Renée Stotijn, "Kaks kala paberil" (u 1965)

Caroline Basuyau, "Tants" (2019)

Proosa

• Olgu kõigile teada, et mina loobun igasugusest vaidlusest, asun kindlalt vanal heal seisukohal, et vaal on kala, ja pöördun palvega püha Joona poole, et ta mind toetaks. (lk 161)
• Sabaliputamine on nii inimese kui kala juures alaväärtuslikkuse tunnus. (lk 409)
  • Herman Melville, "Moby Dick", tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots, sari: "Varamu", Tallinn: Eesti Raamat, 1974

• Juhtub, et konks neelatakse alla koos kalamehega. (lk 8)
• Kas kalad, kes võrgusilmadest läbi lipsavad, kannatavad alaväärsuskompleksi all? (lk 17)
• Ei tea, kas kala oleks tumm, kui tal oleks nii palju saladusi kui meil. (lk 25)
• Kui kala neelab konksu alla, on ta süüdi: see oli ju võõra varandus. (lk 31)
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu, nr 48, 1977

• Kõige raskemini püütav kala on vanni lipsanud seep. (lk 34)
• Kui meri tollest paigast tagasi tõmbus, jooksid kalad nagu jänesed viimasele lainele järele. (lk 36)
• Kalade surmas on kole see, et nende silmad jäävadki lahti. Neil pole lauge! (lk 38)
• Kalad kannavad kõige paremaid kummimantleid. (lk 51)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974

• Hõbedane rõngaskala ujus neist vongeldes mööda ja sulgus nagu iiris otsemaid ümber toiduraasukeste, et neid assimileerida.

Paps vaatas seda. Ta hääl oli sügav ja tasane.

"Just nagu sõda. Sõda ujub ringi, näeb toitu, tõmbub koomale. Silmapilk hiljem on Maa läinud."

"William," ütles mamps.

"Andesta," ütles paps. (lk 184)

• Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", Tallinn: Eesti Raamat, 1974

• [Kalapüügi limiteerimise ja eeskirjade kohta:] Kala on ju ikkagi elusolend. Mis juhtuks, kui sünnitusmajad töötaksid ja võtaksid uusi ilmakodanikke vastu kindlaks määratud kellaaegadel või ainult päevases vahetuses?! [---] Kala pole riideküünar ega telliskivi, mis ühtevoolu kangaspuudelt või ahjust tuleb. Ja meri pole akvaarium, millest tõstad välja just nii palju, kui soovid, ja just seda kalakest, mille järele parajasti isu.
  • Aadu Hint, cit. via: Erni Lõbu, "Kokkupuuteid Aadu Hindiga", Videvik

• Emal, kes ihkas vaheldust toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "muna on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka kalaperiood, mil me elasime merikeelest ja hõbeheigist, et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi teosoofia ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud katoliiklaseks ning flirtinud budismiga, oli ema lõpuks anglikaani kiriku rüppe tagasi pöördunud. (lk 98)
• Proua Woodsilt õppisin poes käimiseks nippe, millest ma polnud ealeski kuulnud.

"Kalakaupmees on teil jälle naha üle kõrvade tõmmanud, mu kallis," ütles ta mulle. "See kala pole värske. Te ei katsunud teda näpuga, nii nagu ma õpetasin. Seda peab näpuga katsuma ja ta silma vaatama ja silma torkama." Vaatasin kala kahtlevalt; leidsin, et talle näpuga silma torkamine oleks nagu omavolitsemine. (lk 289)

• Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Tallinn: Sinisukk, 1996

• Kellel lasub vastutus selle eest, et ohustatud liigid jääksid loodusesse, mitte aga ei lõpetaks oma olemasolu meie toidulaual? On see ohustatud kalast toitu valmistav kodukokk või saagi püüdnud kalur, kala müünud kaupmees või hoopis seda lubav seadusandja?
• Lausa kümme protsenti vastanutest ütles, et paneb kala ostukorvi isegi teadmisega, et tegemist on ohustatud liigiga. Neil inimestel tekib täiesti õigustatud küsimus: kui see kala on juba välja püütud ja müüki lubatud, siis miks ma ei võiks seda süüa? Toitu raisata ei taha ju keegi.
• Kas võiks siis kalur olla see, kes selle ohustatud kala vette jätab? Oma välitöödel Läänemere või Kanadas asuva Newfoundlandi saare kalurite juures pole ma veel kohanud ühtki meest või naist, kes sooviks kõik kalad merest välja püüda. Küll aga ollakse maapiirkondades olukorras, kus on keeruline leida alternatiivset elatusallikat. Püügivahenditesse tehtud investeeringud või koguni selleks võetud laenud sunnivad kalureid oma tegevusega jätkama, niikaua kui loodus ja seadus seda lubavad.
  • Joonas Plaan, "Ohustatud liigid meie toidulaual — kes vastutab?", Postimees, 08.11.2021, lk 15

• Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb?

Kalakesed aitavad Laural end hoopiski elusamalt tunda. (lk 11–12)

• Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015

• Lintsaba on kalade kaelkirjak. (lk 120)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989

Luule

Inimene pole kala
Tema liha pole tuim
Ja ta veri see on palav
Ehkki pilgus on tal uim
[---]
Inimene pole kala
Kelle maigutus on tumm
Haigutab ja tema hala
Täis on kogu taevakumm

• Villu Kangur, "Inimene pole kala"; lauluna Tõnu Raadiku viisil tuntud muusikakollektiivi Ultima Thule esituses

Kõige etem-vetem sell on kala,
sest ta kõnnib kõigis vetes jala,
kõnnib igas järves, jões ja lahes,
olgu need nii põhjatud kui tahes.

• Eno Raud, "Vetesell"

Mull-mull-mull-mull, väiksed kalad,
kus on teie väiksed jalad?
Miks te nalja heidate
ja oma jalgu peidate?

• Ellen Niit, "Kalad"

Allikateta tsitaadid

• Küll aga ma olen kalal käinud, aga ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks, aga ma olen teinud alati nii, et perele üks-kaks kala olen saanud nõnda, et on võimalik lõuna- või õhtusöök ühiselt seda kala maitsta. Niiet ma olen niisugune, võiks öelda loodushoidlik kalamees.
  • Arnold Rüütel

• Ma tean, et inimene ja kala võivad rahulikult koos eksisteerida.
  • George W. Bush

• Kui inimene magab, ei juhtu midagi. Aga kui ta ei maga, võib kas või kala saada.
  • Matti Nykänen

Vanasõnad

• Viimane asi, mille kala avastab, on vee olemasolu.
  • Hiina vanasõna

• Suurest jõest võib leida suure kala, aga sinna võib ka uppuda.
  • Hispaania vanasõna

• Ametmees armas mees, kalamees kallis mees.
• Hanssu meheks ei arvata ega kiiska kalaks peeta.
• Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.
• Kassi pärast ei minda kalaranda ega saba loru pärast laadale.
• Kütt läheb metsa, pane (pange) pada kummuli, kalamees läheb kalale, pane (pange) pada tulele.
• Lihaleent liibata pealt, kalaleent kaabata põhjast.
• Mida suurem kala, seda paksem leem.
• Mis kala keegi otsib, selle ta saab.
• Odav kala, lahja leem.
• Ootaja õnge tuleb kala.
• Viha viib vilja maast, kadedus kalad merest.
• Kala ei ela kuival.
• Kala püütakse mõrraga, tütarlaps kihladega.
• Kui kala mõrras, tahab välja; kui väljas, tahab mõrda (sisse).
• Värske kala hea kala.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929