Vann

François Clouet, "Daam vannis" (u 1571)

Jacques-Louis Davidi teos "Marat' surm" ("Marat assassiné", u 1793) kujutab vanniskäigu ohtusid.

Proosa

• Kõige raskemini püütav kala on vanni lipsanud seep.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 34

• Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.

Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga puhtana, mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks täi?

Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)

• Seinad kaetud valge emailiga, põrand kiviparketist, taburet metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, vesi nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu... käsn helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, pimsskivi, harja, käsna ja kääre. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:

"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!" (lk 29-30)

• Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

Luule

Mees istus päevi uksepiidal
või hulkus mööda neemesäärt,
käis kalastamas Kumbli taga
või seiras horisondi äärt
täis hajameelsust, ajus aga
kees mõte uus kui ääsi riidal
kuum, kääriv, sulatina-pann
— pääs tuli, jalus jäine vann

• Julius Oengo, "Aegna", kogust "Aegna. Poeeme ja ballaade", 1929

 
Elevandiema Fanni tahtis lapsed panna vanni,
ai-ai-ai-ai tšumpa-tšumpa, tšumpa-tšumpa,
aga Aafrika savannis polnud lapsevanne,
ai-ai-ai-ai tšumpa-tšumpa, tšumpa-tšumpa.
Väiksed vandid ritta pandi, kaevuveega märjaks kanti.
Oh seda isaelevanti, terve ämber mahtus lonti.

• Jaak Kõdar, "Elevandiema Fanni", tuntud lauluna Hans Hindpere viisil

Koolis teada ma sain,
mida taipas kord vannis Archimedes!
Ma tean!
Aga kumb kaunim on, kas ma tean,
Zaporožets või Mercedes?
Ei tea!

• Priit Aimla, "Tean, ei tea", muusika P. Yellowstone, M. Tinsley, tuntud Rock Hoteli lauluna

pinni ja panni
meie lähme vanni
mis me seal teeme
seebivahtu sööme

• Paul-Eerik Rummo, "*Pinni ja panni..." Täheke 9/1971, lk 8