Kõnevõime

ProosaRedigeeri

  • Ta [Schwanneke] oli elav näide selle kohta, et inimest ei eristanud loomast mitte mõistus, vaid ilmekas kõnevõime. (lk 126)


  • Tegelikult mind huvitaks, kas ma teiega rääkida saaks. Vaadake, kui vestluskaaslases on natukenegi ebasiirust, kaob mul kõnevõime. Kui aga kaaslane on uuesti siiras, tuleb hääl tagasi. Enamasti arvatakse, et mul on küll hea tunnetus, aga hääle äraminekut ma näitlen. Nagu ma jõuaks kogu aeg näidelda!
Ja oleks see siis raskelt eripärane omadus. Isegi mu kassil on teatud selekteerimisvõime. Ta kuseb nõmedate külaliste voodisse. (lk 10)


  • Hoopis teistsuguse näo tegi aga noorperenaine, kelle õuele Sammalhabe peatselt sisse keeras, et Rudolfi jaoks piima paluda. See noorperenaine ei olnud oma elus veel ühtegi naksitralli näinud ja vahtis nüüd Sammalhabet lausa ebaviisaka imestusega.
Sellest hoolimata kummardus Sammalhabe aupaklikult ja kergitas kübarat.
"Tere päevast ja head karjaõnne," ütles ta kombekalt.
Täiesti sobimatult tõmbus noorperenaise ümmargune roosa nägu laiale naerule.
"Oh armas taevas, sa oskad isegi rääkida!"
"See tagasihoidlik oskus on mul tõesti olemas," jätkas Sammalhabe endise viisakusega. "Aga paraku valdan ma ainult igapäevast kõnekeelt. Kui ma oskaksin ka luuletada nagu näiteks mu sõber Muhv, siis kirjutaksin teile heameelega mõne väikese värsi." (lk 106-107)