Judith Schalansky

Judith Schalansky (sündinud 20. septembril 1980 Greifswaldis) on saksa kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema 2011. aastal avaldatud romaan Der Hals der Giraffe.

Judith Schalansky (2011)

"Kaelkirjaku kael"

Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael". Tõlkinud Eve Sooneste. Tänapäev, 2012.

• Päike säras läbi klaasiderea ning muutis klassiruumi kasvuhooneks. Paljaks pöetud kukaldes idanes suveootus. Ainuüksi väljavaade, et päevi saab kasutult raisku lasta, röövis lastelt igasuguse keskendumisvõime. Punaste silmade, rasvase naha ja higise vabadusihaga vedelesid nad toolidel ning unistasid vaheajast. Ühed muutusid kärsituks ja vastutusvõimetuks. Teised teesklesid lähenevate tunnistuste tõttu truualamlikkust ja pistsid oma bioloogiatestid õpetajapuldile, nii nagu kassid toovad tabatud hiired elutoavaibale. Ainult selleks, et küsida järgmises tunnis hinnet, välkuv taskuarvuti käes, lootuses oma keskmise hinde paranemisele kolme komakoha võrra. (lk 6)
• Mingi keskendumishäire. Mida kõike välja ei mõelda! Puha raamatust leitud arenguhäired. Pärast düsleksiat ja düsgraafiat tulid arvutamisraskused. Mis järgmiseks? Bioloogia-allergia? Varem oli ainult ebasportlikke ja ebamusikaalseid lapsi. Aga nemad pidid sellest hoolimata jooksma ja kaasa laulma. Kõik oli vaid tahte küsimus. (lk 8)
• Viimasel ajal nõudsid ju kõik eneseteostust. See oli naeruväärne. Mitte miski ega keegi ei olnud õiglane. Ühiskond veel kõige vähem. Võib-olla ainult loodus oli. Mitte ilmaasjata polnud loodusliku valiku põhimõte muutnud meid selleks, kes me täna olime: kõige sügavamate ajukurdudega elusolendeiks. (lk 9)
• Inge Lohmarkil polnud lemmikuid ega hakanud kunagi olema. Vaimustus oli ebaküps, eksitav tundetulv, hormonaalse taustaga eksalteeritus, mis tabas murdeealisi. Ema seelikusabast olid nad juba lahti lasknud, aga vastassoo võlumiseks veel võimetud. Ebaküpsetele tunnetele sai siis asendusobjektiks abitu sookaaslane või kättesaamatu täiskasvanu. Plekilised põsed. Kleepuvad silmad. Särisevad närvid. Piinlik eksimus, mis tavaliselt vaibus iseenesest sugunäärmete küpsemise lõppedes. (lk 10)
• Neil puudus igasugune arusaamine oma olukorrast ja eriti veel distsipliinist selle võitmiseks. Nad jõllitasid enda ette. Apaatsed, ülekoormatud, täielikult iseendaga hõivatud. Nad andusid vastuvaidlematult oma inertsusele. Maa külgetõmbejõud paistis neile mõjuvat kolmekordse tugevusega. Kõik nõudis ülimat pingutust. Iga energiasäde, mis neis kehades leidus, kulus piinarikka metamorfoosi peale, mis ei jäänud millegi poolest alla rööviku koormavale koorumisele nukust. Liblikas sündis sellest muutusest muidugi vaid üksikutel juhtudel. (lk 11)
• Täiskasvanuks saamine nõudis juba kord noid kujutuid vahevorme, mil sekundaarsed sootunnused vohasid nagu mädapaised. (lk 13)
• Kastanite pikavarrelistel kaevandikoidest näritud lehtedel olid kollased servad. Et puud ka sellist vaeva nägid lehtedega, millest nad niikuinii varsti ilma jäid. Täpselt nagu tema õpetajana. Igal aastal sama mäng. Juba üle kolmekümne aasta. Ikka ja jälle otsast peale. (lk 17)
• See lastetubade nuhtlus. Nad ei teinud vahet musträstal ja kuldnokal, küll aga teadsid peast väljasurnud suurreptiilide süstemaatikat. Nad võisid mälu järgi joonistada brahhiosauruse. Varane surmavaimustus. Varsti mängivad nad enesetapumõtetega ja kummitavad öösiti surnuaedadel. Flirt teispoolsusega. See oli pigem surmatrend kui surmaihalus. (lk 19)
• "Ja milliseid liike ohustab väljasuremine?"

Tõusis viis kätt.

"Unustage panda, koaala või vaal."

Taas vajus üks käsi teise järel alla. Kaisuloomakaitse. Bambi efekt. Maskotikesed pehmete loomade tööstusele.

"Mõni kodumaine liik näiteks?"

Täielik ebakindlus. (lk 22)

• Alguses oli meduus. Kõik ülejäänu tuli hiljem. Selle täiuslikkuseni ei küündinud miski - ükski loom, kellel oli üle kahe poole, ei saanud nii ilus olla. Radiaalsümmeetria oli ületamatu. (lk 28)
• Kõik paljunesid rõõmsalt. Ainult mitte tema liigikaaslased. Selle asemel tegid nad näo, nagu poleks siit enam midagi võtta, nagu toimuks tulevik kusagil mujal, kuskil seal kaugel, teisel pool Elbet, teisel pool piiri, teisel kontinendil. Kõik vaatasid, et saavutaksid mingi tegelikkuse tipu, mida nad ei tahtnud mitte mingil juhul siin näha. Justkui selles paigas ei olekski elu. Kõikjal oli elu, isegi seisnud vihmavees. (lk 33)
• Aga bioloogia. See oli fakt. Ja bioloogiatund oli faktiaruanne. Siin edastati teadmist, mis oli kindel, ja poliitilise korra muutumine seda ei kõigutanud. Maailma sai kirjeldada ja seletada ainult maailma enda põhjal. Ja seadused, millele ta allus, olid piiramatu kehtivusega. Seal polnud midagi kokku leppida. See oli tõeline diktatuur! (lk 39)
• Tõde ei olnud kellelegi jõukohane: üheainsa, kontrollitava, tõestatava tõelisuse olemasolu. Eriti mitte nendele meestele, kes olid hirmust tõelise elu ees kohe päriselt kooli jäänud ja end suletud uste taga alaealiste ees kohevile ajasid. Igaveste istumajäänute uhkeldamine. Maailma tuli võtta nii, nagu see oli. Mitte nii, nagu seda võtta sooviti. (lk 41)
• See kool oli tõesti põhja vajuv laev. Aerud olid ammu üleliigsed. Kõik kaitsesid ainult omaenda elulugu. Mis muud jääbki inimesel üle, kui sündmuste juhuslikule, paratamatule reale mingi mõte omistada? Abiellumine, esimese lapse vältimatu sünd, peaaegu paratamatu teise lapse sünd. Thiele kui korralik punanahk oli oma naiselt veel ka kolmanda välja võidelnud. Kommunistid said kolm, pastorid neli või viis ning asotsiaalid kuus või rohkem. (lk 42)
• Taimed muundasid energiavaeseid aineid energiarikasteks. Loomadel oli vastupidi. Meie lihtsalt ei olnud autotroobid. Igas väikeses lehes, igas tillukeses kloroplastis sündis iga päev ime, mis hoidis meid kõiki elus. Epiderm, kutiikula, parenhüüm. Kui me oleksime rohelised, poleks meil vaja enam süüa, poes käia, tööd teha. Poleks vaja üldse enam midagi teha. Piisaks, kui pisut päevitada, vett juua, süsihappegaasi omastada, ja kõik, tõepoolest kõik oleks korras. Kloroplastid naha all. See oleks imeline! (lk 55)
• Mõnel taimel oli rohkem geene kui inimesel. Kõige paljulubavam võimuletulekustrateegia oli ikka veel olla alahinnatud. Et siis õigel hetkel lajatada. Polnud võimalik märkamata jätta, et kogu taimestik oli valvel. Nad ootasid oma sekkumisaega haudadel, aedades ja kasvuhoonekasarmutes. Juba varsti võtavad nad endale kõik tagasi. Võtavad oma hapnikku tootvasse embusse väärkasutatud territooriumid, trotsivad ilmastikku, purustavad oma juurtega asfaldi ja betooni. Matavad kadunud tsivilisatsiooni jäänused kinnise taimevaiba alla. Iidse omandi tagastamine oli vaid aja küsimus. (lk 56)
• Mis oli õieti aeg? Katk, Kolmekümneaastane sõda, inimeseks saamine, esimene lõke hominiidide koopas? See kõik oli toimunud vaid hetk tagasi. Inimene oli põgus valguline nähtus. Tõtt-öelda üsna hämmastav loom, kes oli selle planeedi lühikeseks ajaks vallutanud ning kaob viimaks jälle nagu mõned teisedki imelised olendid. Lagundatuna ussidest, seentest ja mikroobidest. Või maetuna paksu settekihi alla. Naljakas fossiil. Keegi ei kaevanud teda enam välja. Taimed aga püsisid. Nad on olnud enne meid ja elavad ka pärast. (lk 56)
• Jälle oli Wolfgang külmkapi köögiviljalahtri kookospähklisuurusi jaanalinnumune täis toppinud. Kes neid sööma pidi? Need olid suurimad loomsed rakud üleüldse. Omlett tervele kooliklassile. Pole ime, et need loomad elasid tegelikult seal, kus leidus veel sajapealisi suguharusid. Aga nende kahe jaoks? Seda oli rohkem kui liiast. (lk 67)
• Hans ütles kord, et varem huvitus temast vähemalt Stasi. Kui ta end eriti üksikuna tundis, siis luges ta oma toimikut. Lohutas end sellega, kui tähtis ta oli kunagi olnud. Vähemalt paari pealekaebaja ja nende ohvitseri jaoks. (lk 72)
• Suurt armastust polnud neil kunagi olnud. Nad ei olnud seda vajalikuks pidanud. Talle oli mehe juures alati meeldinud, et too sai loomadega hästi hakkama. Mis oli õieti armastus? Pealtnäha lollikindel alibi haigetele sümbioosidele. (lk 76)
• Lapsepõlves oli ta ise alati tigudega mänginud. Ehitanud neile vabaõhukodu. Torganud oksad maasse. Õhukesest puust auklikud seinad. Teinud liivast väikesed voodid. Ja siis oli ta teod magama pannud. Isegi siis, kui polnud veel üldsegi õhtu. Ta oli katnud need väikeseks lõigatud puhastuslappidega. Järgmisel päeval olid teod alati kadunud. Jalutamas. Ja tema kogus need siis jälle kokku. Tõi koju. Mõnikord oli nende hulgas tigu, kes nägi täiesti võõras välja. Teotädi tuli külla. Et ta pidi ka just neile loomadele maja ehitama, kes oma kodu endaga kaasas kandsid. (lk 79)
• Tookord seminaris seisis ühel päeval iga laua peal Erlenmeyeri kolb, mis oli vatitupsuga suletud. Selles olid lugematud äädikakärbsed selgete mutatsioonidega, mida mõned uurijad olid aastaid oodanud või mida nad olid röntgenikiirtega tagant aidanud: ebamaised silmad. Punased või valged. Malelaua mustriga. Kängunud tiivad. Pisikesed harjased. Nad pidid kärbsed uimastama ja valgel paberil tunnuste järgi ära sorteerima. Aga kui liiga palju eetrit võtsid, olid nad kohe surnud. Liiga vähese eetriga ärkasid nad liiga vara üles ja lendasid minema. Kaotused olid suured ja rikkusid tal tulemuse. Puha surnud ja deserteerunud katseloomad. Mendelil oli oma hernestega lihtsam. Loodusele meeldis katsete kaudu kõnelda. Aga igal eksperimendil oli oma eraelu. (lk 87-88)
• Kui olid olemas veiserassid, olid ka inimrassid. Isegi Mendeli seadused olid tänapäeval veel ainult reeglid. Kõik olid vaid oma avastajate järgi nimetatud sündroomid. Nii nagu saared. Haigetes kehades heisatud lipud. Diagnooside kaudu surematuks saada. Down, Marfan, Turner, Huntington. Ilma edasiste viideteta sellele, kui hull see kõik oli: nõrgamõistuslikkus, kääbuskasv, lampjalad, viljatus. Pärilik tantstõbi. Varane surm. Neljakümneselt oli elu läbi. Nagu oleks see muidu teistmoodi. See oli ju kõikidega nii. Vähemalt iga naisega. Kolmandik kogu elust oli maha visatud. Postreproduktiivne ellujäämine. Ka see oli vaid inimestele omane. Geenid talvitusid meie kehas ja ootasid paremaid aegu. Väljamurret, millalgi. Kaasaveetavad defektid. Geneetika oli dramaatiline. (lk 88-89)
• "Oh, merisiga." See tuli südamest. Nende totrate näriliste peale kaotas keegi alati pea. Seekord Laura. Perversse asetusega pöörised. Erutatud karvasalgud. Mõttetud aretused. Mutandid. Mitte üheski Maa ökosüsteemis ei olnud sellistele kohta. Claudia sai ühe säärase looma oma kaheteistkümnendaks sünnipäevaks. Kingitus sõbrannalt. Tore sõbranna küll. See oli väljapressimine. Freddy. Väidetavalt isane. Ja siis läks Freddy aina paksemaks ja sünnitas viimaks kaks poega. Kõigi imetajate puhul ei olnud soo määramine nii lihtne nagu inimestel. Aga mida pidigi ootama loomadest, kes nägid eestpoolt välja samasugused nagu tagantpoolt? (lk 103)
• Varem tuli lapsed kasvatada eesrindlikeks ja rahuarmastavateks inimesteks, tänapäeval aga vabadeks. Kuid vabadus polnud ju muud kui tunnetatud paratamatus. Keegi polnud vaba. Ja ei pidanudki seda olema. Juba ainuüksi koolikohustus. See oli riiklikult organiseeritud vabadusevõtmine. Välja hautud kultuuriministri nõupidamisel. Siin polnud tähtis mitte teadmiste vahendamine, vaid see, et lapsed harjuksid kindla päevakava ning parajasti valitseva ideoloogiaga. See oli võimu kindlustamine. Mõni aasta järelevalvet, et ära hoida kõige hullemat. Gümnaasium oli vaikne tegevus kuni täisealiseks saamiseni. Head kodanikud. Kuulekad alamad. Järelkasv pensionisüsteemile. (lk 119)
• [Ameerika Ühendriikidest:] See maa oli ju üksainus ürgmaastik. Kõik oli liiga suur ja liiga kaugel. Orud ja rannikud, päevade-, nädalatepikkuste reiside kaugusel. Liiga ebaülevaatlik. Neil olid olnud kõik võimalused, kui nad selle kontinendi avastasid. Ja asustasid. Ja mis sellest lõpuks välja tuli? Papist ja puust majad. Nendega võrreldes oli isegi tema maja massiivne. Toasuurused riidekapid, viierealised autoteed, väljasurnud kõnniteed ning tänavad, mis kandsid teleseriaalide nimesid. Ja linnad, mis olid olemas vaid sellepärast, et oli leiutatud kliimaseade. Ekskursioonijuht, üks noist puhtsüdamlikest ameerika nägudest, milles võis veel aimata väljarännanud eurooplaste füsiognoomia jäänuseid. Sisserändajaist sündinud rahvas. (lk 123-124)
• Ta [Schwanneke] oli elav näide selle kohta, et inimest ei eristanud loomast mitte mõistus, vaid ilmekas kõnevõime. (lk 126)
• Tänapäeval on jutuks kliimamuutus. Paari miljardi aasta pikkuse maailma ajaloo kestel võis muidugi tekkida kliimamuutusi. Ilma kliima soojenemisteta poleks inimesi ülepea olemas. Juba see talumatu toon ökoloogiapeatükis. Nii süüdlaslik. Ainult selle peal väljas, et tekitada süümepiinu. Maailma lõpp saabub ülehomme. Nagu kirikus. Ainult ilma paradiisita. Moraalil oli bioloogiasse sama vähe asja kui poliitikasse. Nagu oleks inimene ainus elusolend, kes oma keskkonda hävitab. Kõik organismid tegid seda. Iga isend kasutas ruumi ja ressursse ning jättis endast maha jäätmed. Iga elusolend võttis teiselt eluruumi ära. Kus oli juba keha, seal ei saanud olla teist keha. Linnud ehitasid pesi, mesilased kärgi, inimesed maju. Looduslikku tasakaalu polnud olemas. Ainete ringlus, mis kõike elus hoidis, tekkis ainult tasakaalutusest. Päike, mis iga päev tõusis. Võimas energiavoog, mis meid elus hoidis. Tasakaal oli lõpp, surm. (lk 127)
• Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. Aju oli meeletu energiaõgard. Näiteks meritupp, selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See pea. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve sarved, mammuti võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri saatus. Umbtänav. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu umbrohi. Siin ei aidanud mingi täienduskoolitus. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks. (lk 135)
• Kui öeldi ürgaeg, nägid nemad ainult korskavaid dinosaurusi ja välkuvate kihvadega takuseid elevante, majakõrgusi hiidsisalikke elu ja surma peale võitlemas, hambad vastase selga löönud maismaareptiilidest Gordoni sõlme. Võitluslusti täis koopainimesed talvisel maastikul, mammutijahil. Loomanahkades neandertallased laagrilõkke ääres nikerdamas. Nad ei õpiks kunagi mõtlema miljonites aastates. Mitte kunagi mõistma, et kõik see elav, mis neid ümbritses, oli tohutult pika aja jooksul toimunud imepisikeste sammude tulemus. Ettenägematu, krooniline, pikaajaline muutuste protsess, mida polnud võimalik jälgida ega kogeda, mida sai vaid kaudsete märkide põhjal vaevaliselt tuletada. Seal ei aidanud ka ükski arv ega peadpööritavalt pikk arvude rida. Seal oli lõppjaam. Aju läks maha. Ja fantaasiaga ei saanud ka edasi. Eriti just sellega mitte. (lk 143)
• Juba asjaolu, et inimene pidi käima koolis, kõneles tema konstruktsiooni puudulikkusest. Peaaegu kõik teised loomad olid kohe sündides valmis. Eluks valmis. See oli neile jõukohane. Paari tunni pärast seisid nad juba oma jalgadel. Inimesed seevastu jäid kogu eluks ebaküpseks. Puudulikud olevused. Viletsakesed. Füsioloogiliselt enneaegsed, kes saavutasid suguküpsuse. Looduse poolt ettevalmistamata. Alles lõpus said eluga ühele poole. Nii vanaks elati vaid seepärast, et õppida tuli lõpmatult palju. (lk 144)
• Üle üheksakümne üheksa protsendi kõigist liikidest, kes kunagi olid Maal elanud, olid välja surnud. Aga kõik mõtlesid ainult neile naeruväärsetele tennisepalli mõõtu ajuga neljakümnetonnistele loomadele, kes polnud võimelised isegi oma kehatemperatuuri reguleerima. (lk 145)
• Inimene oli lapitöö, vanade tükkide summa, ajutine nähtus, mis hädiselt funktsioneeris, täis üleliigseid tunnuseid. Me vedasime minevikku endaga kaasas. Minevik muutis meid selleks, kes me olime, ja meil tuli sellega hakkama saada. Elu ei olnud võitlus, see oli koorem. Seda tuli kanda. Nii hästi kui võimalik. Seda ülesannet tuli täita esimesest hingetõmbest alates. Inimesena olid sa alati tööl. Keegi ei surnud haiguse, vaid mineviku kätte. Mineviku kätte, mis ei olnud meid selliseks olevikuks ette valmistanud. (lk 156)