Proosa muuda

  • Tookord seminaris seisis ühel päeval iga laua peal Erlenmeyeri kolb, mis oli vatitupsuga suletud. Selles olid lugematud äädikakärbsed selgete mutatsioonidega, mida mõned uurijad olid aastaid oodanud või mida nad olid röntgenikiirtega tagant aidanud: ebamaised silmad. Punased või valged. Malelaua mustriga. Kängunud tiivad. Pisikesed harjased. Nad pidid kärbsed uimastama ja valgel paberil tunnuste järgi ära sorteerima. Aga kui liiga palju eetrit võtsid, olid nad kohe surnud. Liiga vähese eetriga ärkasid nad liiga vara üles ja lendasid minema. Kaotused olid suured ja rikkusid tal tulemuse. Puha surnud ja deserteerunud katseloomad. Mendelil oli oma hernestega lihtsam. Loodusele meeldis katsete kaudu kõnelda. Aga igal eksperimendil oli oma eraelu.


  • Alustades viieteistkümne aasta eest õppejõutööd Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas, kuulus mu esimese semestri kohustuste hulka ladina proosastiili seminar tollaste neljanda aasta üliõpilastega. Rooma proosaautoreist valikut teha polnud kerge ei suure materjalihulga ega tekstikommentaaride halva kättesaadavuse tõttu. Püüdsin algaja õppejõuna seminarid üles ehitada kronoloogiliselt, mistõttu üks esimesi äratundmisi analüüsiks sobivate tekstide osas tabas mind Rooma varase ajaloolase Gaius Sallustius Crispuse teose "Catilina vandenõu" lugemisel – niivõrd võimas ja võigas ühtaegu oli selle monograafia finaal nii sisult kui stiililt. Sallustius oli võtnud ülesandeks kirjeldada ajaloolise monograafia vormis esimest äsja toimunud vennatapusõda oma riigi ajaloos; kõik roomlaste varasemad sõjad olid peetud ju välisvaenlaste vastu. 1990ndate Eestis, kus käis hoolas uurimistöö meie rahva vennatapusõjas, Teises maailmasõjas eri poolel võidelnute kindlakstegemiseks, mõjusid Sallustiuse teose lõpulaused ajatu tõena – samamoodi võinuks kirjeldada näiteks mõnd 1940ndail metsavendade tabamiseks korraldatud haarangu lõppu.


Luule muuda

Ja argliku häälega
piiksub minu kõige parem mina,
et ma võiksin pigem kokku arvutada,
mitu kontrolltööd ja seminari on tuleval nädalal.
Kuid seda ma tean isegi,
ja ma nühin oma kõige paremat mina
nõnda tugevasti harjaga, et ta karjub
ja lubab edaspidi laupäeviti vait olla.
Sest laupäev on laupäev,
ja inimene on inimene
ja ümberringi on maailm
ja peas on mõtted.

  • Paul-Eerik Rummo, "Laupäev" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 270