Kolb

Proosa

• Tookord seminaris seisis ühel päeval iga laua peal Erlenmeyeri kolb, mis oli vatitupsuga suletud. Selles olid lugematud äädikakärbsed selgete mutatsioonidega, mida mõned uurijad olid aastaid oodanud või mida nad olid röntgenikiirtega tagant aidanud: ebamaised silmad. Punased või valged. Malelaua mustriga. Kängunud tiivad. Pisikesed harjased. Nad pidid kärbsed uimastama ja valgel paberil tunnuste järgi ära sorteerima. Aga kui liiga palju eetrit võtsid, olid nad kohe surnud. Liiga vähese eetriga ärkasid nad liiga vara üles ja lendasid minema. Kaotused olid suured ja rikkusid tal tulemuse. Puha surnud ja deserteerunud katseloomad. Mendelil oli oma hernestega lihtsam. Loodusele meeldis katsete kaudu kõnelda. Aga igal eksperimendil oli oma eraelu. (lk 87-88)
  • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012

Luule

Vaja on vald nipet-näpet:
traati, kolbe, üks pipett,
seebikivi, väävelhapet,
hulgaliselt kraanivett.

• Joel Sang, "Leiutamiselaul" kogus "Loomariik" (1991), lk 20