Proosa

muuda


  • Nõnda. Veevlihapu pottel on siin selles seinakapis. Mhm. Üle poole on järel. Ma pole seda jo kuigi palju kulutada jõudnud. Sest kui paljukest olen ma mahti leidnud oma kirjatööde jaoks piltisid graveerida, nagu ma plaanitsesin... (lk 96)
  • Ja nüüd kallame meie selle hapu solksti siia mensuuri. Ptüi! Siiski üks piisk pahema käe selja peale! Ruttu selle tuhaveega üle uhta ja ära pühkida... Noh, haava jätab see mu käe peale nagunii. Tühiasi, aga teist mensuuri ma praegu ei täida. Fui. Sest kui ma mõlemad kivid ühekorraga hapu sisse laseksin, peaksid mul jo kameeleoni silmad olema, peaksid mul jo kindralkuberneri silmad olema, ho-ho-ho-hoo!, et ma ühekorraga jälgida saaksin, mis kummaski klaasis sünnib... (lk 105)