Eeter
Proosa
muuda- Nii sai sis ma’ sündüdeh hindäle mamma, kiä elli säntseh erilitsõh kotusõh ku Setomaa, koh kõnõldi tõistsagamaist kiilt, koh õga puulpühä kävemi külänaisiga’ suitsusannah, koh pidopääväl naase’ lauli’ ja koh naabritädi nüssetü piimäl oll vaehtõpääl liikva maik man.
- Tookord seminaris seisis ühel päeval iga laua peal Erlenmeyeri kolb, mis oli vatitupsuga suletud. Selles olid lugematud äädikakärbsed selgete mutatsioonidega, mida mõned uurijad olid aastaid oodanud või mida nad olid röntgenikiirtega tagant aidanud: ebamaised silmad. Punased või valged. Malelaua mustriga. Kängunud tiivad. Pisikesed harjased. Nad pidid kärbsed uimastama ja valgel paberil tunnuste järgi ära sorteerima. Aga kui liiga palju eetrit võtsid, olid nad kohe surnud. Liiga vähese eetriga ärkasid nad liiga vara üles ja lendasid minema. Kaotused olid suured ja rikkusid tal tulemuse. Puha surnud ja deserteerunud katseloomad. Mendelil oli oma hernestega lihtsam. Loodusele meeldis katsete kaudu kõnelda. Aga igal eksperimendil oli oma eraelu. (lk 87-88)
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012
- Petseris oli leinapäev. Aasta tagasi toimus purjus puutöölise Saša Teraskihhi läbi selle linna suur maani mahapõlemine. Nüüd hüüdis sellest uuesti võimas kelladekoor. Kloostri Mihhaili peakiriku ja Püha Neitsi Maarja koguduse Varvara kiriku heleda kellakõlina sekka kõmises Peetri pühamu sügav pimm-pomm, kutsudes leinajumalateenistusele.
- Rahvast tulvas lähedalt ja kaugelt, uhkesti ehitud setu naised, krõllid ja keerdkeed kaelas, astusid paljajalu. Nad sidusid käekompsu alles kloostri väravas lahti ja panid kirikusaapad jalga.
- Eralt jõudis Petseri leinapäevalt koju tagasi sama päeva öösel, vastu laupäeva. Aga ta oli teel loksuda saanud ja leinajoodu märulit polnud ka võimalik vältida. Kodus heitis ta kohe magama, ja kogu öö läbi lõhkusid ta pead Petseri liikva ja Petseri kirikukellad. (lk 23)
- Lilli Promet, "Kes levitab anekdoote?", 1967
- Kummardud töösse süvenenult oma mensuli kohal ja viseerid kippreegli klaaside (nagu pikksilma) abil asjaomast maastikupunkti, kui korraga tunned liikva lõhna. Keset kõige puhtamat põlluõhku ja all kirgast lõokese laulu äkitselt liikva lõhn! Tõstad pea, vaatad ja ennäe: kaugel eemal logistab sõita setu; tuleb Petseri turupäevalt ja liikvahõngu veel suu-habe täis. - Teinekord toob setueit meile meie külakorterisse mune müügile. Ostame ära, keedame kõvaks ja paneme lauale. Nii kui koore katki lööd, tuleb liikva lõhn vastu! Setu ja liikva olid noil ajul lahutamatud, päris nii hukutavalt, et võis karta setu rahva väljasuremist. - Hiljem seal kandis kutsetööd tehes tuli venelastega juttu setu pulmadest. Need jutustasid, et suures setu maakülas lähikonnas joodud ühes pulmas mitu ämbrit viina ja terve puud liikvat ära. Ja mitte keegi polnud ära surnud. (lk 387)
- Artur Adson, "Ise idas - silmad läänes", rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", 2010
- Eesti talupojad ei piirdunud viinaga, nad tarvitasid ka palju tapvamat jooki — eetrit. Maakonnalinna apteegist sai retseptita kõike: eetrit, kokaiini, morfiumi. Mõisad ostsid ravimeid hulgi, meie suures arstimikapis oli piisavalt mürki, et terve mõis teise ilma saata. Oli trööstituid päevi, mil seisin riiuli ees, kus seisid morfium ja süstal, ning ma pidin kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nii ohtlikul viisil elule kergendust otsida. (lk 113)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
Luule
muuda "Kas rohtusid oled ju tarvitand?"
"Jah — veidi liikvat võtsin ma —
Ja tärkestiini anti ka...
Ja saunas käisin ja ahjuski —
Kuid abi ei saanud saamaski!"
- "Kas on veel rohtu, mis avitab?", lk 108-110