Paul-Eerik Rummo

Paul-Eerik Rummo (sündinud 19. jaanuaril 1942) on Eesti kirjanik ja poliitik.

Paul-Eerik Rummo

Luule

• Kerge on hukka mõista, tarvis on mõista.
  • P.-E. Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 26

Üksainuski mõte leida,
                     mõelda ja aduda!
Üksainuski oma mõte –
                     ja siis võin kaduda.

• P.-E. Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 32

olen alati tahtnud
elada
nii nagu poleks mind olemas

• "Kohvikumuusikat". Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001, lk 23

Draama

• ...oleks siis vastutuul — ei, kord sahmab siit, kord sealt, kord vastu üht põske, kord teise hõlma alt sisse [---] Hundid haistavad sind, sina, näljane, haistad sula, haistad sula läbi selle silmitu saagerdamise. Hundid ajavad sinu jälgi, sina ajad lootuse jälgi...
  • "Tuhkatriinumäng". Loomingu Raamatukogu, 1969 nr 7, lk 7

Ühiskondlikud arvamused

• Igal asjal on oma mõõt. Lõpmatu kooskõlastamine ei ole enam toimiv demokraatia, vaid mõjub hoopis demagoogilise poseerimisena: oh, kuidas me arvestame rahva arvamust! Tegelikkuses halvab see igasuguse liikumise. Teiseks saab (suhteliselt) lõplike otsuste langetamise faasis peetav arutelu olla viljakas vaid siis, kui selle aluseks on võimalikult konkreetne, tihe ja selgeid poliitilisi valikuid pakkuv dokument. Kui valitsus pöördub rahva poole, olgu arvamuste saamiseks laialt avalikkuselt, eriti aga seadusandliku otsuse esilekutsumiseks rahvaesindajate kogult - parlamendilt -, siis ei saa ta öelda, et ühelt poolt nii, aga teiselt poolt naa, ega jutustada, mis ta kuskilt kuulnud ja kogunud on. Valitsus ei ole ajaleht või arvamuste vahetamise kontor. Tema asi on välja käia oma läbikaalutud, poliitiliselt ühemõtteline kava, ja rahva asi on see vastu võtta, tagasi lükata või muuta.
  • Paul-Eerik Rummo: "Poliitiline argus." Sõnumileht: SL, nr. 127, 14. mai 1998 lk.6

• Väga kena muidugi, kui edaspidi osatakse hoiduda rahva vaba raha paigutamisest põhjatuisse kolliaukudesse ja oma taskuisse, eriti kui teist nigu polegi enam.
  • Paul-Eerik Rummo: "Õppelaenueepos kui indikaator." Postimees 12. august 1998

Tema kohta

• Leian Paul-Eerik Rummo 2010. aasta detsembris Toompealt. Tartu Ülikooli filoloogina lõpetanud mehe kohta on ta teinud särava karjääri.

Ta räägib mulle lugu laulukirjutamisest ja vankri kiigutamisest ning kännu peal mänginud raadiost.

"See võis olla "Vaba Euroopa" või venekeelne BBC." Tema varasemates mälestustes kuulati raadiot öösiti — mida aeg edasi, seda kaunimaks ju lood lähevad. Kuid see ei ole hetkel tähtis.

Aastaks 1968 olid Paul-Eerik Rummol ilmunud mõned luulekogud, ka ülikool oli seljataga ja ta teenis teatrijumalat, kui tema poole pöörduti ja telliti "Viimse reliikvia" stsenaariumi juurde laulud. Lepingu Rummoga kirjutas alla filmi direktor Raimond Feldt või stuudio direktor. Rummo kirjutas vabadusest ja vabaduseihalusest ning sellest, et kui mõisad põlevad, siis ei jää enam ühtegi orja ja mets ja maa saab meitele. Ta kirjutas südamest, mõjutatuna zen-budismist.

"Need kaks asja jooksid tol hetkel kokku. Mõlemad püüdlesid vabaduse suunas. Zen-budism on mind alati huvitanud oma järskude võtetega inimese taju vabastamiseks. Zen on põhiliselt taktika taju avardamiseks. "Põgene, vaba laps" esimesed sõnad on otsetõlge zen-budismi guru Teitaro Suzuki raamatust."

• Paavo Kangur, "Viimne reliikvia. Pilk legendi taha", [Tallinn]: AS Ajakirjade Kirjastus, 2011, lk 153