Eesti

Vabariik Põhja-Euroopas

Eesti on maa ja vabariik Kirde-Euroopas, Soome ja Läti, Venemaa ja Rootsi, Läänemere ja Peipsi järve vahel. Suuremalt jaolt elutsevad Eestis eestlased, eesti kultuur ja eesti keel, ehkki leidub muudki.

Eesti lipp
Eesti vapp


Eesti riik ja EestimaaRedigeeri

Õudne kui needmine ajalugu,
maha tallatud jõuetu sugu,
kõverad, küürakad vaevakased,
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
See on Eesti.

  • Eesti väiksus lubab meil ühiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades, üksi ja üheskoos aidata neid, kel praegu kõige raskem.
  • Solidaarsus on see viis, kuidas me saame tasuda oma 91 ja 18 aastat vana võlga. Oma võlga Eesti riigi olemasolu, omaenda olemasolu, meie tänase vabaduse eest. Need võlad vabaduse eest, tunnistagem, on ikka rõõmsad võlad, meie ühised rõõmsad võlad.
    • Toomas Hendrik Ilves
  • Ärme aja segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem.
    • Toomas Hendrik Ilves
  • Me oleme vabad. Ja seega oleme suured.
    • Toomas Hendrik Ilves
  • Kui vaadata Eesti kaarti umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade tulle vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi nägu. See on üks tömbi koonuga loom, kelle nina on Virumaal, avatud suu kohal haigutab Peipsi järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. Võrtsjärv on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda Emajõge sülge Tartu Ülikooli semiootika kateedrisse ja piki Õhne jõge Arumetsa soosaarele, kus Nikolai Baturin parajasti naelutab oma kartulipõllu serval logisevat aiaväravat.
    • Valdur Mikita. Metsik lingvistika. Välgi metsad 2013, lk 55
  • Ühelt poolt on Eesti tilluke sakilise servaga maatükk, mis on pressitud kusagile Prangli ja Ventspilsi vahele, teiselt poolt on see müütiline Kaleva, teadvuse staap, kus nägemusliku ja müütilise jõu toel otsustatakse praegu ühe kohutavalt suure asja saatus. (lk 12)
  • Eesti on tänini oma üldiseks arengustrateegiaks võtnud selle, et fookus on rahategemisel. Väga levinud fookus, iga riik üritab muu hulgas ka raha teha.
Me ei ole selles väga head. Osati on selles süüdi halb ligipääs kapitalile, osati puudulik koostööoskus. Suuresti aga hoopis kontseptuaalselt lühinägelik, küündimatu ning eneseusutu lähenemine, mille kohaselt on võimalik teha vaid seda, mida juba tehakse.
  • Seegi, et pooled eestlased sooviksid olla eraettevõtjad, ei tulene mitte ainult soovist kõvasti raha kokku kühveldada, vaid ka soovimatusest olla ülemuse käsu all. See viitab taas juhtimiskultuuri probleemidele ühiskonnas laiemalt ning oskamatusele koostööd teha.
  • Kõige tähtsam ongi see, et Euroopa inimesed teaksid, et Eesti on tähtis osa Euroopast – ja meile on see julgeoleku jaoks vajalik, et nad mõtleksid nii.
Seega peab neil olema isiklik side selle kohaga: äriline side, nad peavad olema siin käinud, nad peavad meid teadma ja tundma. Ja kui meid peaks ähvardama mingisugune oht, siis on nad kõik valmis meie eest seisma ja meie eest sõna võtma. See on meie jaoks väga tähtis, jääb alati väga tähtsaks, sest väikeriikidel on alati maailmas väga keeruline toime tulla.
  • Meie ise arvame, et oleme Euroopa väga loomulik osa, aga kusagilt Portugalist vaadates see niimoodi ei paista.
  • Väike riik vajab väga tugevat rahvusvahelist mainet. Selleks, et tal oleks sõnaõigus ja selleks, et lisaks sõnaõigusele teda ka kuulataks.
  • Kui Eesti sai uuesti iseseisvaks, siis läks mõni aasta aega selle täielikuks kohalejõudmiseks, kui habras meie iseseisvus tegelikult ikkagi on. Igasugune hea olukord on maailmas alati habras. Maailm on selline sebra, valged ja mustad triibud vaheldumisi. Ja kui oled siis selle valge triibu otsa peal, siis tuleb õppida seda nii laiaks venitama kui vähegi võimalik.

Eesti ajaluguRedigeeri

VabadussõdaRedigeeri

  • Ilus küll, aga natuke ikka imelik see päkapiku Eesti sõjapoliitika! Nüüd, kus oma maa punaste alt vaba, minnakse juba võõraid maid ahnitsema. Kas tahetakse siis viimaks Lätist soetada endale ka asumaa?
  • Eesti sõdur on pannud oma pea ümber närtsimata pärja mehise vapruse hiilgavatest tegudest ja oma kangelastegude läbi meie rahvale helkiva mineviku loonud, mida ükski võim maailmas temalt ei saa riisuda.
  • Aga kuidas meie saatus tulevikus ka ei kujuneks - ajalugu armastab keerdkäike ega lähe igakord sirges joones edasi - 1919. aasta võitu ei saa võtta meilt keegi. Sellega on meie sõjamees kõige tugevama nurgakivi oma demokraatliku vabariigi aluseks pannud. Laidoner, Parts, Kuperjanov, Anton Irv, Tõnisson, Pitka, Puskar ja teised sõjakangelased - need on meie Leonidased, Miltiadesed, Themistoklesed!
  • Ma vist kunagi ei saa siin selleks päris "õigeks" sõjameheks, niipalju kui see vabadussõda on ühtlasi ka kodusõda.

Eesti Vabariik 1918-1940Redigeeri

  • Meie iseseisvuse saavutamine oli ju kaugete unistuste saar, see oli kõige salajasema soovi täitumine, mille kättesaamisel rahvas aga pimestus suurest valgusest. Nüüd aga on nagu tekkimas tundemärgid, mis omased langevale riigile. Seda ei märka mitte üksi meie, vaid ka välisriigid on meid hakanud vaatlema haige riigina. On juba hakatud, nagu omal ajal Poolas, väljastpoolt meid "heatahtlikult" hoole alla võtma. On tunne, et meie praegu elame hädaohtlikus seisukorras ning rahvas ise peab selle välja arstima.
  • Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.
    • Jüri Uluots
  • Nii palju siis oma riigist. Klaasist oli ta - pillad korra maha ja ongi katki.

Eesti rahvasRedigeeri

  • Mitte ainult meie rahvas, vaid ka intelligents kannatab orjaaja pärandusena oma jõuetustunde all. Tuntakse, et midagi me ei saa ega jõua, kui teised ei aita, et midagi me ei tohi, kui teised ei luba. Üldine loidus, saamatus ja kartus teiste ees on juurdunud nii sügavale rahva hinge, et vaevalt säärane rahvas on suuteline kaitsma oma iseseisvust.
  • Kui meid suruti mutta, oli meil ometi teadmine, et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. Hiiglaste hulgas, nagu kirjutas Betti Alver, kivirünkal kivisel laual kivises raamatus, kus ka peatükk "Eesti".
    • Toomas Hendrik Ilves
  • Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada? Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Sedaviisi suureks eesti rahvas küll iialgi saada ei või. Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab. Sellesarnasest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada pole ka eesti rahvale keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame.
  • "Õnnetuseks" on Eesti üks väheseid riike, kus inimeste identiteet on sedavõrd suurel määral metsalist päritolu. Meie eestlus on suuresti metsaeestlus.

Eesti keelRedigeeri

  • Ka keeles kehtib põhimõte, mille loodusteadlane Charles Darwin sõnastas juba 150 aastat tagasi: pikaealisuse tagab vaid kohanemisvõime.
    • Toomas Hendrik Ilves

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel