Ilus küll, aga natuke ikka imelik see päkapiku Eesti sõjapoliitika! Nüüd, kus oma maa punaste alt vaba, minnakse juba võõraid maid ahnitsema. Kas tahetakse siis viimaks Lätist soetada endale ka asumaa?
Eesti sõdur on pannud oma pea ümber närtsimata pärja mehise vapruse hiilgavatest tegudest ja oma kangelastegude läbi meie rahvale helkiva mineviku loonud, mida ükski võim maailmas temalt ei saa riisuda.
Aga kuidas meie saatus tulevikus ka ei kujuneks - ajalugu armastab keerdkäike ega lähe igakord sirges joones edasi - 1919. aasta võitu ei saa võtta meilt keegi. Sellega on meie sõjamees kõige tugevama nurgakivi oma demokraatliku vabariigi aluseks pannud. Laidoner, Parts, Kuperjanov, Anton Irv, Tõnisson, Pitka, Puskar ja teised sõjakangelased - need on meie Leonidased, Miltiadesed, Themistoklesed!
Isiklikult äratas "Tasuja" minus heroilisustunnet ja rahvuslikku tunnet vaenuna rahva ülekohtuste rõhujate vastu. Teose mõju süvendasid eriti pildid. Hiljem "Mahtra sõda" lugedes süvenes viha veelgi. Võib üldiselt öelda, et ajaloolisil teoseil on olnud määratu mõju meie rahvasse, nad on äratanud latentsesse olekusse tardunud ülekohtutunde. Landeswehr’i sõjast osavõtjad jutustavad, millise ürgjõulise vaimustuse ja elevusega sõditi, kuidas seal vallandus sajandite metsik viha. See ürgvaimustus ja -viha, mis oli kasvanud ajaloolise kirjanduse mõjul, otsustas Landeswehr’i võitmise. Ühel minu kodukihelkonna mehel, kes langes Võnnu lahingus, leiti taskust "Tasuja". See on sümboolne.
