Ajalugu tähendab nii minevikku kui ka teadmisi minevikust ehk mineviku käsitlust ning ühtlasi neid mõlemat uurivat teadusharu. Esimese olemasolu üle vaieldakse siiamaani, teine koosneb peamiselt võltsingutest ja kolmas arusaamatustest.

Johannes Moreelse, "Kleio" (u 1617-1634)
Tundmatu autor, "Kleio" (17. saj, Narbonne'i kaunite kunstide muuseum)
Pierre Mignard. Kleio (~1689)
Jacob de Wit, "Tõde ja tarkus aitavad Ajalool kirjutada" (1754)
Charles Meynier, "Kleio" (1800)
Frederick Dielman, "Ajalugu". Mosaiik Kongressi raamatukogu Thomas Jeffersoni majas (1896)


PiibelRedigeeri

Mis on olnud, see saab olema,
ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.
Või on midagi, mille kohta võiks öelda:
Vaata, see on uus?
Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel,
mis on olnud enne meid.
Ei ole vaid mälestust endisist asjust
ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust
neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

ProosaRedigeeri

  • Ajalookirjutamine on üks viis minevikku endal kaelast ära saada.
  • Ajaloo üle ei saa otsustada keegi teine kui see, kes ise ajalugu läbi on elanud. Nii on lugu tervete rahvastega.


  • Ajaloost väärib tähelepanu vaid vabade rahvaste oma. Despotismile allutatud rahvaste ajalugu pole muud kui anekdoodikogumik.
  • Il n'y a d'histoire digne d'attention que celle des peuples libres. L'histoire des peuples soumis au despotisme n'est qu'un recueil d'anecdotes.
    • Nicolas Chamfort, "Maximes et pensées, suivies de dialogues philosophiques", 1923, CDLXXXVII, VIII ptk "De l'esclavage et de la liberté. De la France avant et depuis la révolution", lk 168


  • Herodotos ütleb: "Vähe asju juhtub õigel ajal ja ülejäänut ei juhtu üldse. Hoolikas ajaloolane parandab kõik need vead."
    • Mark Twain, "Hobuse jutt" ("A Horse's Tale", 1907); Twain ei tsiteeri Herodotost, vaid iseloomustab tema suhtumist ajalookirjutusse.


  • Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju - ja olgu ta Napoleon - saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese tähendus ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76)
  • Iseäralik, kui õudne on Balti ajalugu. Oma igaveste tülide ja intriigidega pole ta mitte sugugi meeltkosutavam kui meie orjarahva rammestus-uni. (lk 76)
    • Helmi Neggo, "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920, cit. via Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013


  • Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
  • Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.


  • Ajalugu kipub kahtlemata ennast kordama: just nagu inimestel, pole ajaloolgi erilist valikut.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28, lk 22


  • Ajalugu hargneb lahti tasakesi nagu vana kampsun. Seda oli palju kordi paigatud ja kirutud, ümber kootud, et see erinevatele inimestele sobiks, susatud tsensuurivalamu alla kasti, et seda siis propaganda tolmulappideks lõigata, ometi õnnestub sellel alati - lõpuks ikka - oma vanasse tuttavasse vormi tagasi tõmbuda. Ajalool on kombeks muuta inimesi, kes arvavad, et nemad muudavad teda. Ajalool on alati paar trikki oma viledakskulunud varrukast võtta. Seda on juba ka kaua kantud.
  • Välja kiirustades valdas teda silmapilguks kummaline tunne, nagu oleks ta kaks inimest. Ja selle põhjuseks oli, et imepisikese sekundi murdosa kestel ta oligi kaks inimest. Nende mõlema nimi oli Samuel Vimes.
Ajaloo jaoks on inimese valikud lihtsalt eri suunad. Aja Püksid avanesid ja Vimes hakkas mööda üht püksisäärt kihutama.
Ja kusagil mujal hakkas see Vimes, kes oli teinud teise valiku, langema teistmoodi tulevikku.
  • Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 1997, lk 182


  • Mustlastel on palju parem põli kui ajaloolastel: esiteks saavad nad raha kohe kätte ja teiseks kaob iga enesest lugupidav selgeltnägija pärast tõekuulutust nagu vits vette, sellal kui ajaloolased istuvad terve elu oma rustikaalsete laudade taga ning peavad taluma otsatuid ähvardusi ja mõnitusi kogu selle jama pärast, mis nad ajakaevust välja on õngitsenud.


  • Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on minevik põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta igapäevaelu kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.
  • Mõningase liialdusega võib väita, et keskaegne ajalookultuur meenutab Orwelli "1984"-maailma, kus möödanikku pidevalt ümber kirjutati.
    • Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1


  • Ajalooline uurimine kui eriomane nähtus sündis mitte niivõrd vajadusest tuvastada teatud sündmuste toimumist, vaid soovist määratleda, mida need sündmused võiksid tähendada konkreetsele inimrühmale, ühiskonnale või kultuuri arusaamale hetke-eesmärkidest ja tulevikukavadest.
    • Hayden White, tlk Marek Tamm, cit. via: Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1


  • Ajaloo uurimise objektiivsusest rääkides ei tohi unustada, et kaasaja ajaloo poliitilised alused ja põhijooned on suuresti 1945.–1946. aastal Nürnbergis Teise maailmasõja võitjate poolt paika pandud. Mitte kõik ei taha mahtuda sinna narratiivi. Nii ei ole ka ilma konteksti mõistmiseta võimalik saada erapooletut, objektiivset käsitlust Baltimaade ajaloost.
    • Ott Raun, "Toimetuselt", Tuna 3/2005, lk 1


  • Ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine pole kaugeltki samased. Ajaloo kirjutamine on see, mis teeb ajalugu, see tähendab, ehitab üles minevikupildi ja muudab selle aktuaalseks, koostab narratiivi, jutustuse, milleta ajaloofaktide esitamine pole võimalik. Aga ajaloo kirjutamine, ajaloo uurimine ja ajaloo õpetamine on lahutamatud, kolmainus. Ajaloo uurimine peab olema kirjutamise ja õpetamise alus. (lk 4)
  • Ka neis piires, mida üldkehtivad loogikareeglid ja kasutatud allikmaterjalid seavad, on objektiivsel ajaloolasel palju mänguruumi. Allikad ei ehita iseenesest, omal jõul üles ajaloolist teadmist. Ajalooteadmine ei sünni ilma uurija konstitueeriva panuseta. See panus algab valikuga probleemide püstitamisel, kui määratakse kindlaks, mis üldse võiks olla teadmisväärne (ja jutustamisväärne). See tähendab väärtussüsteemi loomist. Uurija loob selge, teadlikult ja struktuurselt ülesehitatud teadmise. Selle teadmise loomise valikuprintsiibid ja korrastuspõhimõtted oleksidki väärtussüsteem. Meetodid ning uurimistehnikad on vahendid ja teed küsimustele vastamiseks. Aga enne kui üldse saab vastama hakata, tuleb püstitada küsimus. Ja küsimused, nende olulisus ja järjestus on määratud väärtussüsteemist. (lk 4)
  • Ajalooline fakt on ajaloouurija loodud rekonstruktsioon, mitte paljas ajaloosündmus, ajaloolise tegelikkuse osa. [---] Ajaloolane on ajaloolise fakti looja ning tema narratiivis leiduv ajalooline tegelikkus koosneb ajaloolistest faktidest. Fakt ei ole seega asjaolude puhtakujuline peegeldus, vaid allika teabe ja allikavälise teabe põhjal loodud ajaloolise tegelikkuse rekonstruktsioon. (lk 4)
  • Paratamatu on kõigi allikakogumite arvestamine ja kaasahaaramine, jätmata midagi sihilikult kõrvale, selleks et uurimistulemusi kõrvale kallutada või midagi maha vaikida. Lähiajaloo uurimisel ei tähenda see küll allikakriitilise pluralismipõhimõtte rakendamist, s. t. et kui on allikates palju kokkulangevaid tunnistusi, siis nende tõestusväärtus kasvab. Terroriühiskonna kohtu- või uurimistoimikus võib olla mitukümmend kokkulangevat tunnistust, need ei tõenda veel midagi. (lk 7)
  • Me ei pea kartma oma ajalugu, sealhulgas oma lähiajalugu. Me ei pea püüdma iga hinna eest järgida Euroopas ja maailmas üldlevinud lähiajalookontseptsioone, vältides kramplikult lähenemisnurki oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Need lähenemisnurgad ei vähenda teaduslikkust ega objektiivsust. Nõutavat objektiivsust ei saavutata oma rahvuslike huvide ja lähtekohtade mahasalgamisega, vaid objektiivse, seinast seina ulatuva allikate valikuga ning ajaloolise uurimistöö põhimõtete ja metoodiliste võtete ning loogikareeglite järjekindla rakendamisega. (lk 9)
    • Enn Tarvel, "Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?", Tuna 3/2005, lk 4-9
  • Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.


  • Ajalugu tähendab, et äkki pole enam ühtegi inimest, kellelt küsida, on vaid allikad.


  • Ma pidin ikka veel oma au välja teenima. Mõtlesin sageli sellele, mida võlgnen ja kellele. Minuga käis kaasas ajalugu ja see ei olnud ei presidentide ega esileedide oma. Ma ei olnud kunagi leidnud John Quincy Adamsi looga sellist sidet, nagu olin leidnud Sojourner Truthi omaga, või olnud liigutatud Woodrow Wilsoni loost nii nagu olin Harriet Tubmani omast. Rosa Parksi ja Coretta Scott Kingi heitlused olid mulle tuttavlikumad kui Eleanor Roosevelti või Mamie Eisenhoweri omad. Ma kandsin endaga nende ajalugu, koos minu ema ja vanaemade omaga. Ükski neist naistest ei suutnud iial ette kujutada sellist elu, nagu oli minul praegu, kuid nad olid kindlad, et nende sihikindlusest sünnib lõpuks midagi paremat inimesele nagu mina. Ma tahtsin esineda maailmas viisil, mis austab neid sellena, kes nad olid. (lk 374-375)
  • Washingtoni National Portrait Gallerys ripuvad nüüd üleval portreed minust ja Barackist, mis paneb meid mõlemat tundma tänulikkust. Kui vaadata meie kummagi lapsepõlve ja olusid, milles kasvasime, siis vaevalt oleks keegi osanud arvata, et jõuame kunagi neisse saalidesse. Need maalid on toredad, kuid kõige tähtsam on, et nad on seal noortele inimestele vaatamiseks - et meie näod aitaksid lammutada ettekujutust sellest, et ajalukku kinnitatud saamiseks peab sul olema teatud välimus. Kui meie võime saada omaks, siis kahtlemata suudavad seda ka paljud teised. (lk 430)


  • Selline on meeste ajalugu lühendatud kujul: kõigepealt maalisid nad muuseumide viisi alasti naisi. Seejärel leiutasid nad arvuti. Ja siis toppisid nad interneti pornot täis.
    • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 77


  • Minevikku on võimalik taastada teatud mahus ja teatud ulatuses. Kui lugeda ajaloolisi romaane või vaadata õnnestunud mängufilme, siis seal on stseenid, lõigud, kus vaatajal jääb mulje, et nii see võiski olla. Kui nüüd ajalooromaani autor või ajaloolise filmi stsenarist on sügavalt veendunud, et see, mida ta kirjutab, ongi nii nagu see kunagi oli, siis sellisele inimesele... tuleb kiirabi kutsuda või vähemalt ta loomingulisest kollektiivist eemaldada.
Tasakaalu küsimus. Kirjutades on praegune aeg alati kohal, aga niipalju kui olen ise ajaloo tekste kirjutanud, olen püüdnud neid kõiki vaadata lähtuvalt just sellest ajahetkest, kus tegevus aset leiab ja lähtuvalt teadmisest, mis tegelastel võis olla.
Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.


  • Me ei võta ühiskonnas piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu tsenseerida.
  • Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või mälestusmärke ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed kangelased. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
  • Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.



  • Erinevalt Bernhard Giesenist, kes mõistab triumfi ja traumat kollektiivse ajalookogemuse ja ajalootõlgenduse ajaüleste antropoloogiliste kategooriatena, on ajaloolane Reinhart Koselleck rõhutanud ajaloolist pööret Auschwitzi-järgse aja rahvusmälu problemaatikas. Ta eristab kaht liiki negatiivseid mälestusi: neid, mis on seotud verise vägivalla ja alistamisega, mida on maailma ajalugu täis, ent mida ei saa pidada "mõttetuteks", ja neid, mida saab siiski "võimaliku õigluse mõõdupuuga mõõta või hinnata nõutava või kujutletava õigluse alusel." (lk 14)
  • Kas "poliitilisest" või "rahvuslikust mälust" saab rääkida seal, kus ajalugu on identiteediloome teenistuses; kus kodanikud võtavad selle omaks ja poliitikud seda vannutavad. Erinevalt mitmehäälsest sotsiaalsest mälust, mis on "alt" tulev mälu ja mis hävib ikka ja jälle põlvkondade vahetudes, on ajaülesena kestma mõeldud rahvuslik mälu palju ühtsem konstruktsioon, mis on seotud poliitiliste institutsioonidega ja mõjutab ühiskonda "ülevalt alla". (lk 45)
  • Ajaloo omastamine ja võltsimine ilmnevad sageli korraga, aga see ei pea nii olema. Et neid juhte täpsemalt uurida ja eristada, on ideoloogiakriitika uurimisparadigma vaja asendada rahvusliku mälu paradigmaga. Ajaloo mõtestamist ja ülendamist mälestiste, monumentide ja pühapaikade kujul ei saa taandada ajalooliste tõikade võltsimisele, sest see ise on ajalooline tõsiasi. (lk 50)
  • Ajaloolane Reinhart Koselleck on hulgas ajaloolise semantika teedrajavates uurimistöödes viidanud, et ajaloo mõiste sai alles 18. sajandi teisel poolel oma moodsa vermingu. Sõnas "ajalugu" avastas ta oma ajaloolist semantikat käsitlevates uurimistöödes abstraktse "kollektiivse ainsuse", mis asus mitmussõnana (plurale tantum) paljude "ajalugude" asemele. Suur hulk üksnes osalist vaadet avavaid, vaatepunktist sõltuvaid lugusid suubus ajaloo moodsasse mõistesse, nagu jõed suubuvad merre ning hajuvad abstraktse ajaloo meres. (lk 53-54)
  • Ajaloo ja mälu antagonism ei ole üldse universaalne, vaid sellel endalgi on oma ajalugu. Ajalugu ja mälu lahknesid teineteisest ning avastasid teisest enda vastandi alles siis, kui 19. sajandil tekkis ajalooteadus kui professionaalne diskursus. Kõikide ajalookirjutuse varaste vormide puhul kehtib see, et nad pidasid ennast mälestuse vormiks, mälestuste säilitajaks. Seetõttu lähevad vanal ajal mõisted "ajalugu" ja "mälu" teineteiseks üle. Alates antiikajast kuni uusajani rõhutati ajalookirjutuse keskse funktsioonina pidevalt mälufunktsiooni. Historiograafia ülesandeks oli legitimeerida dünastia, institutsiooni või riigi "päritolu" ja mälu ning dokumenteerida selle kestvust, tõendada auväärset minevikku. Ajalookirjutuse esmane funktsioon oli see, mida nimetatakse uue terminiga "ajaloo-" või "minevikupoliitikaks": oluline oli luua mälu, mis "autoriteedi teenijannana" oli poliitilise kogukonna vundamendiks ja kaasaja valitsejate võimuhuvide toeks. (lk 54-55)
  • Cicero pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines topos'eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste eneseteadvuses. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": kroonikud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (res gestae), mida ülistasid lauludes bardid, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. (lk 55)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021


  • Lihtsustatult võib öelda, et maailma ajalugu, sõjad, ka tänapäevased konfliktid on ju ka võitlus ruumi eest ja meie igapäevases elus võib olla me ei teadvusta seda alati nii teravalt, aga keskkond, ruumilised suhted määravad meie muid vahekordi üsna palju. Inimesed, kes tegelevad ruumi projekteerimisega, nagu mina näiteks, peavad siiski suvatsema seda ruumi ka uurida, nii et nende graafiliste lehtede tegevuspaigad on kõik konstrueeritud ruumid. Nad on sellised kõledad betoonised, kuid võib olla suund, kuhu maailm läheb, ongi selline – ma pole päris kindel, aga mõnikord mulle tundub nii.


  • Ma ei taha üldsegi tõmmata mingeid karme rajajooni n-ö tõsiajaloolaslike uurimuste ja rohkemate kui erialainimesteni jõuda soovivate teoste vahele. On esimestegi seas ohtralt end akadeemilise viiteräga taha peitvat tühjust ning on teiste hulgas omajagu värsket vaadet ning päris kindlasti toda kütkestavust, mis nakatab nii mõnegi tulevase pärisajaloolase. Ja et uusi tõsiasju ilmneb samuti kogu aeg, siis ei jää arukal asjatundjalgi üle muud kui seniseid seisukohti aeg-ajalt rõõmsal meelel ümber hinnata. Oskus kohaneda ja uut pilti luua hakkab vaikselt astuma pentsiku dogmaatika asemele.


  • Üks 1989. aasta õppetunde on, et riigid peavad otsa vaatama oma ajaloo pimedatele tahkudele. Ajaloo tumedaid tahke on igal riigil. USA jaoks on see orjandus ja rassism. Saksamaal on oma tumedad tahud. Ka Baltimaadel on oma tumedad tahud, mõned inimesed kollaboreerusid natsidega Teises maailmasõjas, aga see ei tähenda, et kogu maa ja rahvas oleks kompromiteeritud. See tähendab, et vabad riigid tegelevad oma minevikuga.
Aga Venemaa ei tee seda. Venemaa tegi sellega algust 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel, aga see peatati ning keerati tagasi. Aus ja vaba maa tegeleb oma minevikuga. Kui Venemaa soovib vabaneda oma halvimaist traditsioonidest - Vene imperialismist ning nõukogude repressioonidest ja Stalini massitapmistest - peavad nad tegelema oma ajalooga. See on väljakutse.


  • Lapsest saati polnud mul kunagi tunnet, et Venemaa võiks meid rünnata. Esimene arusaamine tuli 2014. aastal. Siis hakkasin ajalugu uurima ning vaatasin tagasi Tšetšeenia ja Gruusia sõjale, kõigile sõdadele, kus Venemaa on osalenud.
Sain aru, et põhimõtteliselt on nad kogu aeg agressiivsed. Kui see meiega juhtus, alles siis avanesid meie silmad. Sama oli ju olnud Tšetšeenias ja Gruusias. Kahju, et meid on nii kerge viia eksiteele.


  • Simon Kuper kirjutas 2014 Financial Timesis, kuidas Lääne-Euroopas on ajalugu midagi kaudset, mida võid vaadata kui õudusfilmi, Balkanil aga (ja siia võib rahulikult lisada ka Ida-Euroopa) on ajalugu midagi reaalset, õelat, miski, mis luurab alati nurga taga, valmis hammustama.
Minu põlvkonna idaeurooplased on Ajaloo sündmused, Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud vabanemise, oma nahal läbi elanud. Teame, et Sündmused võivad päriselt juhtuda, neist ei saa lahti tekki üle pea tõmmates.

LuuleRedigeeri

Lamp kõigub, peakene, klaas.
"Ajalugu, mitte ajalugu,
polnud ajalugu, ainult ajalugu
on mind riidesse pannud,
tema ütles, et tahtku ma vabadust,
mässaku, täpselt nõnda.
Kuidas talle nüüd vastu hakata:
tuimalt kohapeal kuivades,
tasa mökutades,
liikumatult tekste jõllitades, keeldudes
temasse, ajalukku, minemast?
Vintsket tüüpi see üsk ei vägista!?"
Tekstike kopsatab vastu klaasi.
Keegi lendab akna tagant minema.

  • Maarja Kangro, "***Lamp kõigub, peakene, klaas...", rmt: "Tule mu koopasse, mateeria", 2007, lk 23


Ratas pöörleb järjest kiiremini
Ajalugu ununeb enne
kui temast õppida jõutakse
Päevad ja aastad kaovad käest

  • Kalev Kesküla, "***Ratas pöörleb järjest kiiremini...", rmt: "Läbi linnaöö", 1986, lk 21


ajalugu ei küsi meist täna
Meie mõlemad läheme siit
mõnesse teise paika
oma vääramatul teel
tähise kupli all
ja saame teiseks
tänased õiged sõnad
ei maksa siis
sest ilm on meid
kellekski teiseks muutnud
olemasolemine
elu
ajalugu
vajavad meid teistena
hetkes peegelduvatena
...
Ajalugu avar ja vääramatu
ükskõik mis talt ka päriksin
vajab mind ikka vaid teel
andmata pöördumise võimalust
jättes valusa mälestuse suva

  • Kalev Kesküla, "***Ere ja pehme neiu...", rmt: "Läbi linnaöö", 1986, lk 34-35


Oma armastust ei taha ma millegagi võrrelda
Sest mis ma isegi muud olen
Ajalugu ja sotsiaalne olemine
ei kõlba kuidagi selleks aluseks
millelt ennast defineerida
Vaid armastus
mälestused hinge elamustest
ja ebaadekvaatsetest tegudest

  • Kalev Kesküla, "***Pilved sõitsid üle taeva...", rmt: "Läbi linnaöö", 1986, lk 38

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel