Lunastus

(Ümber suunatud leheküljelt Lunastamine)


  • Üks vääritu inimene mõlgutas lihtsameelselt Jumala õilsuse (= täiuslikkuse) üle. Siis andis Jumal talle tuld mõistusega tunnetada ja hinge silmadega näha; see põles vahetpidamatult kõrguses kõigi asjade kohal. See tuli oli põlenud ilma alguseta ja peab veel alati ilma lõputa põlema. See tuli on igavene Jumal, kelles kätkeb kogu elu ja kes kõik asjad on endast välja toonud.
Tule sädemed on lennanud; need on pühad inglid.
Tule sähvatused on tulnud; need on kõik Jumala pühakud /---/
Selle tule söed lõõmavad veel; need on kõik õndsad, kes siin taevases armastuses põlevad ja hea eeskujuga valgustavad. /---/
Selle tule meister peab veel tulema; see on Jeesus Kristus, kellele tema taevane Isa usaldas esialgse lunastuse ja viimse kohtu. Viimselpäeval teeb ta sädemekestest kauneimad kruusid taevasele Isale, millest ta ise oma igavesel peol joob kogu pühadust, mille ta koos oma Pojaga meie hinge ja meie inimmõistusse on valanud.
  • Mechthild Magdeburgist, "Jumaluse voogav valgus", Jumaliku tule kümnest kujust, Jumala täiuslikkusest lähtunud, 6. raamat, XXIX. Rmt: Magdeburgi Mechthild, "Jumaluse voogav valgus"; Meister Eckhart, "Eristamise kõned". Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015.


  • [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis Puškin, sündis suur kirjanik ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui Venemaal sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata! Nii siis, kui tead, et sündis Puškin, siis tead ka, et ta saab enneaegu otsa, saab jumalamuidu otsa. Sellepärast peaksin ma õigupoolest nutma, suure häälega nutma, et sündis Puškin, et sündis Venemaal. Mujal elaks ta peaaegu saja-aastaseks, aga Venemaal pisut kauemini kui see teine inimesepoeg, kes sündis Petlemmas. Ah? Kas mul pole õigus? Just kui Venemaal elaksid ka aina juudid! Teate, härra Maurus, mis mina teile sõbramehe poolest ütlen: kui jumal veel kord mõtleb inimesesugu oma poja verega lunastada, siis sünnib see tingimata Venemaal, sest saime me Puškiniga toime, küllap saame siis ka jumala pojaga, juutide juurde pole vaja ilma lunastamise pärast minna."


  • Sest kui Fingerbone üldse millegagi silma paistis peale üksilduse ja mõrtsukatööde, siis kõige puhtama ja harukordsema usulise hardusega. Õigupoolest oli linnas mitu kirikut, mille nägemused patust ja lunastusest olid nii joobnustavad ja nii sarnased, et ühe kiriku ülimust teise ees võis hinnata vaid heategevuse alusel. Ja halastustegude kohustus lasus ainuüksi naistel, kuna lunastuse otsimist peeti üldiselt naistele palju sobivamaks kui meestele.


  • Me võime peagi pikendada oma elu või sõita Kuule, kuid mitte miski ei võta meid enam välja Google otsingumootorist. Me jääme sinna igaveseks, niikauaks, kuni maakera tuhaks põleb. Kui keegi peaks kunagi kirjutama maailma lunastuse ajalugu, siis tuleks tal ära märkida, et pattude andeksandmine lõppes aastal 1998. Sel aastal leiutati Google otsingumootor. Sellest ajahetkest alates on inimese mälu painajalikult absoluutne.


  • Eestlaste muinasusund ei tunne kuradit ega ka lunastust. Inimene vastutab ise oma käitumise eest. Selles on peamised esivanematekultus, erilised hingekujutelmad ning usk hinge surematusse, looduseaustus ja universumi kui terviku tunnetus. Inimene on selle osa. Kõik on omavahel harmooniliselt seotud ja ka Jumalat võime tunnetada kogu maailma ja looduse terviklikkuse kaudu. Minu jaoks on see kõik üks Jumal.
    • Ingrid Rüütel, "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, lk 25



  • Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.