Vaht on rohkearvuline mullikogum.

Thorvald Niss, "Kiiluvesi Vahemerel" (1893)

ProosaRedigeeri

  • Kõige täpsem, mida ma saan Teile enda kohta öelda: elu on haihtunud, põhi paistab, või veel täpsemalt: vaht on kadunud.

LuuleRedigeeri

pinni ja panni
meie lähme vanni
mis me seal teeme
seebivahtu sööme


Kas laine randus?
Kas randus ja imbus aeglaselt
kruusapärlite kõrinal
tagasi lainete maailma?
Ei! Ta kenutas end kui ratsu,
tõstis kõrgele märja rinna,
läbi laka sätendas vaht
lumivalgelt kui luigeselg.

  • Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul". Tõlkinud Ene-Reet Soovik. Akadeemia 10/1996, lk 2109-2111


Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda

  • Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 428


Sööb haljal künkal kari hobuseid.
Kuldõhtu lõhnu sõõrmed täis on neil.

All orus sinisena laiub laht
ja mustad lakad lendlevad kui vaht.


Öös sirab Põhjatäht. Mul nüüd on kõik ükskõik.
Vaht kobrutamas Jenissei jõe vees.
Ja armastatud silme siniläik
Vaob tuhmiks viimse jubeduse ees.

  • Anna Ahmatova, "Reekviem", "8. Surmale", 19. augustil 1939 majas Fontankal, tlk Doris Kareva


   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel