Marina Tsvetajeva

Marina Tsvetajeva (vene Марина Ивановна Цветаева; (vkj 26. september) 8. oktoober 1892 Moskva – 31. august 1941 Jelabuga) oli vene poeet ja tõlkija.

Marina Tsvetajeva (1925)

Eesti keeles on temalt ilmunud luulevalimik Leelo Tungla tõlkes 1994 ja Tzvetan Todorovi koostatud valimik tema kirjadest ning märkmeraamatutest "Elu tules", tõlkinud Mirjam Lepikult (2007).

"Elu tules"

Tsitaadid väljaandest: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007.

• Sajab, sajab, sajab. Katused on nii kurvad oma nutusel ja märjal moel. Mis saab olla veel hullem kui hooned? Need on kastid: halastamatult korrapärased, kopsakad, kõik nii kohutavalt sarnased.
• Lehtede langemine on inimeste elu sümbol. Varem või hiljem, pärast üürikest keerlemist meie mõtete, unistuste, sisekaemuste õhus, pöördume kõik tagasi maasse.
  • Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, (lk 71)

• Ilu, vabadus - need on nagu marmorist naisekuju, kelle jalge ees tema väljavalitud surevad. Vabadus on kuldne pilv, mille juurde viib ainult kogu hinge põletav, kogu elu laastav unistus. Niisiis, kui algab ülestõus, võitlen minagi - kättesaamatu vabaduse ja ülemaise ilu eest. Mitte rahva eest, mitte enamuse eest, kes on rumal, juhm ja alati eksiteel. Kindel teooria, mis kunagi alt ei vea, kõlab nõnda: olla vähemuse poolel, kellele enamus pidevalt ajujahti peab.
  • Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, lk 72

• Surra... vene konstitutsiooni eest. Ha-ha-haa! Kuigi see kõlab uhkelt. Mis kuradi pärast on vaja konstitutsiooni, kui mind tiivustab Prometheuse tuli.
  • Kiri Pjotr Jurkevitšile 1908 sügisel, lk 73

• Iga raamat on murdvargus isiklikus elus! Mida rohkem inimene loeb, seda vähem ta oskab ja tahab ise elada.

See on ju kohutav! Raamatud - hukutavad meid. See, kes on palju lugenud, ei saa olla õnnelik. Tõepoolest, õnn on alati teadvustamatu, õnn ongi ainult teadvustamatus.

• Kiri Maksimilian Vološinile 18. aprill 1911, lk 77

• Sõprus on sama haruldane nagu armastuski, aga tuttavaid - ma ei vaja.
  • Kiri abikaasale 25. oktoober 1917, lk 104

• Ma olen üleni ainult kaldkirjas.
  • Märkmik, aprill 1920 (lk 109)

• Keisri taga on keisrid, kerjuse taga on kerjused, minu taga on - tühjus.
  • Märkmik 27.-28. august 1918, lk 110

• Naisena olen ma MÕELDAMATU, ainult poeedina olen ma loomulik - see on minu (liiga kaua olen seda eitanud!) - ainus mõõt - igaveseks!
  • Märkmik, 28. juuli 1919, lk 112

• Selleks, et ülistada jaapani vaase - või kallima küüneotsa, fajanssi (nagu teie, esteedid), või pilvelõhkujaid (nagu teie, futuristid) - piisab näimisest.

Selleks, et kõnelda Jumalast, päikesest, armastusest - tuleb olla.

Luule on olemine: teisiti ei saa.

• Märkmik, 19. märts 1919 (lk 114)

• [Vjatšeslav Ivanov:] "Kas Teie olete kristlane?"

[Marina Tsvetajeva:] "Nüüd, kus Jumalat teotatakse, ma armastan teda."

"Jumalat teotatakse alati, me peame aitama Jumalal olemas olla. Iga vaene naine, kes vastu tuleb, tähendab, et Kristus lüüakse risti. Ristilöömine pole lõppenud, Kristust lüüakse risti iga tund - sest on olemas Antikristus. Ühesõnaga, kas te olete kristlane?"

"Arvan, et olen. - Igatahes on mul igiunetu südametunnistus."

"Südametunnistus? See mulle ei meeldi. Selles on midagi... protestantlikku."

(Krimpsutab nägu, nagu oleks tundnud väävlihaisu.)

• Märkmik, 1. juuni 1920, lk 152

• Kõige täpsem, mida ma saan Teile enda kohta öelda: elu on haihtunud, põhi paistab, või veel täpsemalt: vaht on kadunud.
  • Kiri Jevgeni Lozmanile, 29. juuni 1921, lk 164

• Hing kasvab kõigest, kõige enam - kaotustest.
  • Kiri Ljudmilla Tširikovale 3. november 1922, lk 187

• Üldse millestki poleks vaja kirjutada: panna sulg käest, süüvida tühjusesse ja jutustada (aina kõnelda!). Aga pärast - tühi leht - ja täidetud tühjus. Kas nõnda poleks parem?
  • kirjas Aleksandr Bahrahile 14.-15. juuli 1923, lk 211

• Oh, Jumal tahab tõesti teha minust suurt poeeti, muidu ei oleks ta minult kõike viimseni ära võtnud!
  • kirjas Aleksandr Bahrahile 27. juuli 1923, lk 203

• Vajan luuletusi kui tõendit: kas ma olen veel elus? Samamoodi koputab vang kongi seinale, et naabriga sidet pidada.
  • Märkmik (lk 204)

• Mina ei loe keha kaugeltki inimese täieõiguslikuks pooleks. Nooruses on see ehteasi, vanaduses - teokarp, millest tahaks välja rabelda!
  • kirjas Aleksandr Bahrahile 20. juuli 1923, lk 215

• "Olme"? Jah, see on selline jõledus, et patt on panna see neile õlgadele, mida juba niigi koormavad tiivad.
  • kirjas Aleksandr Bahrahile 25. juuli 1923, lk 205

• Kas "Jumalik komöödia" on - sooline? "Apokalüpsis" - sooline? "Farbenlehre" ja "Faust" - soolised? Kogu Swedenborg sooline?

Soolisus on see, mis tuleb ületada, ihu on see, mille ma maha raputan.

• kirjas Roman Gulile 27. juunil 1923, lk 206-207

• Kodumaa ei ole kokkuleppeline territoorium, vaid mälu ja vere muudetamatus.
  • vastus ajakirja "Na Svoih Putjah" küsimustikule 1925, lk 206

• Minul on kõiges - igas inimeses ja tundes - liiga kitsas, just nagu mul on kitsas ka ükskõik millises toas, olgu see punker või palee. Ma ei suuda elada, st kesta, ma ei oska elada argipäevades, päevast päeva, - ma elan alati endast väljas. See haigus on ravimatu ja selle nimi on: hing.
  • kirjas O. Kolbassina-Tšernovale, 8. jaanuar 1925, lk 244

• Loomingut ja armastust ei saa ühitada. Sa elad kas ühes või teises.
  • kirjas Aleksandr Bahrahile 29. september 1923, lk 245

• Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie vihkamine. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: vihatav silmanähtavas.
  • kirjas Valentin Bulgakovile, 2. jaanuaril 1926, lk 274

• Ma olen liiga intelligentne, et vihata kodanlust - tal on õigus, sest ma olen talle võõras, palju võõram kui kõige hullem antikommunist. (NB! Kodanlase vastand on poeet, mitte kommunist, sest poeet on LOODUS, mitte mingi maailmavaade. Poeet: anti-kodanlane.)
  • kirjas A. V. Buninile 4. mail 1928, lk 296

• 28. aprillil [1928], just enne Venemaalt lahkumist, kohtasin Majakovskit varahommikul täiesti inimtühjal Kuznetski sillal.

- Noh, Majakovski, mida ma võin Teie poolt Euroopale edasi öelda?

- Öelge, et tõde on siin.

1928, aasta 7. novembri hilisõhtul, kui astusin välja Voltaire'i kohvikust, kus toimus Majakovski luuleõhtu, küsiti minult:

- Noh, mida Te ütlete Venemaa kohta, olles äsja kuulnud Majakovskit?

Vastasin kõhklematult:

- Jõud on seal.

• Pariisis ilmuv vene ajakiri Evrazia, lk 293

• Paguluses on kõik parteiline, aga mina ei kuulu ühessegi parteisse.
  • kirjas Nanny Wunderly-Volkartile, 29. detsembril 1931, lk 297

• Tahate tõde poeesia kohta? Iga rida on koostöö "kõrgemate jõududega" ja poeet on palju, kui ta on sekretär! - Muide, kas Te olete mõelnud sõna sekretär (secret) sügavale tähendusele?
  • kirjas Jevgenia Tšernosvitovale, 15. jaanuaril 1927, lk 321

• Iga tükike maailmast jaguneb nelja, viie tegelase vahel - alati ühtede ja samade.

Noorus on ainult rõivas, mida antakse käest kätte. Ei. Noored inimesed ise on rõivas, mida igavene noorus ülle tõmbab ja maha jätab, taas selga paneb ja jälle maha jätab.

• prantsuskeelsest märkmevihikust, 14. juunil 1932

• Kõike, mida mees saab teha, teevad ka naised (või vähemalt mõni neist) - seega - naine: Jeanne d’Arc (sõda), Sonja Kovalevskaja (matemaatika), või võib keegi neist teha seda ühel päeval, sest ma ei näe, et muusika (juhul kui mulle väidetakse vastu, et pole naissoost Beethovenit) oleks naistele võõram kui matemaatika.

Mees ei kirjuta kunagi "Portugali nunna kirju".

Ainult üks tegi seda - Rilke, aga kes tahaks kasutada tema kohta sõna 1’homme - ei mehe ega isegi inimese tähenduses.

• prantsuskeelsest märkmevihikust, juuli-august 1932

• Kui saate - hankige endale kuskilt "Protsess" - Kafka oma (hiljuti surnud väljapaistev tšehhi kirjanik) - see räägib minust - neil päevil. See raamat oli viimane, mida ma lugesin - enne. Lugesin ookeani ääres, lainete säras, nende kohina ja vaikse jutu saatel - aga lained kadusid, protsess jäi. Ja isegi - sai teoks.
  • kirjas Vadim Andrejevile (Leonid Andrejevi poeg), 4. detsembril 1937, lk 480

• Mõistatus on selles, et - vastuvõtmine ei nõua sugugi vähemat täiuslikkust - ja jõudu - kui andmine. Eks minge mõne inimese juurde tühjade (paluvate) kätega - nagu kõik - nagu kõik naised - Teie tühjus võetakse meelsasti vastu. Ainult jumalad ei karda ohvriande. Kohtuge siis - jumalaga.

Te tunnete ta ära selle järgi, et tema vastuvõtvad käed on täitmatult tühjad: et tal on kustutamatu nälg - ohvriandide järele: südamesoojuse järele. Jumal on - täitmatu õgard.

• kirjas Ariadna Bergile, 26. november 1938, lk 494

• Milleks mulle äratuskell?? Sellega on samamoodi nagu kunstnik Gontšarova tolmuimejaga, mis kattus tolmuga otse minu silme all, samal ajal kui tema käis sellest alati ringiga mööda - justkui oleks tegemist priske põõnava maoga).
  • kirjas Ariadna Bergile, 12. juuni 1939, lk 502

• Veel toimus vaidlus (ainult et seekord hoidsin ma keele hammaste taga) seltsimees Sannikoviga: et kas saab kirjutada luuletuse sünteetilisest kautšukist. Tema väitis, et - saab, ja et ta kirjutabki selle, sest kõik - võib olla teema. (Mina väitsin endamisi vastu: - "Minu meelest küll vajatakse kautšukki tehastes, mitte luuletustes".) Poeesias on vaja ainult neid asju, mida kellelegi vaja pole. See on - kõige vaesem koht kogu maamunal. Ja see koht on - püha. (Mul on väga raske ette kujutada, et keegi suudaks kirjutada säärase luuletuse - täiesti puhtast südamest, hingest ja hingele.)
  • kirjas Ljudmilla Vepritskajale, 9. jaanuar 1940, lk 533-534