Patt

Patt on religioosses tähenduses üleastumine või vastuhakk Jumalale. Patt kõnekeelses tähenduses on sagedasti seostatud seksuaalsusega, vale või eksimuse, seaduserikkumise või muu sarnasega.

Pieter Brueghel vanem. "Kõrkus" vaselõigete seeriast "Seitse surmapattu" (1558)

Proosa

• Suure patustamise järel teeb igaüks ilma vähimagi kõhkluseta väikest pattu, mis suurt varjab. (lk 11)
• Kui inimestel oleks kogu aeg kiusatus teha suuri patte, jääksid nad headeks; kuid igapäevane võitlus väikeste pattudega harjutab ära lüüasaamistega. (lk 21)
• Me peame kergust patustada loaks seda teha. (lk 28)
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 36 2004

• Olla pühak on erand, olla õiglane on reegel. Eksige, olge nõrgad, patustage, kuid olge õiglased. Võimalikult vähe patte, see on inimeste seadus. Üldse mitte patte, see on ingli unistus. Kõik maapealne on alistatud patule. Patt, see on külgetõmbejõud.
  • Victor Hugo, "Hüljatud"

• On patte, mille võlu seisneb pigem nende meenutamises kui nende tegemises, on imelikke võite, mis rahuldavad rohkem uhkust kui ihasid ja sünnitavad teritatud intellektuaalset rõõmu; see aga on suurem kui ükski rõõm, mida patt meeltele pakub või iial pakkuda suudab.
  • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree"

• Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega.
  • Helmi Neggo, "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd), 20.(3.) november 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, 2013, lk 188

• Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib. Ühe silmanurgaga mõõdab ta enda kõrval seisvat Tootsi ja jõuab otsusele, et kui juba keegi Paunverest igavest piina peab kannatama, siis paharetil ja tema sellidel igatahes pole tarvis seda isikut kaugemalt otsida. Siin tema kõrval seisab igavene koogumees, kelle küljes arvatavasti juba kohtki on valmis vaadatud, kuhu talle kord kahvliga torgatakse.
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 93

• Kaplan oli patustanud ja see oli hea. Kaine mõistus ütles talle, et valetamine ja kohustest kõrvalehoidmine on patt. Teisalt teadsid kõik, et patt on kurjast ja kurjast ei saa tulla head. Aga tema tundis end hästi; ta tundis enda lausa oivaliselt. Seetõttu tuli loogiliselt järeldada, et valetamine ja kohustest kõrvalehoidmine ei saa olla patt. Kaplan oli jumaliku intuitsiooni hetkel suutnud omandada kasuliku kaitsva ratsionaliseerimise oskuse ning see avastus vaimustas teda. See oli imepärane. Ta nägi, et pole peaaegu üldse mingi raskus muuta pahe vooruseks ja vale tõeks, impotentsus karskuseks, ülbus alandlikkuseks, rüüstamine filantroopiaks, vargus auks, jumalateotus tarkuseks, jõhkrus patriotismiks ja sadism õigluseks. Seda suudab igaüks; selleks polnud üldse arukust tarvis. See nõudis lihtsalt iseloomu puudumist.
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 467

• Siiski oli Jabesil mu unenäos suur ning kuulekas kogudus ja ta pidas — jumal hoidku! — missuguse jutluse: see oli jagatud neljasaja üheksakümnesse ossa, kusjuures igaüks neist oli niisama pikk kui tavaline jutlus ning igaüks käsitles eri pattu! Ei tea, kust ta need võttis. Ta tõlgendas selle sõna tähendust omal viisil ning tema arvates pidi ligimene alatasa mitmel viisil patustama. Need olid kõige kummalisema iseloomuga, imelikud üleastumised, millest mul varem aimugi ei olnud. Oh kuidas see mind väsitas! Kuidas ma piinlesin ning haigutasin ja tukkusin ja jälle ärkasin! Kuidas ma ennast näpistasin ja torkisin, silmi hõõrusin ja püsti tõusin ja jälle istusin ning Josephit müksasin, et ta mulle ütleks, kas jutlustaja kunagi lõpetab. Minu saatuseks oli kõik ära kuulata. Lõpuks jõudis ta "Esimese seitsmekümne esimesest" juurde. Sel otsustaval momendil käis mul järsku üks mõte peast läbi. Miski pani mind tõusma ning andma üles Jabes Branderhami kui selle patu sooritaja, mida ükski kristlane ei tohi andestada:

"Sir," hüüdsin ma, "Istudes siin kogu aeg nende nelja seina vahel, olen ma välja kannatanud ja andnud teile andeks jutluse nelisada üheksakümmend osa. Seitsekümmend korda seitse korda olen ma võtnud oma kübara ja kavatsenud lahkuda. Seitsekümmend korda seitse korda olete te mind tobedalt istuma sundinud. Neljasaja üheksakümne esimene on liig. Võtke ta kinni, kaaskannatajad! Tirige ta alla ja tehke ta pihuks ja põrmuks, nii et see paik, kus teda tuntakse, temast enam midagi ei teaks!"

"Sina oledki see mees!" hüüdis Jabes pärast pühalikku pausi üle kantsliääre kummardudes. "Seitsekümmend korda seitse korda moonutas su palet haigutus, seitsekümmend korda seitse korda küsisin ma nõu oma hingelt, ja ennäe — see on inimlik nõrkus, ka seda võib andeks anda! Esimene seitsmekümne esimesest on tulnud. Vennad, viige tema peal täide kirjutatud kohtuotsus. Olgu niisugune au kõikidel issanda pühakutel!"

• Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974 (lk 25-26)

• Toominga valge patt tuleb avalikuks pigimusta ja mõrkjana veel enne, kui suvi ladvast endale reisikepi on jõudnud meisterdada. (lk 120)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

Luule

Ka voorusel ei puudu eeldus patuks —
ta tihti kõrgiks teeb ja sallimatuks.
Ning patulgi on omad pärlid sees —
ta teeb meid alandlikuks Looja ees.

• Heiti Talvik, "*** Ka voorusel ei puudu eeldus patuks". Rmt: Heiti Talvik, "Legendaarne". Koostanud Karl Muru ja Hando Runnel. Ilmamaa 2004, lk 110

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.

• Karl Ristikivi, "Varjumäng" IV

Vanasõnad

• Palju patusele vaja, tõrretäiest saab küll.
• Patt lõikab õiguse kaela maha, viin murrab õiguse pea otsast.
• Patt on hinge peremees.
• Patt papile, ülekohus köstrile, mis üle jääb, kirikumehele (kellamehele).
• Süü ühte, patt pooleks.
• Üks patt otsib teist taga.
• Üks patt tegijal, üheksa pattu pattajal.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vaata ka

• Pahe
• Kuritegu