Vikitsitaadid

Nõrkus

Proosa

muuda
  • Koht, mille nõrkust ära saab kasutada, on aju kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.


  • "Tulevikumees," ehmus Madis. Ta kartis tulevikku. Ta polnud harjunud mõttega, et kord pole see ehk kraavgi, kus ta luud päevavalgusega üheks saavad, vaid niisama üks mätas või kühm, maja vundament, maantee või liivakõrb. Või mitte midagi. Ning on üsna ükskõik, kas sul siinpool oli kedagi. Sõpru, asju, ideaale, väljendugu need milles tahes või millistena tahes. Ja seetõttu pole mõtet teha endale asjatut peavalu, südamevalu, üldse valu, vaid võtta ilma, nagu see on, võtta julmalt ja kõhklemata. Võtta maja, võtta tüdruk, võtta oma ihu, kuni see on ihu. Tark mees on tasakaalukas, teda ei sega kired ega nõrkused. Tark mees läheb edasi sinna, kust kumab olgu või kardetav tulevik.


  • Venelased on kummaline segu tugevusest ja nõrkusest. Nende intellektis on kirg, ütleme, et neil on kirglik intellekt. Nende emotsionaalne seis on hajevil ja rahutu, kuid selle taga on miski väga peen ja psüühiline, ehkki nende hing ei ole kuigi terve.
    • Sri Aurobindo, 22. juuni 1926, Nahar, S., Aurobindo, ., & Institut de recherches évolutives (Paris). India's rebirth: A selection from Sri Aurobindo's writing, talks and speeches. Paris: Institut de Recherches Evolutives. 3rd Edition (2000). [1]


  • Kolmandaks nõrkuseks on, et otsime liiga tihti, kes on "süüdi". "Syy" tähendab soome keeles "põhjust" ja see on, mida peaksime otsima. Ei aita, kui terve rühma "süü" (või koguni olematu "süü") kinnitatakse ühe isiku õlule. Aitab, kui häire põhjus kõrvaldatakse, ja veel nii, et kellelgi paha tunnet ei jää (ka sellel, kes ehk tõesti natuke oli "süüdi"). Asjatult käime mõttes kohtus teiste rahvastega ja oma perekonna liikmetega (kaasa arvatud lapsed). Kui moos on maas, koristagem killud, kui mees on maas, aidakem haiglasse. "Süü" määramine on selle kõrval kolmanda järgu tähtsusega. Kui abielu on nässus, loeb vähe, kummal oli "õigus". Kui rahvas sureb, loeb see vähe, et saame mõne teise rahva patuoinaks kuulutada. Vargamäe huvides on rohkem põllul ja vähem kohtus käia.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.


  • Hämmastav ja hale, kui lihtsameel­ne ta oli olnud, kui vähe ilmaelust teadnud, nagu oleksid tädi Dottie vihkamine ning põgenemisplaanide tegemine võtnud nii palju aega, et ta ei jõudnud ei õppida ega kasvada. Tom mäletas, kuidas oli end tundnud, kui oli New Yorgis kohe esimese kuuga kaubalaost lahti lastud. Teda oli peetud tööl vähem kui kaks nädalat, sest ta oli nõrk ega jaksanud kaheksa tundi päevas apelsinikaste tõsta, aga ta oli rühmanud, mis jaksas, et teda ei vallandataks, ning mäletas, kui kohutavalt ülekohtuseks ta oli vallandamist pidanud. Ta oli jõudnud otsusele, et elus tuleb looma moodi rabada, olla niisama vintske nagu teised kaubalaos töötavad jõujuurikad — või nälgida. Ta mäletas, et oli kohe pärast seda varasta­nud poest leivapätsi, viinud koju ning pistnud kinni, tundes, et maailm võlgneb talle pätsi leiba — ja enamgi. (lk 29-30)


  • Minu sõber X, see, kelle tütar öeldakse olevat geenius ja kelle naist pole keegi näinud, see X ei saa minu vanematega läbi, ei talu isa juttu põhimõtetest, korrastatud universumi põhimõtetest, millesse isa siiralt usub, kuigi ta on intelligentne inimene... X ei saa kellegagi ega millegagi hakkama. Ta kaotab kannatuse. On labane. Ta näeb, et ta ei valitse ennast, kuid ei suuda peatuda. Kord leidsime tema auto tuuleklaasilt trahvikviitungi. Ta krahmas selle sealt ning rebis väga vihaselt tükkideks. Siis, märganud minu üllatust, püüdis ta seda naljaks pöörata: näksis kviitungit naljatlevalt hammastega. Ta ta on nõrk nagu kõik vihased inimesed. Ta laseb mul nina ees ukse kinni lüüa. Näen kurvastust tema näol, kuid ta laseb mul minna; miks on ta nii hoolimatu ja nõrk...? (lk 29)
  • Tahan küsida anonüümselt ja arglikult: miks on valged mehed nii nõrgad, nii jõuetud? Mõni päev tagasi, kui ma lahkusin hotellist ühe sõbra juurest ja läksin üksi kiiresti oma auto poole, pöördusid mustade meeste silmad kummalise põletava taiplikkusega, kõike mõistes, minule. Mind nähes teadsid nad kohe, kes ma olen. Läbi kõnnitee pragude tõusis pinge. Kus on tugevad valged mehed, kes naisi sel viisil mõistaksid? Molekulid sumisevad Detroidi õhus. Tahaksin noa võtta ja ühe tähtsa osa oma kehast, sisikonna, välja lõigata ning üles tõsta... ohvriannina tänavanurgal. Kas nad siis jätavad mind rahule? Mustad mehed tõuklevad tänavanurkadel, nad on töötud ning ei tahagi töötada, nad on rahul sellega, et saavad mind vahtida, nad tunnevad mind läbinisti ja ei pane midagi imeks. Minu armuke, valge mees, jääb hotelli pea käte vahel istuma, sest ma kõndisin minema, kuid ta ei jookse mulle järele, ei järgne mulle. Nemad järgnevad mulle. Üks neist jooksis mulle otsa ja tegi näo, et see juhtus kogemata. Tahaksin oma keha lõhki rebida, ma ei saa selles kehas elada. (lk 32-33)


  • Allutamise psühhodünaamika uurimine, lähtudes sadistlikust isiksusest kui äärmuslikust juhtumist, näitab, et allutamine pole vastuseks lihtsalt erinevusele, konfliktile või isegi ebavõrdsusele per se, vaid ebavõrdsusele, mille muudab ähvardavaks kujutlus erinevuste täielikust kadumisest. Lühidalt, allutamine on vastus teise jõuetusega kaasnevatele ohtudele - vastus, mille on tinginud isiku enda eristumise- ning iseseisvuspüüete läbikukkumine. Allutamine tagab erinevuste lahustumatuse, tõlgendades igasugust erinevust ebavõrdsusena, mida teravdab pealesunnitud vertikaalne distants.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Nõrkus&oldid=87763"