ProosaRedigeeri

  • "Huvitav küll," arvas Jim. "Kas sa ei öelnud, et siin leidub haisid?"
"Jaa, seda ma ütlesin. Aga et siin ohtlik oleks - ei, seda ma küll ei väidaks. Mu vanaisa ise käis siin mullu suplemas."
"Või nõnda siis," ütles Buck.
"Vanaisa tuli juba reedel haiglast välja," jätkas Pipi. "Kõige ilusamate puujalgadega, mida ükski vanamees kunagi on kandnud." (lk 266-267)


  • Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas Notsut siiski alles tema vangistuse viimasel pooltunnil, kui Öökull, kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma tädist, kes kord eksikombel merikajaka muna välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, kael õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus.


  • "Kuid miks peaks meid ähvardama suurem hädaoht kui Athost ja Aramist?" küsis Porthos.
"Sellepärast, et nemad ei teinud muud, kui vaid püüdsid täita ülesannet, mille olid saanud kuninganna Henriette'ilt. Meie aga reetsime Mazarini. Meid lähetati kulleritena Cromwelli juurde, meie aga muutusime kuningas Charles'i toetajateks. Ja selle asemel, et kaasa aidata tema kuningliku pea maharaiumisele, nagu olid otsustanud need lurjused härrad Mazarin, Cromwell, Joyce, Pridge, Fairfax jne jne, oleksime ta peaaegu ära päästnud." (lk 757)


  • Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.
Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris vastast. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele pokkerimängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: võidu saladus peitub selles, et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline rahu. (lk 98-99)


  • Kui tabu kaitseb moraali või sündsat käitumist, võivad mõistlikudki inimesed uskuma jääda, et selle rikkumine on ohtlik. (lk 26)
  • Vähe sellest, et korralagedus rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab piirangule; kõigist võimalikest materjalidest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise potentsiaal on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes destruktiivne, aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii ohtu kui ka võimu. (lk 178)
  • Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust. (lk 274-275)


  • Ning esimene, võitlushimuline paksuke, sihtis külje pealt ja sikutas mind äkki ninast... Nagu oleksin tema meelest sangaga teekann! Mul oli hirmus piinlik... Vaatasin üles gümnaasiumiaia poole, lükkasin mütsisirmi peas õigesse asendisse ja hüüdsin läbitungivalt:
"Kuues ja seitsmes klass! Appi! Tüdrukud pii-na-vad mind!"
Aga kes suudaks sellest naisteväest üle karjuda... Tõusis säärane naer ja kime huilgamine nagu põrgus – mäletate, kui ühes Gogoli jutus zaporoožlane nõiaga turakat tagus... Nii vist olekski mu eluküünal kustunud...


  • Ma nüüd ei tea, kas rumalus lammutab, aga rumalus kindlasti on oht meie riigi arengule, seetõttu ma olengi püüdnud õhutada meie rahvast, võib-olla natuke naiivsena, aga siiski, et me võiksime saada targemaks ja haritumaks rahvaks.
  • See ongi see oht, et kui tarkust on vähe, siis rumalus ikkagi võidab. Nii et tarku ja haritud inimesi peab olema piisavalt palju, siis on lootust.

AllikataRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Nälg näitab, oht õpetab.
  • Olgu ohuks, kui ei ole rohuks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

KirjandusRedigeeri