Proosa

muuda
  • Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust.


  • Üks mu vanemaid sõdu käib eristuse vastu mõtete ja tunnete vahel [---], mis on tegelikult kõigi antiintellektuaalsete vaadete alus: süda ja aju, mõistus ja tunded, kujutlus ja otsustusvõime. Meil on enam-vähem samad kehad, kuid väga erinevad mõtted. Ma usun, et me mõtleme märksa enam vahenditega, mida meile pakub meie kultuur, kui oma kehadega, ja sellest tuleneb mõtlemise palju suurem mitmekesisus üle maailma. Mõtlemine on tunnete vorm; tunded on mõtlemise vorm.
    • "Susan Sontag: The Rolling Stone Interview", Jonathan Cott (1978; ilmus 4. oktoobril 1979)