Luu
Luud on luukalade, kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate (sealhulgas inimese) luustikku kuuluvad kõvad, veidi elastsed, värskes olekus kollakasvalged elundid.
ProosaRedigeeri
- [Imelik:] Mõtelge, poisid, eila tuleb sunnik, Toots ikke minu juurde, võtab taskust lihtsa, no peris hariliku loomakondi välja ja ütleb, see olla kooljaluu.
- "Mis kooljaluu," ütlen mina, "see on ju loomakont." "Ei, sa ei tea," ütleb tema, "see ei ole mitte looma kont, see on kooljaluu; osta ära ja mine uue kuu esimese neljapäeva öösi kella kaheteistkümne ajal Rudivere ja Paunvere risttee peale, pane ta sinna maha, küll sa siis näed kuda ta sipleb, mõlemast otsast verist vahtu välja ajab, ja Umbluu! Umbluu! karjub."
- Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 162
- Kuigi ma nõuan retseptis kondita seljatükke, ignoreerin ma ise ennast regulaarselt. Kondita liha plusspooleks on, et ahnelt kugistamine on lihtsam, kuid teiselt poolt annab kont lihale palju intensiivsema maitse. Mõlemad sobivad. (lk 463)
- Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011
- Üks väga põhimõtteline erinevus on see, et inimsäilmed on tihtipeale skeletina. Loomulikult on ka üksikuid luid, segatud luid täitepinnases leitakse, aga üldjuhul inimeste matused on terve skeletina.
- Inimluudest saad seega nii-öelda kokku panna terve indiviidi. Kui kõik on ilusasti säilinud, on sul kolju, roided ja jäsemed. Saad arvutada inimese mõõdud, kolju põhjal soo määrata ja uurida jälgi tema elukäigust. Loomaluud on aga üldjuhul toidujäätmed. See tähendab, et need on lõigatud tükkideks, killustunud ja pinnasega segunenud.
- Esimene tasand on ühe luu määramine – näiteks on mul laual kassi kämblaluu, millel avastan lõikejälje. Eestis on see esimene selline luu: see pakub avastamisrõõmu, on põnev killuke ajaloost ja läheb meile ühe huvitava leiuna korda. Meid köidavad põnevad faktid ajaloost, et "Oi, selline asi oli 500 aastat tagasi". Isegi miljonite aastate eest elanud dinosauruste kohta loeme ju suure huviga.
- Zooarheoloogia mõttes on Eestit hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast Soomega, siis Eestis on üleüldiselt väga hea pinnas luude säilimiseks. Soomes on väga happeline pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. Rauaajast samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie kiviaegne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk Pulli asulakohast.
- Kahjurite kohta on viiteid küll. Kõige kindlam viide rottide kohta on ehk see, kui mul on näiteks mõni keskaegne lambaluu ja näen, et seda on rott või hiir närinud. Luul on hambajäljed peal. Kui tean, et see lammas on keskajast, siis ilmselgelt on toona kahjureid olnud. Meil pole ka alust arvata, et keskajal rotte-hiiri polnud: nad kindlasti olid siin alates sellest ajast ja tõenäoliselt varemgi.
- Kui me roti enda luid leiame, siis nendega on juba natukene keerulisem. Ei pruugi olla kindel, et see rott on nüüd just täpselt keskajast. Väga tihti võib juhtuda, et rotid on mitu sada aastat hiljem kusagile pinnasesse pugenud. Arheoloogiline kontekst võib olla küll keskaegne, aga rotiluu ise on võib-olla hoopis 20. sajandist.
- Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022
