Skelett

Skelett (kreeka σκέλετoν 'kuivanud') ehk luukere ehk luger ehk toes ehk skeletisüsteem on organismi elundkond, mis tänu oma jäikusele ja tugevusele võimaldab organismil säilitada kuju. Loomadel eristatakse sise- ja välis- ehk eksoskeletti, levinuim on loomariigis viimane - nt putukate keha ümbritseb kitiinkest. Selgroogsete skeletisüsteemi nimetatakse luustikuks.

James Ensor, "Pierrot ja kollases rüüs skelett" (1893)

Oscar Parviainen (1880–1938), "Kontmehed", s.d.

Nils Dardel, "Ratsutavad skeletid" (1940-1943)

Tyra Kleen (1874-1951), "Pealkirjata", s.d.

Proosa

• Teekonna alguses on seega paljas sõnalisse vormi valatud idee, mis looduses vegeteerib kõige sagedamini raamatu või näitemängu kujul; aga et idee võiks tungida maailma, kus tehakse filme, tuleb ta paarile-kolmele masinakirjaleheküljele kokku litsuda, mida nimetatakse sünopsiseks. Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka skeletiks ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast surma ning kuivanud kontide kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on treatment ehk stsenaarium.
  • Karel Čapek, "Kuidas tehakse filmi", rmt: Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi", tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu 45/46 1981, lk 90

• Luukere rinnakorv on nagu katkine puur, millest lind on välja lennanud. (lk 21)
• Mängida doominot - see on murda luid ja kokku panna skelette. (lk 24)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Võib-olla on tõesti nii, et asjad muutuvad ainsa päevaga. Et mõnest tunnist võib sõltuda terve edasine elu. Ja kui nii, siis tuleb need tunnid nagu põlenud majast päästetud jäänused - söestunud kell, signeeritud foto, kõrbenud mööbel - rusudest välja kaevata ja neid uurida. Säilitada. Arvesse võtta.

Väikesed sündmused, lihtsad asjad, purunenud ja taastatud. Saanud uue tähenduse. Ühtäkki on neist saanud loo pleekunud skelett.

• Arundhati Roy, "Väikeste Asjade Jumal", tlk Anne Lange, 2017, lk 42

• Kõik need arhailised kultuuristereotüübid, mis ei ole leidnud kohta tänapäeva maailmas, on ajapikku muutunud puhtaks etanooliks. Ka meil tuleks kiiresti midagi ette võtta, et Eesti märgiks ei kujuneks siili luukere Vana Tallinna pudelis.
  • Valdur Mikita, "Lindvistika", 2015, lk 29

Draama

• [Estrella:] Pimeneb päike taevas, tardub tuul,
  saab peagi püramiidiks iga kivi
  ja iga lilleõie all on varsti haud,
  saab igast hoonest kõrge kalmuküngas
  ja igast sõdalasest elav luukere.
  • Pedro Calderón de la Barca, "Elu on unenägu", III vaatus, 6. pilt, tlk Jüri Talvet, 1999, lk 111

Luule

Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,

kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse sügisvihm lööb aknaruudust.

• Heiti Talvik, "Ahastus" kogus "Palavik" (1934)

Mitte viirastus, meeltepett,
ega ohver, hardusest hell –
vaid tohutusuur hotell
on mu õitsev skelett.

• Betti Alver, "* Mitte viirastus, meeltepett" kogus "Tolm ja tuli", lk 58

Kui armukeeru esimeses tormis
maast jalad lahti sipleb luulelend,
siis selles naiselikus kõlavormis
meil iga värske riimur avab end.

Too laad sind päris alasti ei kisu,
kui ära peidad krobedamad vead,
ning ehkki värsil pole mingit sisu –
luukere püsti hoiab riimis read.

• Juhan Sütiste, "Sonett" (1939, ajakiri "Varamu" nr 1)

Jasmiiniõied ja tapetud härg.
   Lõputu põrand. Maakaart. Saal. Harf. Koidukaar.
   Tüdruk jasmiinidest härjaga mängib
   ja härg on hämaruse värisev verelaam.
...
Jasmiini ja härja vahel
   on magajate rida - elevandiluukett.
   Jasmiini sees on elevant ja pilved
   ja härja sees tüdruku skelett.

• Federico García Lorca, "Kassiida unenäost vabas õhus", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" II (1980), lk 62

Eluaeg polnud mul valehambaid vaja, kuid nüüd, jumal paraku
on mind tulnud lappida mõne võltsroide ja ersatsvarbaga
Ma olen Näitlik Õppevahend Inimskelett, koolipoistest Madiseks hüütu
Paar korda nädalas kannab korrapidaja mu klassi
— Aoi!
Õppige pealegi mu kallal ulja allohvitseri seesmist ehitust
kobage mu kondikava, kõdi pole ma kunagi kartnud
Õppige pealegi, võib-olla siis teie ei satu
võõramaa koolipoistele tahvlilapiga pilduda
— Aoii!
Nii oli lugu Näitlikust Õppevahendist Inimskeletist,
tema enese lauldud anatoomia, ajaloo ja teistes tarvilikes tundides,
tema enese lauldud ja roiete lüüral saadetud.
Vive la compagnie! Villa kumbalii.

• Paul-Eerik Rummo, "Laul ühest uljast Napoleoni allohvitserist, kelle luukere on praegu näitlikuks õppevahendiks ühes Eestimaa koolis". Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 36-37

tuleb öises raudteejaamas
meile vastu luine kere
tuleb aeglaselt ja hapralt
aga nagu nööri mööda
jalga jala ette seades
meie pinevil kuid vapralt
lausa julgelt enda teades
mõtleme kas öelda tere

• Juhan Viiding, "Fosformees", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 256

Luud-kondid, lülisammas pikk
ja igi-irvel hammastik...

Kui annad kätt, siis mõtled, et
su peos on kontidest bukett?

Ja ütledki, et meelepett
on muu - jääb kindlaks vaid skelett?

Las ma siis petan oma meelt
luukerena, kes peksab keelt,

kes naerab, nutab, värvib suud
ja mähib siidi omad luud

ning üle koljumügara
veab valgest pitsist kübara!

• Leelo Tungal, "Kübaraga" [1988], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 238-239