• ...sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.“
    • Eduard Bornhöhe, "Tallinna narrid ja narrikesed", IV osa, "Narride narr", Salomon Vesipruuli kirjast autorile


  • Tulen väljast, ostan ajalehe "Ükstapuha" uuema numbri ja loen: "Kõik, kes iial riimida oskavad, ärgaku üles isamaalisele tööle. Tulge kainuse kiituseks laulma naablimängudega ja neebali ja tuubali pasunakestega! Tulge ja laulge kainusele, siis kaob joomine, sest Eestimaal, kus luuletusi keegi enne ei ole lugenud, löövad kainuse laulud viina kohe maha, Tulge, tulge isamaa asja hääks ja hakake pääle! Valmid riimid on ise ära tuua säält ja säält."


4
Saapaid tehakse liimigagi
luuletatakse riimigagi!

5
Riimiga laul on ilus ja sügav,
riimita ilus ja — sügavam.
Viisakas neiu on ilus,
punastav — ilusam!

6
Kui laulsid riimi pärast,
said peksa riimi pärast.
Kui laulsid südamest,
said nüüdki tänu sest.

7
Mõtted käivad üksipidi,
riimid aga ristamisi,
kinni käe alt hoiavad.

8
Rikkuses riimid on kõlavad,
vaesuses nemad on valusad.

  • Juhan Liiv, "Kilde"



  • "Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa," ütles ta [Tigapuu]. "Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada."


Kui armukeeru esimeses tormis
maast jalad lahti sipleb luulelend,
siis selles naiselikus kõlavormis
meil iga värske riimur avab end.

Too laad sind päris alasti ei kisu,
kui ära peidad krobedamad vead,
ning ehkki värsil pole mingit sisu –
luukere püsti hoiab riimis read.


Hallolluse olek, mõistuse palavik
tunnete alatemperatuuris.
Seda ei riimi, siia ei tule:
mädanev pintsak kuuris.


See siin on proosa, riime siin ei leidu,
siin räägib mees, kes lühijutte teeb.
Ja pikki ka. Ta tundis ühte neidu.
Nüüd teisega ta tundmatusi teeb.

See ongi proosa. Riimid muidu küljes -
ka kuusepuudel leidub käbisid!
Ei riimu iial käbidega hüljes!
Need loomad muidu aju läbisid.

  • Juhan Viiding, "Proosa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 280


  • ...eestikeelne vabavärss on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati rütm ja riim ja laul, kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need tekstid on loodud teadveloleku ja keskendumise seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi kriitiku pilguga, karmiltki...

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel