Riim

Luule

• Kel riimis kirjutada saanud moeks,
  sel iga värss on eelmisele toeks.
• On luuletusel riim kui laeval tüür,
  kurss kindel — hillitsetud laintemüür.
  • Samuel Butler, "Hudibras", 1663

4
Saapaid tehakse liimigagi —
luuletatakse riimigagi!

5
Riimiga laul on ilus ja sügav,
riimita ilus ja — sügavam.
Viisakas neiu on ilus,
punastav — ilusam!

6
Kui laulsid riimi pärast,
said peksa riimi pärast.
Kui laulsid südamest,
said nüüdki tänu sest.

7
Mõtted käivad üksipidi,
riimid aga ristamisi,
kinni käe alt hoiavad.

8
Rikkuses riimid on kõlavad,
vaesuses nemad on valusad.

• Juhan Liiv, "Kilde"

Kui armukeeru esimeses tormis
maast jalad lahti sipleb luulelend,
siis selles naiselikus kõlavormis
meil iga värske riimur avab end.

Too laad sind päris alasti ei kisu,
kui ära peidad krobedamad vead,
ning ehkki värsil pole mingit sisu –
luukere püsti hoiab riimis read.

• Juhan Sütiste, "Sonett" (1939, ajakiri "Varamu" nr 1)

Siit üle meid jooksutab kiirustav päev:
hetke ehk kleepume vastu vitriine
kus risti on väänatud džemprite käed
ja kirjapood pleegitab siledaid riime.

• Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16

Hallolluse olek, mõistuse palavik
tunnete alatemperatuuris.
Seda ei riimi, siia ei tule:
mädanev pintsak kuuris.

• Juhan Viiding, luulet, Looming 10/1979, lk 1395

See siin on proosa, riime siin ei leidu,
siin räägib mees, kes lühijutte teeb.
Ja pikki ka. Ta tundis ühte neidu.
Nüüd teisega ta tundmatusi teeb.

See ongi proosa. Riimid muidu küljes -
ka kuusepuudel leidub käbisid!
Ei riimu iial käbidega hüljes!
Need loomad muidu aju läbisid.

• Juhan Viiding, "Proosa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused. Koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 280

Proosa

• ...sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.“
  • Eduard Bornhöhe, "Tallinna narrid ja narrikesed", IV osa, "Narride narr", Salomon Vesipruuli kirjast autorile

• Tulen väljast, ostan ajalehe "Ükstapuha" uuema numbri ja loen: "Kõik, kes iial riimida oskavad, ärgaku üles isamaalisele tööle. Tulge kainuse kiituseks laulma naablimängudega ja neebali ja tuubali pasunakestega! Tulge ja laulge kainusele, siis kaob joomine, sest Eestimaal, kus luuletusi keegi enne ei ole lugenud, löövad kainuse laulud viina kohe maha, Tulge, tulge isamaa asja hääks ja hakake pääle! Valmid riimid on ise ära tuua säält ja säält."
  • Juhan Liiv, "Ühe kirjaniku päevaraamatust", 15 juuli

• "Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa," ütles ta [Tigapuu]. "Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada."
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 27. peatükk

• Muhv käivitas mootori ning noogutas:

"Ainult kuskil poe juures peame hetkeks kinni ja ostame kassi jaoks natuke vorsti.

Vorst kassile on tähtis toiduaine,

et näljast tal ei lõpeks teekond maine."

"Alles pool tundi tagasi hakkasid luuletajaks, ja juba tulevad sul isegi riimid välja," ütles Kingpool tunnustavalt.

• Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984, lk 84

• Riimi fetišeerimine teiste [luulele omaste] kvaliteetide arvelt ei mõjuta ilmselt riimi pragmaatilist funktsiooni. Riim on endiselt keskne mälutehniline võte, mis võimaldab teksti hõlpsasti meelde jätta, seda eriti laulusõnade puhul. Samuti ei kõiguta fetišism riimi rolli koomilise efekti loomisel (vemmalvärsi puänteeriv lõppriim) või hüpliku, sünkopeeritud rütmi markeerimisel (hiphop-luule siseriim). Küll aga tekitab riimi ülehindamine illusiooni, nagu muutuks mis tahes lausung ainuüksi riimi lisamise abil “poeetiliseks”. Nii ei hakkagi algaja luuletaja uurima Suitsu, Underi, Visnapuu või Alveri meetriliselt keerukaid tekste, vaid piirdub kohmakate lõppriimide purssimisega, arvates ise, et kirjutab midagi “vabavärsist” peenemat ja osavamat. Selle nukra eksitusega puutub paratamatult kokku igaüks, kes on lugenud näiteks luulevõistlustele laekuvaid töid. Riimi ülehindamine viib tegelikult riimi mandumiseni; kaob riimitraditsiooni sügavus, levib arusaam, et luule on seltskondlik mäng, mis ei puuduta tõsisemalt ei keelt ega selle kõnelejat. Seepärast tuleb riimi fetišeerimisse suhtuda väga ettevaatlikult.
  • Hasso Krull, "Mis on luule?", Vikerkaar, juuli 2011

• ...eestikeelne vabavärss on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati rütm ja riim ja laul, kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need tekstid on loodud teadveloleku ja keskendumise seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi kriitiku pilguga, karmiltki...
  • Vilja Kiisler, "Go, Sveta, go" Vikerkaar, 4/2019. Arvustus: Sveta Grigorjeva, "American Beauty". Tallinn: Suur Rida, 2018.

• Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
  • Tõnu Õnnepalu, intervjuu: Miina Pärn, Kui sukeldud luulemaailma, siis hakkad enda sees riime kuulma, ERR, 16. juuni 2020