Eduard Bornhöhe

Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Eduard Brunberg; 17. veebruar (vkj 5. veebruar) 1862 Kullaaru – 17. november 1923 Tallinn) oli eesti proosakirjanik. Tema tuntumate teoste seas on ajaloolis-romantilised jutustused "Tasuja" ja "Villu võitlused", satiiriline jutustus "Tallinna narrid ja narrikesed" ning ajalooline jutustus "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", mille ainetel on tehtud Eesti filmiklassikasse kuuluv "Viimne reliikvia".

Eduard Bornhöhe 1900. aastal

"Tasuja"

Eduard Bornhöhe, Tasuja. Jutustus Eesti vanast ajast. Tallinn: Eesti Raamat, 1967

1

• Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üleüldse raske olevat rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta vaese pagana puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.

Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased.

Teised naabrid — rootslased, venelased, lätlased, leedulased — ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kui võisid. Nad käisid sagedasti eestlase kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malk tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. (lk 5–6)

2

• Tambet oli agar, väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas ning isamaa õnnetusest palju ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal kohal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimase manitsuse unustas ta hoopis ära. (lk 10–11)

5

• Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus — tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau — istus oma koopa suu ees madalal puupingil, kujutades vanadust ja vagadust, käed ristis põlve ümber. Tema vanad, kuid imeliselt läikivad silmad vaatlesid puulehtede liikumist, kuna tasane tuuleõhk neid kiigutas. Kord mühas äkiline hoog metsaservalt, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned keerlesid murtult maha. Nad olid niisama head kui teisedki, aga neid murdis ootamatu hoog. Õnne asi. Ja selle ohvriga rahul, vaikis tuul ning läbisegi paisatud lehed kohendasid end paigale, nagu poleks midagi juhtunud.

"Ühed langevad, teised püsivad," ümises vanamees: "ei või ühesugune õigus maailmas valitseda. Üks kaob teenimata hädas, teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab, kui pea kord enese kätte jõuab? Ei maksa nutta, ei maksa õnnetuste üle kurta." (lk 23)

7

• Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama. Kus noored inimesed rõõmsad on, sealt ei minda tarkust otsima. (lk 28)
• [Konrad Raupen:] "Aga," algas lossihärra uuesti, "kas teile, noorele tulisele mehele, igavus kallale ei tiku, kui te nii päev-päevalt üksipäini tooreste alamate hulgas peate töötama? Ma mõtlen, teie tööhimu ei võiks kahaneda, kui noor naisuke õhtul teie otsaesiselt mured ära musutaks."

[Kuuno Rainthal:] "See on küll meelitav ettekujutus, aga …"

"Kas usute, noor sõber, naisterahvas võib elu õitsvaks roosiaiaks muuta, kui tal südames mitte just põline talv ei ela, mis õisi kärbib ning okastega ähvardab."

"Seda viimast tuleb karta."

"Jänespüks! Selle vastu on mul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid näitab, muutub mehike jääpangaks. Küllap siis näete, kuidas okaste vahelt õiekesed välja tulevad, kartlikult küsides: "Kas see kuri jää ei mäleta, et ta varem sulav vesi olnud? Aga jää jääb jääks, niikaua kui okkad okasteks jäävad. Niipea aga, kui kõik okkad õiteks on saanud, sulab ka mehe jääsüda jälle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid täitmise poole ujuvad."

"Oi, oi, rüütel, kui naisukesed teid kuuleksid!"

"Jumal hoidku, ei siis okkad kaoks iialgi." (lk 33)

13

• Kevad tuli — 1343. aasta kevad. (lk 66)
• [Jaanus:] "Hakatus on tehtud — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiuse päike tõuseb veripunaselt. Aita, halastaja vaim, et ta niisamuti jälle looja ei läheks! … Vahuri soov on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg: ähvardav ulgumine kõlab üle maa, ja mina tema ärataja, mina tema kasvataja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Oh lootus, sa oled magus! … Kui hea meelega oleksin ma neid väeteid päästnud, kes täna öösel süütult surevad, aga ma ei või. Raudne vajadus nõuab võõraste viimset veretilka, et nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast, hirm kaob vaigistatud südamest, ja sina, jumalik haridus, laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle …" (lk 69)

14

• Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud, ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda lahke naeratusega tervitada. Muidugi ei puudunud ka mõnitajad — millal need Eestis on puudunud? (lk 72)

16

• [Jaanus:] "Vennad!" hüüdis ta, ja tema mehine hääl kõlas viimset korda oma täie jõuga, tema silmad särasid üleloomulikul läikel. "Vennad! Siin ilmas pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub surm … näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!"

"Sureme surmates!" mürises salga vastus. (lk 88)

"Villu võitlused"

Eduard Bornhöhe, Villu võitlused. Jutustus Eestimaa vanast ajast. Tallinn: RK Ilukirjandus ja Kunst, 1946

13

• Sepal oli visa elu. Talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud nälga. Ta hingas iga päev lämmastavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid tuimaks, kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski.

Veel mitu ja mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati, kord nädalas lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks.

Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur — see oli juba kolmas pärast ammu surnud Herike't — oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi surnukeha tõmmati august välja ja pandi Maie ree peale. Vaevalt oleks keegi neid rohelise ja musta nahaga kaetud luid endise sepa Villu riismeteks tunnistanud! Mai ei olnud silmapilkugi kahevahel. Ta peitis surnukeha pehmelt õlgede peale, paitas tänades komtuuri põlvi ja sõitis kodu poole. Teel võttis ta katte surnu näolt, silitas teda õrnalt, naeratas kurblikult ja ümises:

„Kuidas võisid sa mõtelda, et mina tõesti sind põlgan ja teda armastan? Oh sa rumal, rumal Villu! — Kui ma seda ei oleks ütelnud, siis oleksid sa minu eest otsekohe surma läinud … Kuidas võisin mina sind põlata, kallis Villu? Ma tahtsin ju, et sina mind pidid põlgama ja minu tühja pärast oma kallist elu mitte raiskama. Kas sa sellest ilmaski aru ei saanud? … Oh Villu, Villu! … Sa põlgasid mind tõesti ja surid mind põlates. Mispärast surid sa, mu ainuke Villu? Mispärast?“ (lk 98–99)

"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad"

Eduard Bornhöhe, Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Ajalooline jutustus suurest Liivi sõjast (1558–1583), Tallinn: Tormikiri, 2008 [esmatrükk 1893] MÄRKUS. Selle trüki kaanel on pealkiri ".. viimased päevad". Õigeks lugeda: ".. viimsed päevad".

I "Junkur Hansu äpardus"

• See oli kena, suvine päev lõikuskuu hakatusel 1576. (lk 5)
• Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku, kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmnähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja vurrudega võidu läikis. [---] Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus. Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks jäänud — mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval pidid pulmad olema. (lk 5–6)
• Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu kaugusel üksikut rändajat, kes tedas silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliia karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülekuub kattis. .. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talumees oli. Tugevalt päevitunud näo vorm oli kenasti joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi.

[---]

"Pea kinni! Hoi, sõbrad!" hüüdis Risbiter.

[---]

"Kes sa oled?" küsis Delvig.

"Rootsi kuningas!" kostis võõras tõsiselt. (lk 8–10)

• "Tohoo!" hüüdis korraga värske, hele hääl. "Kas teil häbi ei ole, noorhärrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?"

Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt veel mitu ratsanikku nähtavale. [---]

"Preili von Mönnikhusen!" hüüdsid junkrud ühest suust. (lk 10)

• Vahepeal jõudsid vana von Mönnikhusen ja tema tosin ratsameest sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult.

[---]

"Kes sa oled?" küsis Mönnikhusen talupoja käest.

"Vaba mees," oli selle rahulik vastus.

"Mis su nimi on?"

"Gabriel."

[---]

"Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?"

"Ma olen sõjamees," vastas Gabriel. "Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima."

"Oled sa saksa mees?"

"Ma olen sakste keskel üles kasvanud."

Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Aga Agnes hakkas ta käsivarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis valjusti: "Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima; kas sa tahad minu teenistusse astuda?"

"Mina ei astu kellegi teenistusse, keda ma ei tunne." (lk 12)

III "Pruudi kahtlused"

• "Isa!" hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani vana rüütel imestuse ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi tumestasid.

"Taga parem!" hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni pool sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naisterahava pisaraid enam kui tuld. (lk 27)

VII "Leping"

• Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli! (lk 71)

IX "Kasuvennad"

• Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe läänepoolsel kaldal, sel kohal, kus Viru- ja Järvamaalt tulevad teeharud, praegune Narva ja Piibe maantee, kokku jooksevad. [---] Suured kraamilasud, loomade karjad ja hulk sõjavange andsid tunnistust, et nad ka sel korral sõjakäigult vene käsu all seisvate suguvendade juurest tühja käega tagasi ei tulnud. Riisumise pärast ei või neid laita; nad ei olnud teistest väehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal pidi sõda ise sõjavägesid toitma, neile rikkust ja kõike elulõbu muretsema; sõjamehe kohus oli — vaenlasele võimalikult kahju teha. Et vaenlaste nime all oma sugurahvas vahest kõige suuremat kahju sai, sellest hooliti kuueteistkümnendal aastasajal veel pisut vähem kui seda meie ajal tehakse. (lk 84–85)
• Ivo kummardas äkisti ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli poolpüsti karanud, lühike rögin tuli ta rinnust — siis kukkus ta vaikselt selili maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumatult seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga verest puhtaks, astus telgist välja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidalt: "Koristage see raibe ära ja visake jõkke!"

"Ivo, Ivo, mis sa nüüd tegid?" hüüdis Christoph pärani silmil venna otsa vahtides.

"Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!" kostis Ivo mõrudalt.

Christoph pööras vennale järsku selja ja läks ära. Mehed vabastasid Gabrieli käed ja jalad ahelatest, tõstsid elutu keha üles ja kandsid ta jõe kõrgele kaldale. Tumedasti läikis must veepeegel pimeda oru põhjas. Üks plauh! — ja veevoolud vajusid kokku kadunud keha üle.

"Kes käskis kasuvenna juurde kippuda!" ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes. (lk 100)

X "Jällenägemine"

• Ivo tore telk seisis eraldi laagri tagumises osas ja telgi ümber seisid vahid, kes kedagi võõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusid Ivo Schenkenberg ja Agnes von Mönnikhusen telgis pruukostilauas. [---]

Ivo oli väga mahe ja viisakas, puistas meelitusi, heitis nalja ja kõneles oma suurtest tegudest. Vaenlase vastu kurat, sõprade vastu ingel, naisterahvaste vastu truu ori — see oli Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhimõttega oli ta vaenlasi võitnud, sõpru vaimustanud ja mõnegi naisterahva südant liigutanud. (lk 100–101)

• "Vaadake!" hüüdis korraga bürgermeister Sandstede. "Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?"

Linna poolt tuli üksik ratsanik tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta hobuse järsku kinni ja vahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.

"Vabandage, et ilma teie loata telgist välja tulin," ütles Agnes lahkesti, "Ma tänan teid kõige hoole eest, aga teie kartus oli üleliigne. Ma olen täiesti terve ja pealegi õnnelik, sest nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud."

"Kes laskis teid telgist välja?" ümises Ivo kahvatades.

"Keegi ei lasknud; ma tulin ise välja ja nimelt mitte ilma takistuseta" — Agnes tähendas naeratades oma lõhkikärisenud riietele —, "mis selgesti tunnistab, et ülevaatajad oma kohust on täitnud; ärge nende peale asjata viha kandke! Ma olen vabaduses kasvanud lind, kes puuri ei sünni." (lk 110)

XIII "Pirita kloostris"

• "[---] Kuula nüüd, mis ma sinu kohta nõuks olen võtnud, ma annan su esiotsa Pirita kloostri abtissi Magdalena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on. Abtiss on püha naisterahvas, vahest suudab tema palvega ja vaga eeskujuga sinu kanget meelt painutada."

Agnese silmad olid ehmatust täis.

"Sa tahad mind kloostri müüride taha vangi panna?" hüüdis ta kahvatades.

"Mitte vangi, vaid ainult valjema valitsuse alla, sinu enese õnneks," ütles Mönnikhusen silmi ära pöörates. (lk 135)

• Pirita klooster — jäänus katoliku ajast, mis Eestimaal aastal 1525 lõppes — oli sel ajal veel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtissi suure vagaduse pärast. Kloostri seadus oli vali: ta nõudis üksildast elu, vaikust, sagedat palvetamist. Kloostri peahoone seisis suure kiriku põhjapoolsel küljel ja oli kahekordne; ülemisel korrusel oli[d] nunnade, alumisel munkade kongid. Mungad ja nunnad ei tohtinud mujal kokku saada kui kirikus, kuhu kummaltki korruselt eriline uks viis. Kõrge müür kloostri ümber oli viimasel ajal veel kõrgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli hädasti vaja, sest uue usu ülesvõtmisest saadik hakkas Tallinna rahva aukartus püha paiga vastu kahanema, kloostri rikkus riisumise himu äratama. Abtiss Magdalena oli valju, kindla loomuga naisterahvas, keda miski ei hirmutanud. Ise vanast saksa soost sündinud, uskus ta kindlalt saksa rahva murdmatu võimu ja väe sisse ja põlgas venelasi. Suure sõja hakatusest saadik oli linna poolt mitmel korral nõutud, et mungad ja nunnad kloostrist välja läheksid ja kloostrist kindlus venelaste vastu tehtud saaks, aga abtiss Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega võtnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud rootsi väesalka vastu: ta ei uskunud, et ükski vaenlane kloostrisse puutuda julgeb. (lk 136–137)
• Ühel päeval laskis abtiss Agnese oma kongi kutsuda — abtiss elas nimelt niisama lihtsalt kui kõik nunnad. Agnes läks ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõi ta äkisti araks, sest püha naisterahva kortsus, kollane nägu oli jääkülm, ta pilk torkav.

"Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist," ütles ta madalale pingile oma jalge ees tähendades.

Agnes täitis käsku.

"Ma olen sind nüüd küllalt uurinud, ma tunnen sind läbi ja läbi," algas abtiss väga tõsiselt. "Sa oled kaval, salalik ja tigeda südamega."

"Tädi!"

"Ole vait! Ma näen su hinge põhjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust niipalju võitu saada, et sa mulle ilma sundimata kõik oleksid tunnistanud nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud — see on halb märk."

"Mis asja pidin ma tunnistama?"

"Sinul on patune armastus südames!" ütles abtiss tasase, läbitungiva häälega.

Agnes kahvatas, aga ta ei kostnud sõnagi.

"Sinul põleb patune armastus südames," kordas abtiss ilma armuta, igale sõnale rõhku pannes. "Lugu näib tõsine olevat, sest sa ei punasta, sa lähed näost valgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naisterahvas ja mul on terav silm. Sinu isa ei või ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Sa arvasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ühtepuhku silmas, uurisin iga mõtet su otsaesisel, lugesin su huulte tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse võtnud jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise vastu tõrkuda, kõige pühama seaduse vastu eksida, kui sul patune armastus südames ei põleks? Kust võtsid sina, kergemeelne ilmalaps, imeliku meelekindluse isast, omasuguste seltsist, kogu maailma lustist lahkuda, ennast kloostri müüride vahele matta lasta, igavat elu ilma kaebuseta kannatada, üksiolemisest ja vaikusest koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuidas su suu kirikus palvetamise ajal sagedasti lukku jäi, su silm segaselt kuhugi vahtis, kus midagi näha ei olnud? Mitte su Õnnistegija, mitte jumalaema kõrge kuju ega pühad inglid ei seisnud siis su silma ees, vaid — hirmus mõelda! — üks lihalik inimene, üks meesterahvas!"

Abtiss raputas end, nagu oleks "hirmus mõte" kehaliselt temast kinni haaranud, ja lõi risti ette. Agnes ei lausunud sõnagi.

"Mis on sul selle peale vastata?" küsis abtiss tumedalt.

"Ei midagi," kostis Agnes tasa.

"Kes on sinu armuke?"

See sõna ärritas Agnese naisterahvauhkust.

"Sa oled minu tädi, aga sel viisil ei tohi sa siiski minuga rääkida," ütles ta üles tõustes.

"Jää paigale!" põrutas abtiss. "Tahad sina, kõlvatu tüdruk, mind õpetada, kuidas mina sinuga pean rääkima?"

"Mina ei ole kõlvatu tüdruk."

"Sina oled niisama kõlvatu kui see, keda sa armastad."

"Mina ei saa iialgi kõlvatut inimest armastama," kostis Agnes külma rahuga, sest tädi üleliigne ägedus hakkas teda põlgusega täitma.

"Küll edaspidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii sügavale ei lange, aga praegu oled sa langenud, sest sa õhkad inimese järele, kes seisuse poolest sinu vääriline ei ole. Oleks ta sinu vääriline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõik salaja toimetatud, varga viisil pimedais nurkades sosistatud ja — jumal teab mis veel ära tehtud." (Jälle raputas abtiss end ja lõi risti ette.) "Sa tahtsid oma isa õe eeskuju järele teha, salamahti kodunt ära joosta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada? Kes teab, mis veel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jäänud!"

"Magdalena Zoege!" ütles Agnes varjamatu põlgusega. "Kui teie seda nime ei häbene teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage vähemasti meelde, et teie Pirita kloostri abtiss olete."

See etteheide mõjus niipalju, et abtiss ägedate sõnade asemel enam kihvtiseid sõnu tarvitama hakkas.

"Otse selle pärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võtsin ma sind oma hoole alla," ütles ta kähisevalt. "Sa ei pääse minu käest, enne kui su kange süda rusuks pekstud, su kurjale teele eksinud mõtted hea poole on juhitud."

"Ma ei või uskuda, et mu isa mind siia vangi on pannud."

"Usu mis sa tahad, aga kõigepealt usu seda, et nende müüride vahel kõik voli ja võimus minu käes seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam kui sind; ta ei taha sind silmaga näha, enne kui mina talle võin tunnistada, et sa selle vääriline oled. Ära karda, et ma su elu võtan, aga su keha tahan ma vaevata, su roojast hinge valusas tules puhastada. Siiski võid sa oma nuhtlust veel kergendada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurjale teele on eksitanud."

Naljakas mõte käis Agnese peast läbi: "Tädi on naisterahvas — vahest vaevab teda uudishimu?" Ta jäi vait. (137–140)

XIV "Tallinna piiramine"

• 22. jaanuaril 1577 tõid väljasaadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur vene sõjavägi linna peale tulemas ja juba Jõelähtmele jõudnud olla. (lk 141)
• Ivo võitles vahvasti, ta mõõk tilkus verest, ta taganes alles siis, kui märkas, et viimne võidulootus kadunud oli ja kuuvalgel püssikuulid sagedamini ta pea ümber vihisema hakkasid. Venelastest, kes põgenejaid taga ajasid, kaugelt mööda kihutades, tõttas ta üle valendava lagendiku omadele järele.

"Pea kinni, Ivo!" müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.

"Pea kinni, jänespüks!" hüüdis Gabriel talle järele kihutades. "Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka."

Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.

"Mis sa minust tahad?" urises ta läbi hammaste.

"Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse," vastas Gabriel. "Valmista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla."

"Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont." (lk 153–154)

XV "Püha naisterahvas"

• "Põrgulik vanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?" müristas Gabriel, abtissi kurjasti vapustades.

"Armu, halastust!" ägas abtiss, esimese hirmuga põlvili nõtkudes.

"Kas sa tema vastu halastust tundsid?" karjus Gabriel vihaselt. "Eks ma hoiatanud sind: ära kutsu õnnetust enese ja kloostri peale! Sa ei hoolinud sellest, sinu verejanu oli ärritatud, sa läksid öösi oma ohvrit piinama. Kahetse nüüd! Sinu valitsus on otsas, Pirita kloostri viimne päev on kätte jõudnud!"

Abtiss tõusis äkisti püsti. Ta oli oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahvatu, aga ta silmist välkus vana rüütlisoo paindumatu uhkus.

"Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri valitseva abtissiga sel viisil rääkida julged?" hüüdis ta pühalikult.

"Minu nimi on Gabriel Sagorski."

Abtiss läks näost veidi kahvatumaks ja ütles palju tasasemalt: "Mõtelge, vürst, et see püha paik on, kus te seisate. Hoidke end püha paika teotamast!"

"See ei või püha paik olla, kus põrguline valitseb," naeris Gabriel mõrudalt. "Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud; saagu siis vähemalt ausad sõjamehed sellest kasu!" Ja meeste poole pöördudes lisas ta juurde: "Võtke see tige loom ja kõik kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga ärge puutuge nende elu külge! Selle röövlikoopa võite paljaks riisuda." (lk 162–163)

XVI "Lõpetus"

• Kuidas suur Liivi sõda viimaks lõppes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võitu ei saanud, vaid seitsmenädalase piiramise järel sõjamoona puuduse pärast taganema pidid.

Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab. Vürst Sagorski nime leiame veel nende kangelaste seast, kes Pihkva linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory vastu imeliku visadusega kaitsesid ja sel viisil päästsid Moskva riigi raskest õnnetusest, kuhu ühendatud vaenlaste ülikange jõud teda oli kukutanud.

Varsti pärast seda tegi tsaar Ivan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna viimased nüüd isekeskis hukkaläinud orduriigi riismete pärast riidu läksid. Veel mitu ja mitu aastat pidi see õnnetu pind hirmsa sõja sõtkumist kannatama, kuna Moskva riik puhkas, kosus ja aegamööda seda imelist jõudu kogus, millega ta pärast Rootsi ja Poola kangema võimu murdis ja väljakurnatud orduriigi maadele oma vägeva kaitse all rahulist õnne ja edenemist tõi. (lk 167)

"Anni neitsipõlv"

Jutt Tallinna elust

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 5–64

9

• Randenite perekonna varandus oli viletsas korras, mitmetsugu pahandusi oli karta ja Hugo ei leidnud enese seest seda meelekindlust ega osavust, et omast jõust asja oleks võinud parandada. "Mis ma olen?" mõtles ta nukralt. "Keskmise vaimuga inimene nõndanimetatud kõrgemast seltskonnast. Ma oskan hobust taltsutada, praadi lahti lõigata ja kaarte mängida. Tahan ma oma jõuga hakata vara korjama, siis pole mul ametite vahel pikka valimist: peaksin kunstratsutajaks, võõrastemaja teenriks või valemängijaks hakkama ja Anni võiks siis kõrvalt näputöö ja pesuga raha teenida. Küll on kena, meelitav tulevik! … Mis pean ma tegema? Mis asi keelab mind seda sammu tegemast, mida kõik sugulased ja tuttavad nii kärsitult minu poolt ootavad? Tahan ma Annit naiseks võtta? Ei. Olen ma seda tõotanud? Ei. Loodab ta seda. Ei. Läheb lahkumine aega viites kergemaks? Ei. Ikka ja jälle ei. Ja ometigi viivitan ja vaevlen ma seda teha, mis kord tõrkumata peab tehtud saama. Kust see nõuta ja hakkamata olek tuleb? Tühi küsimine. Kõik tuleb sellest, et ma Annit armastan." (lk 42)

12

• Härra Theodor Tougé oli kaupmees Jansi tütre ära kosinud, aga tema lootus suure kaasavara peale oli raisku läinud. Kaupmees Jans ei andnud tütrele muud kaasa kui ühe vana klaveri, poolteise sülla kõrguse lasu noote, oma õnnistuse ja tunnistuse, et ta südame põhjast rõõmustas inetust, õelast ja laisast tüdrukust lahti saades. Tougé, kes rikka saagi lootuses Elvine Winterile kolmsada rubla oli kinkinud, oleks oma nooriku heameelega sinna kukutanud, kus Tallinna laht kõige sügavam on, kuid paraku olid seadus, äiapapa ja noorik ise selle inimsõbraliku nõu vastased ja Tougé pidi oma kurja õnnega leppima. Sest et noorik pealegi palju raha tarvitas, hakkas Tougé nurgaadvokaadi ametit pidama ja võttis sellega palju raha sisse, sest ta ei põlanud ühtki riiuasja, olgu see nii sopane kui tahes.

[---]

Härra Tougé, Hiiumaal võsunud prantslane, ei sallinud oma eesti kännust kasvanud sugulasi silma otsas. (lk 54–55)

• [Tougé:] "Pagan võtku, sarnase närukaela peale ei või kaevatagi, muidu saab terve linn teada, et ma lukksepa sugulane olen!" (lk 61)

"Anni neitsipõlve" kohta

• Jutustus on kirjutatud 1891. aasta suvel Poolas Kutno linnas, kus Bornhöhe tollal töötas koduõpetajana. Kirjas tuttavale Tallinna raamatukaupmehele ja kirjastajale A. Buschile 4. juulist 1891 teatas Bornhöhe, et ta olevat alustanud ühte "romaani Tallinna praegusest elust", mille nimi oleks umbes "Rikkad ja vaesed pruudid". [---] Kuna Bornhöhe oma teosed tavaliselt ikka n.-ö. ühe hingetõmbega kirjutas ja kõnesolev jutt on pealegi võrdlemisi lühike, siis võib suure tõenäosusega arvata, et töö 1891. a. juulis lõpule viidi. Tegemist on kahtlemata "Anni neitsipõlve" algredaktsiooniga. Seda näitab ka esialgselt kavandatud tiitli vastavus jutustuse sisule (vaese tütarlapse hülgamine rikka pärijannaga abiellumiseks moodustabki põhisündmustiku). Kaudselt aitab seda selgitada E. Vilde teade, et Bornhöhe 1891. a. algul Berliinis väga tugevasti mõjustatud olnud Th. Fontane romaanist "Irrungen-Wirrungen" (Artikleid ja kirju, Tallinn 1957, lk. 208–209). Toosama teos aga ongi osutunud "Anni neitsipõlve" otseseks eeskujuks. [---]

See Bornhöhe esimene katse tuntud saksa realisti eeskujul oma kodulinna kaasaega kujutada jäi aga pikaks ajaks käsikirjana seisma. Nähtavasti ei olnud ka kirjamehel enesel selle töö väljaandmiseks küllaldast kindlust, kuna jutt oli suurel määral ikkagi laenuline ja eesti kirjanduse jätkuva arenemise tõttu säärased pool-algupärandid enam kuigi õigustatuna ei tundunud. (Küsimus muutus eriti teravaks pärast seda, kui Eesti Kirjameeste Seltsi "võidupeol" auhinnaga kroonitud J. Kõrvi "Luigemäe Olli" osutus Chateaubriand'i "Atala" vabaks muganduseks, mis kutsus 1894. a. esile suure kirjandusliku skandaali." (E[ndel] Nirk, lk 332)

"Tallinna narrid ja narrikesed"

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 65–137 [esmatrükk 1892]

"Kuulsuse narrid"

1

• Üheksateistkümnendama aastasaja lõpul olid Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas — kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmis, ja need inimesed olid nemad ise. (lk 65)

4

• Vesipruul hakkas värske jõuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hea hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutavaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: "Kolme nädala pärast olid Juhani ja Miina õnnelikud pulmad." — "Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte." — "Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas." — "Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani" jne. Kõik need jutulõpud olid Salomoni enese välja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused olid tema kuulsuse takistajad. (lk 80)

6

• Teisel hommikul istus Vesipruul jälle laua peal. Töö ei tahtnud täna edeneda. Salomoni süda oli raske, ilma et ta ise selgesti oleks teadnud, mispärast; võib-olla, et paha unenägu ta und oli seganud; võib-olla, et kurjad aimamised tema vaimu vaevasid. Lõuna ajal tahtis ta harjunud viisil puu otsast maha ronida, pani aga imestusega tähele et ta oma tagumist keskpaika lauast enam lahutada ei võinud; näis, kui oleks tähendatud kehajagu juuri ajanud ja nendega lauast läbi kasvanud. Salomon katsus seda riidetükki, mida peenikeses seltsis püksteks ei tohi nimetada, kätega laua küljest lahti rebida; aga selle püüdmise ainus tagajärg oli see, et püksid hädaohtlikult kärisema hakkasid. Ta katsus püsti tõusta; aga laud kiskus teda oma raskusega ikka jälle istukile. Ta katsus lauaga seltsis maha ronida, aga laud jäi okste vahele kinni ja sundis ka Vesipruuli paigale jääma.

Salomoni meel läks härdaks. Miks pidi saatus just teda kiusama? Mis oli ta sellele kurjale inimesele teinud, kes tema istepaiga sula liimiga oli ära määrinud? Mis aitas nüüd kõige tulisem vaimustus, kui ta ühtainust paari püksegi laua küljest lahti ei jõudnud sulatada? (lk 85–86)

7

• Tatikale keelati politsei poolt kõvasti ära edaspidi kardetavate rohtudega mängida. Ta toetas ennast sestsaadik suuremalt jaolt auru- ja elektriväe peale. Leiduste riik on tema läbi igapidi lahendust leidnud. Tänini ei ole tema masinatest küll ühtki kusagil käima pandud; niisama vähe on aga vastased saatused tema väsimata vaimujõudu murda suutnud. (lk 89)

"Raha narrid"

• "Mis ütleks sinu isa nüüd," naeratas Hermann, "kui ta teaks, et sa ometigi noorele ja kehvale mehele oled läinud ja et tema raha Tartu üliõpilaste heaks ära pillatud saab!"

"Ära pilka mu isa," ütles Agnes tõsiselt. "Tema ei ole meile muud kui head teinud. See on ihnsate saatus, et nad oma õnnetusega teiste õnne peavad alustama. Ihnsuse läbi korjatakse suured varandused ja suurte varandustega võib suuri asju teha." (lk 110)

"Armastuse narrid"

• Ma katsusin ettevaatlikult teada saada, kas ta ikka veel nii kange naisterahvaste kummardaja on kui enne.

"Ei," kostis Ferdinand tõsiselt. "Vaene Nanumjants, keda jõle tuhin kõige hirmsamate kuritegudeni kihutas, on oma kohutava eeskujuga minu kuuma verd pisut jahutanud. Ma pean ikka veel naisterahva armastust kõige ülemaks õnneks maailmas, aga ma usun nüüd, mis ma enne ilmaski ei oleks uskunud — et üleliigsel tuhinal mõnikord paha mõju võib olla. Kergesti võib sündida, et mulle veel ükskord kaunis suur pärandus rüppe langeb, aga siis on loota, et ma palju targemni elama hakkan … Ai-ai, missugune ilus laps!"

Viimased sõnad olid noore tüdruku kohta öeldud, kes parajasti üle uulitsa meie poole sammus. Ferdinand pistis pea aknast välja ja musutas oma sõrmede otsi. Tüdruk — tal olid odavad, aga hästi toredat moodi riided seljas ja kübar peas, mis majade teise korrani ulatas — tõstis silmad üles, naeratas ja punastas kergesti.

"Anna mulle kärmesti kümme rubla!" ütles Ferdinand püsti karates.

Vaevalt oli ta raha pihku saanud, kui ta nagu tuul ukse taha kadus. Aknast välja vaadates nägin ma teda tiivustatud sammul tüdrukule järele tõttavat. (lk 128)

"Narride narr"

• Juba vanad targad on ütelnud, iga inimese sees olevat omajagu narrust; ma arvasin oma uurimiste järel juurde lisada tohtivat: igal narrusel on oma inimene. (lk 129)
• Ma sain hulga kirjasid inimeste käest, kes endid kõik targad ütlesid olevat ja mulle teada andsid, et kui ma seda ja teist narrisugu peaksin soovima kujutada ja neid kogemata eeskujuks võtma, nemad siis minu korterisse tahta tulla ja mu kondid ükshaaval katki murda. Ma ei olnud nii põhjalikku osavõtmist uneski loota julgenud; ma olin sügavasti liigutatud. Kõige mõnusamad olid need kirjad, mida ma nende juttude kangelaste käest sain. Ma panen need kirjad siin lugejale ette, lootes, et tema sealt seest niisama palju häid ja algupäraseid mõtteid, õpetust ja ajaviidet leiab kui mina sealt olen leidnud.

Ma hakkan kõige paremast otsast, nimelt proua Agnes Trumbi kirjast peale.

"[---] Endise sõpruse pärast annan Teile head nõu: visake see tühi töö ahju ja kirjutage, kui vähegi mõistate, minu üle tõsine romaan umbes järgmise sisuga: Mina olen rikka ja suursugu rahva laps (krahvi või vürsti tütar), nõiduslikult ilus ja hea. Mind armastab kena viisakas noormees (Hermann), aga vanemad ei taha mind temale anda, sest et Hermann vaene ja madalast soost on. Hermann vaevab end hirmsasti, kuna ta minust eemal peab olema. Meelt ära heites võtab ta viimaks ette mind valjude vanemate käest ära röövida. See läheb tal korda; meie põgeneme. Tee peal võitleme kõige hirmsamate hädaohtudega, aga minu truudus ja Hermanni vahvus võidavad kõik vaenlased ära. Kord satun mina üksi olles ühe printsi kätte, kes mind ammu juba enesele on püüdnud. Prints on väljastpoolt nõiduslikult ilus ja viisakas mees, seestpoolt aga igapidi päris kurat, ilma kõigevähema inimliku tundmuseta. Ta katsub mind hea ja kurjaga taltsaks teha, aga ma lükkan ta ikka põlastusega tagasi. Selle ajaga on ilmsiks tulnud, et Hermann ise vägeva vürsti poeg on, kuna arvatud prints muud ei ole kui talupoja laps; üks mustlase vanamoor on neid kättemaksmise pärast sündimise päeval ära vahetanud. Hermann ei hooli oma suurest õnnest, vaid hulgub mind otsides murtud südamega ühest paigast teise. Viimaks leiab ta mind, tapab minu kiusaja kahevõitluses ära ja meie pühitseme toredaid pulmi, kus ma õnnest, iludusest ja kallitest kividest säran. Prints Hermann armastab mind enam kui oma elu ja meie elame väga õnnelikult, sest Hermann on mõistlik ja saab aru, et minul ikka õigus on.

[---] Mul on suur himu Teid Teie narride-armastuse pärast "narride narriks" nimetada. [---]" (lk 132–133)

• Parun Ferdinand H. kiri oli lühike ja kõrk; igast reast paistis eeskujuliku suuresoo liikme õiglane ärritus välja.

"[---] Ma kutsuksin teid kahevõitlusele, kui Teie mitte päris narr, õigem ütelda narride narr ei oleks. Mul on hale meel Teid ära tappa. Need kümme rubla, mis ma ettevaatamata viisil Teie käest laenasin, saadaksin ma kohe põlgusega tagasi, kui nad mul veel alles oleksid. .." (lk 133)

• Salomon Vesipruul saatis mulle kirja, mille sarnast pikkuse, vigade hulga ja uputava mõttesügavuse poolest veel ei ole leitud. Vigasid ei taha ma siin korrata, pikkust pean ma kahandama, aga hea meelega näeksin ma, kui lugeja niisamasuguse karvu püsti ajava imestusega Salomoni põhjatu mõttekuristiku sisse vahiks, nagu mina sinna sisse vahtisin, kuni pea ringi käima hakkas. Vesipruul kirjutab:

"Austamata isand!

Kõik, mis Teie "Kuulsuse narrides" minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust iialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei võigi saada, kuna mina väga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest ükski luuletaja ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks võiksivad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saavad, et ta luuletaja ei ole, vaid need on luuletajad, kelle rinnas kaks hinge elavad, milledest kumbki teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi ja maailma otsani ulatab, nagu Heyne luuletab, mil viimne luuletaja lauldes ja hõisates vanast maailma majast välja läheb, mis kergesti mõista on, sest et seal enam kirjastajaid, kes käsikirja kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loevad, ei ole, vaid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks väga hea riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu vaim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulevates lauludes kui selge vesi voolama saab, kuhu taeva tähed sisse paistavad."

(Nii oli sõna-sõnalt Vesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin seda lugedes kolm korda ära, läksin siis peast hulluks ja lasksin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi võisin lugeda. Sissejuhatusest ei ole ma tänapäevani täiesti aru saanud, ehk ma küll puuduvad märgid omast peast juurde lisasin. Järgmised laused olid palju pikemad ja kunstlikumad. See sünnib osalt kadeduse, osalt lugeja tervise hoidmise pärast, et ma talle Salomoni lauseid edaspidi enam täielikul moel kirja ei pane, vaid lopsakad lehed ja õied nende küljest ära kitkun ja paljad mõtteraod järele jätan. Vanduda ei või ma mitte, kas needki tõesti Salomoni mõtted on või on ta hoopis teist tahtnud ütelda.)

"Ma näen," — nii ei kirjuta Vesipruul mitte, aga nii arvan ma umbes tema mõttekäigu olevat, — "et Teie igapidi tühi inimene olete; Teie olete nii tühine, et Teie vist peeglis midagi ei näe, kui sinna sisse vaatate. [---] Mis teeb eesti kirjanik kõrge haridusega? Peaasi on, et ta tööd ei salli ja et tal tähestik selge on. Pisut grammatikat ja õigekirjutuse tundmist oleks soovida, aga nende puudus ei takista kedagi. Jumal tänatud, selle ja mõne asja poolest valitseb eesti luuleriigis veel täieline vabadus. [---] kui mu kuum veri mu kannatlikku meelt suudaks segada — siis ei teaks ma selgesti, mis ma teeksin, aga ma arvan, ma astuksin siis Teie ette ja ütleksin Teile suu sisse, et Teie "narride narr" olete, sest Teie tahate narrisid targaks teha ja teete tarku narrideks. Sapiendus satanas. [---]" (lk 134–136)

• Õigekirjutusvigade poolest palju vaesem, sisu poolest lühem ja tuumakam on masinate väljamõtleja Jaan Tatika kiri, mis siin muutmata näol järgneb:

"Mees?

Deie ollede Mo mele bärrast, se on Mo süddamell suregs römugs, Et deie Mo büdmistesd ästi arro ollede sanud. iseärranes on vimne sönna; gus deie ütledde, et vastased seadussed Minno vaimu jõudu Ei olle suutnud murta; vägga Mo mele bärrast, jah! [---] ga se on vägga Mo mele bärrast, et deie vessibruli ästi ollede läbidömmand. sest se on se keigesurem nar mis ma bial On,

jan Dattigas."

Aus, õiglane Tatikas! Ma pühkisin seda kirja lugedes ühe pisara silmist. See on iga kirjaniku kõige suurem õnn, kui ta teab, et vähemasti üks mõistlik lugeja temast täiesti aru on saanud. Et Tatikas kogemata "saatuste" asemel "seadused" oli lugenud, ei tähendanud mitte midagi; ta oli minu põhjusmõttest siiski aru saanud ja see pani mind rõõmu pärast lakke hüppama.

Kõigest kõike olin ma sada kakskümmend viis kirja saanud, mille ärasaatjad — ainus Tatikas maha arvata — kõik mulle märku andsid, et nad mulle seda või teist viga tahavad teha, kui ma narrisid narrimata ei jäta; mõned lubasid kontide murdmisega leppida, mõned ähvardasid koguni mind oma sõprusest ilma jätta; kõik aga ristisid mind kentsaka üksmeelega "narride narriks". See kurvastas mind. Ma ei raatsinud kontidest, sõpradest ega targa nimest lahkuda. (lk 136–137)

"Aadam ja Eeva"

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 139–151

• Aadam ja Eeva olid ühes ja sessamas Tallinna alevis*, ühes ja sessamas uulitsas, ühes ja sessamas majas üles kasvanud. Nende nimed olid ühest ja sestsamast piibliraamatust võetud. Kõik need kokkupuutumised sundisid kahe või kolme uulitsa naabrirahvast mõtlema, et Aadam ja Eeva teineteisele loodud olid, ja ka lugeja paneb nad mõttes juba vist paari. Kuid paraku ei olnud Tallinna selleaegne elu kaugeltki nii korrapärane, nii lihtlabane, nii iseenesestmõistetav kui paradiisi elu.

Lapsepõlves läks kõik ladusasti. Lapsed leppisid kokku nagu rihm ja pannal. Oli Aadam kuskilt õuna tabanud, siis kinkis ta poole Eevale; oli Eeval võileib, siis andis ta koorukese Aadamale krõbistada. Tegid uulitsapoisid Eevale ülekohut, siis andis Aadam neile parki; juhtus Aadam ise naha peale saama, siis nuttis Eeva tema eest. Tabati neid koos mõne üleannetuse pealt kinni, siis oli Eeval nagu terasel tütarlapsel kohe vale valmis, ja Aadam mõistis vähemasti suud pidada.

_________________

* alev — siin: agul.

(lk 139–140)

"Lihavõttekink"

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 152–161

• Joonas Jabur oli luulelise vaimu ja nõrga iseloomuga mees. Ta oli kreiskooli läbi teinud ja hiljem eesti ajalehe kaastööliseks saanud. Tema sulest ilmusid lisalehes mõned õhkuva sisuga armulaulud, mis kahe või kolme piiga südamed hellasti põksuma panid. Üks piiga — kaunis vanast aastakäigust, aga hästi ära lubjatud — oli noorest luuletajast enesest meelehead leidnud ja tema ees niikaua viirukit suitsetanud, kuni noormees temale põlvili roomates tunnistas, et ta ilma temata elada ei või. Jabur ja Kõrvits, noorepõlvesõbrad, pidasid peaaegu ühel päeval pulmi, kuid abielus läksid nende saatused hoopis lahku. Kõrvits oli mõrsjate salvest täie iva, Jabur aga tühja kesta leidnud. Vaene Joonas märkas ilma viibimata, et ta vanapiiga võrku oli sattunud, kes teda väga leigelt armastas, mehe poolt aga kuumi tundmusi, ilusaid ehteid ja magusaid suutäisi nõudis. Ilusaid ehteid ja magusaid suutäisi ei võinud aga Jabur kui eesti ajalehe palgaline noorikule muidugi mitte täiel mõõdul pakkuda, ja nooriku alaline kaeblemine jahutas ka kuumad tundmused tema südames imeliku kiirusega ära. (lk 155)
• "Jabural ei ole muud süüd, kui et ta oma kodu valitseda ei mõista," seletas Kõrvits käredalt. "Kõik muu on naise süü. Mina, Kaarel Kõrvits, võin tunnistada, et Joonas Jabur ikka aus mees ja tubli töötegija oli, kes enne naisevõtmist viina suhu ei võtnud. Alles peale pulmi hakkasid tema asjad kiiga-kääga käima, ja see ei võinudki teisiti tulla. Vaadake selle naise värvitud näo peale, kuulake viis minutit tema nirisemist ja ütelge siis, kas see ei või kõige targemat meest peast nõdraks teha?" (lk 157)

"Orelimängija"

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 162–176

• Plank jäi aga parandamata ja teisel päeval peale lõunat eksis preili jälle kogemata sinna paika ja noor meesterahvas seisis jälle mulgu taga. Elsa kräsutas siledat kulmu. Seekord ei heitnud ta otsekohest pilkugi mulgu poole, vaid sammus uhkelt edasi. Kolmanda sammu pealt pööras ta järsku ümber ja küsis puudulikus eesti keeles:

"Kuule, kas sina elama seal pisikese majas?"

"Jah, mina elan seal," kostis Hans ja läks näost punaseks.

"Kes seal orelit väga ilusasti mängima?"

"Mina."

"Teie?"

Väikese asesõna vahetusega käisid kaks suuremat muudatust käsikäes: Elsa valge nägu läks nüüd roosikarvaliseks ja tema suu hakkas korraga teist keelt rääkima. Ta oli õige Tallinna laps ja uskus, et inimesega, kes ilusti orelit mängib, eesti keelt ei võida rääkida.

"Andke andeks!" ütles ta saksa keeli ja läks ilma pikema jututa. (lk 163)

• Tüki aja pärast tõstis Hans pea, raputas oma tihedaid salkusid, võttis sahtlist pliiatsi ja suure lehe noodipaberit ja hakkas kibedasti kirjutama. Paari tunni ajaga olid lehe mõlemad küljed ja pool teist lehte imelikke varesejalgu täis. Vaevalt oleks keegi muu surelik silm neist rahest rusuks pekstud rukki sarnastest kriipsudest, konksudest ja tippudest aru saanud, kuid Hans ise luges oma käekirja kui kõige selgemat trükki, ümises, määgis ja vilistas lehe peale vahtides keerulisi viise ja lisas siin ja seal veel mõne varesejala juurde.

[---]

Ligi poole esimesest leheküljest oli Hans ära mänginud, kui ta sõrmed korraga värisema lõid ja esimene võõriti hääl siiamaani toredat kokkukõla rikkus. See tuli sellest, et Hansu terav kõrv uksehingede pikaldast kriuksu oli kuulnud. Ukse vahel seisis — tädi!

See õrnasoo pärl, kes oma nelikümmend suve puutumatu neitsiauga turjal kandis, oli igapidi eeskujulik naisterahvas ka selle poolest, et ta ennast igas asjas eksimatuks arvas ja kord võetud arvamisest väga visalt kinni pidas. Ehk temal küll aastate arv aja selgemas käekirjas näo peale oli kirjutatud, ei kaotanud ta siiski lootust, et vähemasti üks mõistlik meesterahvas ilma peal elab, kes vana pärli ja noore, aga tühja konnakarbi vahel vahet mõistab teha. Oma vennapoega põlgas ta südame põhjast. (lk 169)

"Jõuluingel"

Muinasjutt.

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 177–182

• Paar päeva enne jõulusid tuli kuueaastane Kaalu suure rutuga joostes uulitsalt tuppa.

"Tohoo, poisu, mis nüüd viga?" küsis ema murelikult.

[---]

"Kes tukistas?"

"Vanasarvik."

Ema põrkas tagasi.

"Kuule, poiss, kust sa selle rumala sõna suhu oled saanud?"

"Teiste poiste käest."

"Oot, oot!" ähvardas ema, "kui sa niisuguseid sõnu nende käest õpid, ei ma sind siis enam uulitsale lase."

Ähvardus põrutas poissi, nii et nutt korraga kinni jäi.

"On see siis rumal sõna?" küsis Kaalu kaheldes. "Teised poisid ütlevad, et see peab kurat olema." (lk 178)

"Kollid"

Jutt Tallinna elust.

Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 183–320

1

• "Ma tüürisin põhjaõhtu poole, pilvele selga pöörates. Taevas läks imeliku kiirusega mustaks, nagu ma seda meie laiuskraadil enne pole näinud, kusagilt kaugelt kostis silmapilguks tume kohin ja siis sasis kange tuulehoog otse kui kehaliku hiigelkäega meie purjest kinni ja virutas ta sedamaid merre."

"Ah!" karjatasid paruninna ja preili Steward ühest suust; ema hakkas tugevasti poja piha ümbert kinni, kui tahaks ta teda oma käega vette kukkumast hoida. Teiste pealtkuulajate nägudest paistis kõige suurem põnevus.

Benno naeratas meelitatult: "Sinu ehmatus, pai mammi, on vist suurem kui minu oma oli, kui paat ümber läks. See tuli kõik nii äkitselt, et ma oma mõtteid sugugi korraldada ei jõudnud. Ma ei teadnud midagi karta ega aimata ja olin ka siis veel täiesti külmavereline, kui oma nõretava pea külma vee seest välja pistsin. Ma sain ennast tüüri kaudu ülespoole vinnata, kuna vaene paadimees vist masti alla sattus ja ära uppus."

"Jumalale tänu!" õhkas paruninna kergitatud rinna põhjast.

"Jumalale tänu, et paadimees ära uppus?" imestas Benno.

"Ei, et sina ennast ülespoole vinnata said," seletas paruninna lapseliku ilmsüütusega. Paadimehe surm oli tema meelest nii täiesti ükspuha, et ta seda juhtumist silmapilgukski oma peaajus kinni hoida ei suutnud. (lk 186)

10

• Meister Pohlig punastas teadmata põhjuse pärast.

"Valest ei või juttugi olla, kui inimene ennast selle rahva liikmeks peab, kelle keeles ta mõtleb ja kõneleb," ütles ta maha vaadates. "Meil on siin linnas palju inimesi, kes eesti vanematest sündinud on, oma keele ja hariduse poolest aga sakslased on — ja täie õigusega. Nõndanimetatud noor-eestlaste ajalehed, kuhu mina vahest naljapärast sisse vaatan, sõimavad neid inimesi kadakasaksteks ja äraandjateks, aga nende sõimulehtede kirjutajad ei tea vist isegi, mis nad tahavad. Mis peab vaene kadakasaks siis tegema? Peab ta ennast kõigest, mis tal lapsest saadik armas ja harjunud oli, lahti ütlema, inimesesoo üleüldised ideaalid maha matma, maailmakeele asemel mõne kirjanduseta soome murraku ainsale tarvitusele võtma, kõik sidemed haritud maailmaga katki kiskuma ja omale talurahva keskelt hoopis uut tutvuskonda otsima? [---]" (lk 310–311)

• [Jostson:] "[---] Koolidest tuleb uus eesti põlv, kes saksa haridusest midagi ei tea ja saksu ei toeta. Ühevahe saab eesti vanema ja noorema põlve vahel kibe vaen vältama, sest et vastastikune arusaamine puudub. See vaen ei lõpe enne, kui kõik vanad surnud ja nende ilmavaade unustatud on. Uued hariduslikud mõjud teevad eestlastest uue rahva ja viimasel otsal näen ma ilmariigi ühist rahvamerd lainetavat, mis kõik sinnapoole kalduvad ojakesed oma rüppe kogub."

"Teie näete kollisid," ütles Pohlig veidi aralt. "Mina ei usu, et saksad siit kaovad — vähemasti loodan ma, et teie ettekuulutused minu ja mu laste eluajal täide ei lähe. Mina ei mõista neid uue aja inimesi. Nad ei leia sest kenast maailmast muud kui vigasid, nad on ikka täis muret ja viha, ahnust ja kadedust. [---]" (lk 311–312)

"Tallinna juttude" kohta

• Eduard Bornhöhe jutud Tallinna elust ei ole sellise eraldi raamatuna ilmunud autori eluajal, vaid on esmakordselt kirjaniku teostekogu käesolevasse köitesse koondatud. Algselt ilmusid need tööd kümmekonna aasta vältel perioodilistes väljaannetes või omaette raamatukestena, seejärel avaldati enamik ka Bornhöhe "Kirjatööde kogus" (1905–1906), mis kui viimane kirjaniku eluajal ilmunud ja tema poolt redigeeritud tekst on käesoleva väljaande aluseks. Jutustusi on lähendatud tänapäeva õigekeelsusele, seejuures siiski autori keelelist individuaalsust võimalikult säilitada püüdes. Sõnu, mille tähenduslik kvaliteet on aja jooksul muutunud või mis tänapäeval vähetuntud, on seletatud vastaval leheküljel joone all.

• E[ndel] Nirk, "Selgitavaid märkusi". Rmt: Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud, sarjas: Teosed, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 330

Kirjandus

1962–1964 ilmunud sari Teosed:

Tallinna jutud, koostanud, järelsõna ja selgitavad märkused E. Nirk, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962 (sisu: "Anni neitsipõlv"; "Tallinna narrid ja narrikesed"; "Aadam ja Eeva"; "Lihavõttekink"; "Orelimängija"; "Jõuluingel"; "Kollid")

Jutud ja reisikirjad, koostanud, järelsõna ja selgitavad märkused E. Nirk, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963

Ajaloolised jutustused, järelsõna E. Nirk, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 (sisu: "Tasuja"; "Villu võitlused"; "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad")