Vikitsitaadid

Luuletaja

inimene, kes kirjutab ja avaldab luulet

Luuletaja ehk poeet (naissoost poetess) on inimene, kes loob luulet.

Raphaeli freskol "Parnass" (1511) kogunevad kuulsad luuletajad koos üheksa muusaga Parnassose mäele.
Lawrence Alma-Tadema, "Lemmikluuletaja" (1888)
Johan Axel Gustaf Acke, "Luuletaja (Verner von Heidenstam)" (1911)

Proosa

muuda


  • Poeet on muutumatu suurus. Vananeda võivad tema keel ja võtted, kuid tema töö olemus ei aegu.


  • Luuletajate juures võib täheldada sümptomeid, mis viiksid kaubandusnõuniku pikema jututa kinnipidamisasutusse.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 40


  • Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega.
    • Helmi Neggo, "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd), 20.(3.) november 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa, 2013, lk 188


  • Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.


  • Kingpool andis Muhvile näomoonutustega märku, et ta ometi kord vaikiks, kuid Muhv ei lasknud ennast eksitada.
"Luuletaja peab julgema tõele näkku vaadata," ütles ta. "Ja tõe nimel..."


  • Luuletaja kirjutab seepärast, et keel ütleb talle ette või lausa dikteerib järgmise rea.
  • Luuletaja kirjutab eelkõige seetõttu, et luuletamine on teadvuse, mõtlemise, maailmatunnetuse erakordne kiirendaja. Seda kiirendust kogenud inimene ei suuda enam loobuda selle kogemuse kordamisest, ta satub sellest sõltuvusse, nagu satutakse sõltuvusse uimastitest või alkoholist. Ma arvan, et inimest, kes on sellises sõltuvuses keelest, kutsutaksegi poeediks.
    • Jossif Brodski. Nobeli loeng. Tlk Piret Lotman. Rmt: Koguja rõõm. Vagabund 1996, lk 165-181
    • Пишущий стихотворение пишет его прежде всего потому, что стихотворение – колоссальный ускоритель сознания, мышления, мироощущения. Испытав это ускорение единожды, человек уже не в состоянии отказаться от повторения этого опыта, он впадает в зависимость от этого процесса, как впадают в зависимость от наркотиков или алкоголя. Человек, находящийся в подобной зависимости от языка, я полагаю, и называется поэтом.
    • Jossif Brodski Nobeli loeng, 8. detsember 1987


  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.


  • Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele asjad tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas depressioonis öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada roose või remontida mootoreid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
    • Vaino Vahing, "Keel, poeet ja skisofreenia", Akadeemia 6/1997, lk 1211


  • [Randolph Henry Ash:] Aga poeedid ei taha kodusid - või tahavad? - nad ei ole mitte kollete ja kodukoerte, vaid nõmmede ja jahikoerte inimesed. Öelge mulle nüüd - mis Te arvate, kas see, mida ma äsja kirjutasin, on tõde või vale? (lk 165)
  • [Randolph Henry Ash:] Teate, kogu luule võib olla üldistatud armastuse karje, armastuse selle või teise või universumi vastu - mida tuleb armastada selle üksikasjades, mitte üldisuses, kuid selle üldise elu pärast igal üksikul minutil. Ma olen alati oletanud, et see on rahuldamata armastuse karje - mu kallis - ja nii see võibki olla - sest rahuldus võib seda küllastada ning nii võib see surra. Ma tean palju poeete, kes kirjutavad ainult eksalteeritud meeleseisundis, mida nad võrdlevad armunud olemisega, kui nad mitte lihtsalt ei väida, et nad on armunud, et nad otsivad armastust - selle värske neidise või selle erutava noore naise vastu - et leida mõnda värsket metafoori või uut säravat pilku iseendas leiduvale. Ja tõtt-öelda olen ma alati uskunud, et suudan diagnoosida seda armumise seisundit, mida nad peavad väga eriliseks, kui midagi, mis on inspireeritud samuti ühest mustast või ükskõiksest sinisest silmapaarist, samuti ühest nõtkest kehast või vaimust, samuti ühest naise loost umbes kahekümne kahe aasta jooksul, ütleme aastatel 1821-1844 - ma olen alati uskunud, et see armumine on midagi ülimalt abstraktset, mis on peitnud end nii armastaja kui ka armastatu individuaalse kehastuse varju. Ja poeedi varju, kes teeskleb ja kehastab mõlemat. (lk 165)


  • Kultuur on habras, luuletaja sõna on habras aja mängumasinas. Ajalugu on siiani lünklik ja hämar, aeg on libisemas sõrmede vahelt, hakkame unustama isegi lähimineviku meeleolusid ja üksikasju. Kui oluline on aeg luuletaja elus? Vaid mõned luuletajad ajapildi sees on saanud müütilise mõõtme. Kas ja kuivõrd peaks sellele tähelepanu pöörama, kuivõrd on tähendused lugeja prillides, ilu vaataja silmades?
  • On kirjutatud, et Viidingu luule oli lakkamatu võitlus personaalse ruumi suurendamise, inimliku vabaduse eest. Loodetavasti on Eestis käes aeg, et uuesti mõelda ka nende sõnade tähenduse üle. Kunstniku eetiline südametunnistus ja sotsiaalne baromeeter on ainult tema looming. Luuletajalt ei saa NÕUDA manifestatsioone ja osalemist tänavarahutustel, tema avalik pöördumine saab olla ainult tema luule. Kõik, mida ta tahab öelda, on kirja pandud tema tekstides.


  • Olla luuletaja – see on jääda inimeseks. Sul on vastutus oma aja, loomingu ja tegevuse ees. Eelkõige „olla“ ja siis „luuletaja“. See „olla“ peaks olema teadvustatud tegevus.


  • Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal.
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 63-64


  • Luule on väga põlvkondlik kirjandusliik: loetakse, ostetakse, kuulatakse, hinnatakse, käsitletakse peamiselt oma põlvkonnakaaslasi ja väheseid õnnelikke vanemaid luuletajaid, kes on olnud lugejale tähtsad tema kahekümnendates eluaastates.
  • Luulest on raske kirjutada nii, et tulemus poleks tühisõnaline, ainult väliselt kirjeldav või luulele mingit oma kinnismõtet pealesuruv. Selleks et luulest hästi kirjutada, tuleb vist pugeda luuletaja hinge, teha kindlaks need vedrud, mis selle tiksuma panevad. Ja selles ülesandes võib kergesti libastuda.


  • Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama "pärisluuletajateks", ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad.

Luule

muuda

Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.


See, kes elus kardab torme,
jalge all vaid kindel maa,
eal ei taba õigeid vorme
ja poeediks eal ei saa.

See, kes läbi roosa klaasi
elu enda ümber näeb,
oma nõrga luulefraasi
elus pärivoolu säeb.


Luuletaja peab saama maa korda
teisiti kui valitsejad, teisiti kui jumal.


Roosid on läinud liiga kaugele / et mitte olla millest tüdrukud tehtud on / ma tulen kapist välja / oma akadeemiliste kolleegide ees kui luuletaja ja ma vean kihla et nad jooksevad karjudes laiali

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Luuletaja&oldid=125139"