[Timusk Indrekule:] "Silmakirjalikkuse, pettuse ja vale küsimus ilmariigis. Sellest on teil muidugi raske aru saada. Aga lihtne küsimus: miks on maakeral paiguti nii ahvatlev, lopsakas, tore ja kirev taimestik või üldse pinnakate, mille sekka kuuluvad ka mäed ja orud, jääliustikud, korallid, sädelevad mered? Kas pole see kosmiline võõp ja polster, millega maakera edvistab teiste ilmakehade keskel? Kas kasvab kogu linnuteel kusagil lill või laulab seal lind? Ei, vaid lill ja lind on ainult sellepärast, et siin oli ilusam võõp ja pehmem polster kui mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub, kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis, silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama."
Yossarian oli märkilaskmises sama kehv kui hasartmängudes. Ka hasartmängudes ei võitnud ta kunagi raha. Ta ei võitnud isegi siis, kui ta sohki tegi, sest need, kelle vastu ta sohki tegi, olid alati ka sohitegemises paremad. Ta oli nende kahe pettumusega leppinud: temast ei saa kunagi märkilaskjat ja ta ei teeni kunagi raha.
Mäletan, Draamateatris läks "Uputus" ja M. Möldre, kes mängis seal neegripoissi, haigestus järsku. Kui mulle teatrist järele tuldi, et mul on etendus... Ma olin hulluks minemas. Kuidas?! Mui on etendus ja ma olen siin?! Siis selgus, et tuleb asendada. Jooksime teatrisse, istusin grimmilaua taha ja paralleelselt õppisin teksti. Ja nii, stseenhaaval, mängisin etenduse ära. Midagi ei olnud teha. Ega järgmist enam niimoodi poleks mänginud, ootamatu asenduse võib näitleja hiilgavalt ära teha. Aga etendus ei saanud ju ära jääda. Inimesed olid juba saalis. Teater pidi oma publikut hoidma — ta ei tule ju enam järgmine kord. Ta läheb sinna teatrisse, kus teda ei peteta. Olen mõelnud, et praegune külastaja, kui ta on nii palju petta saanud ja ikka veel tuleb, peab olema teatrihull. (lk 13)
Sel suvel kavatsen end okaspuuks või seeneks moondada. Äsja ilmunud Field and Stream'i numbris õpetatakse, kuidas: et hirvesid ja jäneseid ninapidi vedada, võtke mõnd taime, milles pole palju tanniini (näiteks kollane kask, mänd, seened, surmaputk, talihali või mõni lõhnav okaspuu) ja kuivatage seda paar nädalat. Hakkige see peeneks ja pange siis pool purki seda täis. Lisage sajakraadist viina. Kurnake läbi Melitta filtri. Pange pihustisse. Piserdage oma inimeselõhna varjamiseks ohtralt. Vohagu teie mõtted nagu seened. (lk 52)
Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019
"Sa pole üldse mingi õige kirikuõpetaja," ütlen ja võtan mosaiigitüki.
"Noo. Miks siis?"
"Kirikuõpetajal peab olema teatud vanus ja perekond samuti." [---]
"Ega ma olegi mingi õige kirikuõpetaja," ütleb Jens. "Tegelikult olen aednik ja kõik on pettus."
Vaatan talle otsa.
"Õppisin Piibli pähe ja võltsisin mõned eksamipaberid. Nad on siin väga heausksed."
Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000
Nähtus, mis viis mu esmakordse kriitilise taipamiseni võimu peente pettuste teemal: valdav seadus ähvardas inimest jamasse sattumisega, kõik selle nimel, et teda jamadest eemal hoida. Sellest järeldasin ma, et jama on vältimatu ning ülesanne seisneb selles, kuidas jamaga hakkama saada, milline on parim viis olla jamas.
Judith Butler, "Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity", 1990
"Minagi käisin paar korda teie pool," laskis Tom end mälestustest kaasa kiskuda. "Dickie näitas mulle oma laevamudeleid."
"Need tegi ta lapsepõlves!" Härra Greenleaf säras. "Kas ta näitas teile ka oma majamakette? Või joonestusi?"
Neid polnud Dickie näidanud, kuid Tom kostis reipalt: "Jaa! Muidugi näitas. Sulejooniseid. Mõned olid võrratud." Tom polnud neid näinudki, aga äkitselt seisid need ta vaimusilma ees — iga joon, ühenduspunkt, kruvike joonestaja täpse käega paika pandud; tema silme ees oli joonestusi demonstreeriva Dickie naeratus; ta oleks võinud härra Greenleafi vaimustuseks tükk aega üksikasju kirjeldada, kuid hoidis end tagasi. (lk 8)
Tom luges kirja läbi, otsustas mõned komad vähemaks võtta, trükkis kirja kannatlikult uuesti ümber ja kirjutas alla. Kord oli Tom näinud Dickie kirjutusmasinas pooleliolevat kirja vanematele, seega tundis ta Dickie stiili. Ta teadis, et Dickie viskab kirja kümne minutiga valmis. Kui see kiri ongi teistsugune, mõtles Tom, siis ainult selle poolest, et on isiklikum ja osavõtlikuni kui harilikult. Kirja teist korda üle lugedes oli Tom üpris uhke. (lk 85-86)
Ta oleks võinud lendu tõusta nagu lind! Need tolvanid! Ninapidi mollis, aga ise ei saa arugi! Neile ei tule pähegi, et Dickie puges peitu sellepärast, et ta polnudki Dickie Greenleaf! Nad kahtlustasid ainult seda, et Dickie Greenleaf võis tappa Freddie Milesi. Aga Dickie Greenleaf oli surnud mis surnud ja tema, Tom Ripley, on väljaspool hädaohtu! Ta võttis telefonitoru.
"Palun ühendage mind Grand Hoteliga," ütles ta. "Il ristorante, perpiacere. Kas reserveeriksite mulle kella poole kümneks üheinimeselaua? Tänan teid. Nimi on Ripley. R-i-p-l-e-y."
Täna õhtustab ta täie toredusega. Imetleb Canale Grande'l mänglevaid kuukiiri. Jälgib gondleid, mis triivivad laisalt, nagu sõidutaksid mesinädalaid veetvaid noorpaare vaatama gondoljeere ja kuuvalges vees peegelduvaid aere. Tom ei jõudnud seda ära oodatagi. Ta tellib kõige kallima roa, Grand Hoteli firmaroa, faasanirinna või petto di pollo, alustuseks cannelloni't, maitsvat koorekastmega pastarooga ning head valpolicella't, mida tulevikuunistuste ja edasiste plaanide sepitsemise kõrvale rüübata.
Rõivaid vahetades tuli Tomile hiilgav mõte: tal peaks olema ümbrik, millele oleks kirjutatud, et seda ei tohi mitme kuu jooksul avada. Ümbrikus oleks Dickie allkirjaga testament, mis pärandaks kogu Dickie raha ja sissetuleku temale. Oli see vast mõte! (lk 139)
Tom vajus taas sohvale ja sirutas jalad välja, liiga väsinud, et kingi ära võtta. Täpselt sama väsinud nagu pärast Freddie Milesi tapmist, mõtles ta korraga, või nagu San Remos pärast Dickie tapmist. Ta oleks jälle äärepealt tapnud! Ta mäletas kainet vaagimist, kuidas Marge kingakontsaga oimetuks lüüa, aga mitte veriseks, kuidas ta läbi halli lohistada, uksest välja vedada — tuled kustutab ta enne muidugi ära, et keegi ei näeks; ta mäletas, et oli kiiruga nuputanud loo et Marge libastus, ja tema oli arvanud, et tüdruk jaksab trepi juurde ujuda, ega olnud seepärast talle järele hüpanud ega ka abi kutsunud, kuni... Ta oli kujutlenud koguni, mida tema ja härra Greenleaf teineteisele ütlevad, härra Greenleaf vapustatud ning jahmunud, tema ise pealtnäha samuti, aga ainult pealtnäha. Sisimas on ta rahulik ja enesekindel nagu pärast Freddie mõrva, sest tema juttu ei saa kummutada. Tom valetas väga hästi, sest ta mõtles kõik nii põhjalikult, nii värvikalt ja elavalt läbi, et hakkas ise oma valesid uskuma.
Ta nagu kuulnuks oma häält: "...seisin trepil ja hõikasin teda, arvates, et ta tuleb kohe pinnale või teeb niisama nalja... Ma ju ei teadnud, et ta oli viga saanud. Alles ta seisis trepil, väga heas tujus..." Tom pingutas end. Tundus, nagu mängiks peas grammofon, nagu toimuks elutoas näitemäng, mida ta ei saa katkestada.
Tom nägi end ukse juures koos Itaalia politseinike ja härra Greenleafiga. Ta nägi ja kuulis end tõsiselt kõnelevat. Ja teda usuti.
Ei jutt ega pettekujutlus, nagu oleks ta seda teinud (tegelikult Tom ju teadis, et ei olnud seda teinud), kohutanud teda nii väga kui mälestus sellest, kuidas ta oli Marge'i ees seisnud, king käes, ning kõik jahedalt läbi mõelnud. Ja see, et ta oli seda juba kaks korda teinud. Need kaks korda olid fakt, mitte pettekujutlus. Võis ju öelda, et ta polnud tahtnud seda teha, aga ta oli seda siiski teinud. Ta polnud tahtnud mõrtsukaks saada. Vahel läks tal meelest, et oli tapnud. Aga mõnikord — nagu praegu — ei saanud ta seda peast. Täna oli ta selle tõesti unustanud, siis kui mõtles varandusest ja sellest, miks talle meeldis elada Euroopas.
Tom keeras end külili. Ta higistas ja vappus. Mis temaga toimus? Mis oli juhtunud? Kas ta räägib homme härra Greenleafile hulga totrusi? Ütleb, et Marge kukkus kanalisse, tema karjus appi, kargas vette, aga ei leidnud tüdrukut? Järsku läheb ta Marge'i enda kõrval segaseks? Kas läheb ta ikkagi segaseks, laob loo lagedale, ütleb, et on hullumeelne?
Homme peab sõrmustest härra Greenleafile rääkima. Sedasama, mida täna Marge'ile. Peab seda üksikasjadega täiendama, et kõlaks paremini. Tom hakkaski mõtlema. Meeled rahunesid. Ta kujutles Rooma hotellituba, jutuajamist Dickie'ga; kujutles, kuidas Dickie võtab sõrmused sõrmest ja annab talle. Kujutles, kuidas Dickie ütleb: "Ära sellest kellelegi räägi..." (lk 167-168)
Tänapäeval müüakse müstitsismi sildi all mingit pseudo- või võlts-müstitsismi. Ameerika on täis gurusid, kes müüvad sulle miskit, millel pole mingit seost vaimsusega. (lk 128-129)
Ishwar Chandra Puri, "Teadvuse anatoomia". Tõlkinud Age Hirve. Tallinn: Elford Press, 2018