ProosaRedigeeri


  • [Timusk Indrekule:] "Silmakirjalikkuse, pettuse ja vale küsimus ilmariigis. Sellest on teil muidugi raske aru saada. Aga lihtne küsimus: miks on maakeral paiguti nii ahvatlev, lopsakas, tore ja kirev taimestik või üldse pinnakate, mille sekka kuuluvad ka mäed ja orud, jääliustikud, korallid, sädelevad mered? Kas pole see kosmiline võõp ja polster, millega maakera edvistab teiste ilmakehade keskel? Kas kasvab kogu linnuteel kusagil lill või laulab seal lind? Ei, vaid lill ja lind on ainult sellepärast, et siin oli ilusam võõp ja pehmem polster kui mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub, kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis, silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama."


  • Yossarian oli märkilaskmises sama kehv kui hasartmängudes. Ka hasartmängudes ei võitnud ta kunagi raha. Ta ei võitnud isegi siis, kui ta sohki tegi, sest need, kelle vastu ta sohki tegi, olid alati ka sohitegemises paremad. Ta oli nende kahe pettumusega leppinud: temast ei saa kunagi märkilaskjat ja ta ei teeni kunagi raha.


  • Mäletan, Draamateatris läks "Uputus" ja M. Möldre, kes mängis seal neegripoissi, haigestus järsku. Kui mulle teatrist järele tuldi, et mul on etendus... Ma olin hulluks minemas. Kuidas?! Mui on etendus ja ma olen siin?! Siis selgus, et tuleb asendada. Jooksime teatrisse, istusin grimmilaua taha ja paralleelselt õppisin teksti. Ja nii, stseenhaaval, mängisin etenduse ära. Midagi ei olnud teha. Ega järgmist enam niimoodi poleks mänginud, ootamatu asenduse võib näitleja hiilgavalt ära teha. Aga etendus ei saanud ju ära jääda. Inimesed olid juba saalis. Teater pidi oma publikut hoidma — ta ei tule ju enam järgmine kord. Ta läheb sinna teatrisse, kus teda ei peteta. Olen mõelnud, et praegune külastaja, kui ta on nii palju petta saanud ja ikka veel tuleb, peab olema teatrihull. (lk 13)


  • Sel suvel kavatsen end okaspuuks või seeneks moondada. Äsja ilmunud Field and Stream'i numbris õpetatakse, kuidas: et hirvesid ja jäneseid ninapidi vedada, võtke mõnd taime, milles pole palju tanniini (näiteks kollane kask, mänd, seened, surmaputk, talihali või mõni lõhnav okaspuu) ja kuivatage seda paar nädalat. Hakkige see peeneks ja pange siis pool purki seda täis. Lisage sajakraadist viina. Kurnake läbi Melitta filtri. Pange pihustisse. Piserdage oma inimeselõhna varjamiseks ohtralt. Vohagu teie mõtted nagu seened. (lk 52)


  • Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019


  • "Sa pole üldse mingi õige kirikuõpetaja," ütlen ja võtan mosaiigitüki.
"Noo. Miks siis?"
"Kirikuõpetajal peab olema teatud vanus ja perekond samuti." [---]
"Ega ma olegi mingi õige kirikuõpetaja," ütleb Jens. "Tegelikult olen aednik ja kõik on pettus."
Vaatan talle otsa.
"Õppisin Piibli pähe ja võltsisin mõned eksamipaberid. Nad on siin väga heausksed."
Naeratame mõlemad.
"Õpetajad ei tohi ka valetada," ütlen ma.
"Jah, see on õige." (lk 107)


  • Nähtus, mis viis mu esmakordse kriitilise taipamiseni võimu peente pettuste teemal: valdav seadus ähvardas inimest jamasse sattumisega, kõik selle nimel, et teda jamadest eemal hoida. Sellest järeldasin ma, et jama on vältimatu ning ülesanne seisneb selles, kuidas jamaga hakkama saada, milline on parim viis olla jamas.
    • Judith Butler, "Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity", 1990