Salme Reek

eesti näitleja

Salme Helene Reek (10. november 1907 Pärnu – 9. juuni 1996 Tallinn) oli eesti näitleja.


  • Meie, noored Gleseri õpilased, me kõik olime väga tugeva realistliku kooliga, kuid me mängisime eredalt, teravalt, julgelt. Meil tuli tihti mängida ja näitleja hakkas värisema, et ennast mitte korrata. Me otsisime vahendeid, õppisime karakterit kasutama.
    • Salme Reek, 18.03.1969, cit. via: Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 13

IntervjuudRedigeeri

  • Ma olin noorte vanemate esimene laps. Isa ja ema käisid tihti väljas, mind jäeti koju — vanemad läksid teatrisse... Isa oli suur teatriarmastaja. Mina ei saanud aga kuidagi aru, mis koht see teater selline on. Mäletan, et olin kole õnnetu. (lk 5)
  • Ega tol ajal lapsi nii sageli teatrisse viidudki. Kuid 9-aastaselt tõi isa mu isegi Tallinnasse draamateatrisse, ka lasteetendusele. Mäletan selgesti, et istusime viimases reas, kummalgi pool vahekäiku oli seina ääres 2 kohta, vasakul pool istusime meie. Ma ei mäleta üldse, mida mängiti, mind vaevas kogu aeg ainult üks küsimus, kuidas saab mets olla laval, teatrimaja sees? Ja mitte keegi seda mulle selgeks ei teinud. Väga tark tegu muidugi, et ei teinud. Pole vaja lapsi vedada lava taha, olen alati selle vastu olnud. Milleks?! Las ta jääda, see mõistatus. Aga nüüd võetakse lastelt vägivaldselt ära see saladus, tullakse, et vaatame, mismoodi see kõik on. (lk 5)
  • Võisin olla siis nii umbes 13-aastane, kui Pärnus esines Sent M'Ahesa, tol ajal Euroopas üsna kuulus eesti päritoluga tantsijanna. Ja tantsis tuletantsu — tule ja mõõkadega. Sain sellest niisuguse elamuse, et pidin lausa hulluks minema. See nagu pööras midagi sees. Kui nüüd tagantjärele mõelda, kui vähe tol ajal üldse midagi näha sai, provintsilaps eriti! Kui palju vähem oli igasugust informatsiooni — ei olnud sellist uputust nagu praegu — televisioon, raadio, kino. Nüüd ma mõistan vägagi tollaseid vapustusi. Hakkasin ju kodus seda tantsijannat järele tegema. See oli esimene kord, kus ma i s e hakkasin midagi tegema. Elia Ilbak käis ka esinemas — plastilise tantsuga. Kodus panin tädi, õe ja ema publikuks. Kujutlesin endale saatemuusika, ise lõin mingi süžee, ema suurräti võtsin ümber ja esinesin. Ei häbenenud sugugi. Nüüd on 13-aastased juba täiskasvanud inimesed, meie olime siis alles lapsed. Olin pealegi väikest kasvu, ikka laps mis laps! Minu arengumaailm oli ju pisike. Seepärast oli selle tantsu mõju rabav.
  • Meri mõjutab inimest väga. Olen ju mere ääres kasvanud, Pärnus oli meil meri peaaegu ukse ees. Hiljuti ajasime suvejuttu Maimu Vannasega, tal on Tartu lähistel suvekodu. Ma küsisin, miks see sul nii kaugel on, otsi endale midagi siia Tallinna lähedale mere äärde. Ta imestas: "Suvel — mere äärde? Ei, ma ei taha!" Vaat huvitav, ta on sisemaa laps, ta ei taha. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin suvel elama sisemaal. Olen ühe suve proovinud. Mui tekib kohe nagu lämbumistunne. Ma lihtsalt pean tundma mere lähedust, mere hingust. Mereäärsetel lastel kasvab sellest üks meeletu igatsus, mille vastu ei saa. See hakkab juba lapsepõlvest, see kummaline igatsus — võid tundide viisi rannas istuda, merele vahtida ja küsida... mis on selle taga? (lk 6)
  • Spordiringis juhendas meil õpetaja Vihmar, Saksamaal õppinud noor mees, mina armusin temasse nii ära, et hakkasin elu eest kõike kaasa tegema: rööbaspuud, kitse, hobust, rõngaid ja palli, oli üks suur raske pall, mida tuli visata. Kui tulid võistlused, olin kohutavalt uhke: ma olin ainus, keda treener aitas rööbaspuudele, sest olin kõige väiksem võistleja. Meiega võistles ka juudi gümnaasiumist üks väga tugev sporditüdruk, Sarah Teitelbaum, hiljem kuulus sportlane. Kellelgi ei tulnud pähe, et mina võiksin seda tüdrukut võita, aga ma lõin ära need suured võistlused. Tallinna koolide meister! Ja ainult sellepärast, et õpetajale meeldida. Meeldida tahtmine teeb koledasti julgeks. Eks see ole teatrikooliski järele proovitud. Ja sellist suurt palli olen heitnud nii kaugele elus too ainuke kord, ei varem ega hiljem... (lk 7)
  • Mäletan väga selgelt Hilda Gleseri esimest tundi. Jutt oli kaunis napisõnaline. Ta tegi meile selgeks, et teatriteel on okkaid ja pisaraid rohkem kui mujal, sära on butafoorne ja kaunid riided marlist, rikkaks siin ei saa, kes on tulnud, et kalliskive kanda, mingu kohe tagasi. (lk 7)
  • Algul käis töö ilma sõnata, tegime etüüde. Gleser oli selleks ajaks kõik -ismid läbi põdenud, järel oli puhas realism. Siis oli ta juba Nõukogude Liidus käinud. Stanislavskist meile suurt ei räägitud, aga nagu hiljem on selgunud, töötasime ikka nendel alustel. Pärast tulid sõnadega etüüdid. Kõige tähtsam, mida Gleser tahtis saavutada, oli suhtlemine partneriga, partneritaju ja tema mõjutamine. (lk 7-8)
  • Ühte asja Gleser ei talunud. Ta teatas kohe: "Lauset "Mina ei saa" ei taha ma teilt kuulda, see unustage ära!". Aga kui ta nägi, et inimene proovis püüdis, ei jätnud ta kunagi pooleli, oli väga kannatlik. Mul endal on sellest üks valus kogemus. Kui tegime tööd Pueki monoloogiga, ei saanud ma algul hakkama. Kõik, mis ma tegin, oli üsna kole ja siis ma ütlesingi selle õnnetu: "Mina ei saa!" Oh sa jumal, kuidas Gleser vihastas! Aga välja ta ei ajanud, hoopis tööle hakkasime. Kogu seltskond vaatas pealt ja mina tegin. Neelatasin ja tegin. Neelatasin ja tegin. Gleser pani mind üha uuesti otsast alustama, seletas, pakkus võimalusi. Kedagi ruumist ära ka ei lasknud, teiste silme all meil see heitlus käis. Kaks tundi mässas minuga. Kui lõpetasime, siis ainult küsis: "Noh, kas nüüd sai?" Ma ei tea, kui tookord oleks peale jäänud "Ah, ma ei saa!", siis olekski vist läinud läbi elu see "Ah, ma ei saa!" või "Mulle tehti ülekohut". (lk 8)
  • Teadsin seda piiri, mida võin endale lubada ja mida mitte. Teadsin, et ma oma kostüümi kuskile vedelema ei jäta, et ma ise kellelegi jalgu ei jää, sest kõik teevad tööd. Teadsin, et kui millestki vesteldi, ei läinud ma elus seda kuskile edasi rääkima. Mis sündis selles garderoobis, see sinna seinte vahele ka jäi. Oli mõeldamatu, et keegi oleks tulnud selle kohta midagi ütlema, noorele näitlejale käitumisreegleid õpetama, siis oleks pidanud vist ise juba teatrist ära kõndima... (lk 8)
  • Praegu tundub mulle, et niipea, kui noor näitleja teatris ülbeks läheb, on ta kadunud näitleja. Omal ajal ei lastud sellist tunnet tekkidagi. Ei kujuta ette, et ma oleksin tulnud proovi niisuguse näoga, et noh, ma võin ju siia tulla, ma olen ju siin palgal, aga see pole ju roll ega midagi. Ei olnud lihtsalt sellist õigust nõuda, et ma tulen koolist, andke mulle roll, ma olen haritud näitleja. Tarmo oleks saatnud lihtsalt... koos sinu haridusega, välja proovisaalist! Kui inimene oli andekas, polnud talle mingit diplomit vaja. Polnud mingit muud kaitset kui su enda töö. Mul on tunne, et see seesmine ülbus maksab end kunagi hirmsasti kätte... (lk 8-9)
  • Ma ei tea, aga siis ei olnud vähemalt sellist kommet, et proov kõneldi maha. Tehti tööd. Ja veel, kui oli suur tükk, palju tegelasi ja stseene, siis need näitlejad, kes õhtusest etendusest vabad olid, tulid kokku ja hakkasid ise pusima. Me nimetasime seda "eraleeriks". Ja kui oli vaja, töötati poole ööni. Järgmisel päeval ei pidanud enam terve hulk näitlejaid selle järgi ootama, kuni need kaks laval omadega valmis saavad. (lk 9)
  • Ja kõigi käest on olnud midagi õppida. Kõigi käest! Noore näitlejana jälgisin, kuidas vanemad näitlejad proove tegid. Üldse võib vanem kolleeg partnerina suureks abiks olla. 1939. aasta lavastuses "Tubakatee" mängisin lõhkise mokaga tüdrukut Ellie Mayd. Näidendis on stseen, kus see tüdruk pakub end õemehele, et paremale järjele saada. Alati kui proovides selle kohani jõudsime, tekkis mul mingi häbelikkuse moment. Arvasin umbes teadvat, kuidas seda teha, proovisin omaette vaikselt läbi, aga laval oli piinlik. Minu partneriks oli siis August Sunne. Kuidas ta mind konkreetselt aitas, ei oskagi öelda, aga see olenes suurenisti temast, kas lähen lahti, julgen või ei. Sunne oskas viia partneri niisugusesse seisu, et kõik tuli välja väga loomulikult. Ja sündis stseen — nii, et saalis võis sule kukkumist kuulda. (lk 9)
  • Aga oma esimese pioneeri mängisin ikka nii, et mul polnud aimugi, mis see peab olema. See oli 1936. aastal. E. Türk oli Venemaalt tulnud, seal "Õnnelikku abielu" näinud ja lavastas selle kohe ka meil. Me ei teadnud sealsest elust kuigi palju, ei teadnud, mis see pioneeriorganisatsioon üldse on. Sellel minu tüdrukul oli suur stseen isaga, ta võitles oma tõekspidamiste eest, vaidles, kuni läks kodunt ära. Sedasama tükki käis Tallinnas mängimas Riia vene teater. Minu rolli mängis Aleksandrova, väga sarmikas näitleja. Ta tegi seda nii hästi, et ma mõtlesin: mul on võimatu seda osa teha! Kopeerida ei lubanud näitleja enesearmastus. Piinlesin, kuni ühel ööl välgatas — see tüdruk on nagu Napoleon lahinguväljal. Siis oli asi käes, leidsin oma lahenduse. Pärast etendust tuli Nõukogude saadik garderoobi, pani mulle käe õlale ja ütles: "Kui meie pioneerid niisugused oleksid kui teie, mis siis viga!" (lk 12)
  • Aga need lastetükid... mind ju võeti selleks teatrisse. Hiljem on hakanud lapsi mängima ka suuremakasvulised näitlejad. Tol perioodil vajati travestiat. Siis poleks laps uskunud, et mõni suur onu oleks olnud näiteks Fauntleroy. (lk 12)
  • Minu eluaja jooksul pole niipalju etendusi ära jäänud või ära muudetud kui paari viimase aastaga. Omal ajal ei kujutanud ette, et üldse nii saab olla. Näitleja tuli kas või poolsurnult välja. Või siis tuli teine näitleja ja asendas, mängis raamatuga, aga etendust ära ei jäetud. Seepärast pidi näitleja ka alati kättesaadav olema. Teatama, kust teda leida võib. Praegu sõidavad lapsed bussidega teatrisse, aga etendus jääb ära. Keda me narrime? Mis jääb selle väikese inimese hinge, kes tuli võib-olla esimest korda teatrisse? (lk 12-13)
  • Mäletan, Draamateatris läks "Uputus" ja M. Möldre, kes mängis seal neegripoissi, haigestus järsku. Kui mulle teatrist järele tuldi, et mul on etendus... Ma olin hulluks minemas. Kuidas?! Mui on etendus ja ma olen siin?! Siis selgus, et tuleb asendada. Jooksime teatrisse, istusin grimmilaua taha ja paralleelselt õppisin teksti. Ja nii, stseenhaaval, mängisin etenduse ära. Midagi ei olnud teha. Ega järgmist enam niimoodi poleks mänginud, ootamatu asenduse võib näitleja hiilgavalt ära teha. Aga etendus ei saanud ju ära jääda. Inimesed olid juba saalis. Teater pidi oma publikut hoidma — ta ei tule ju enam järgmine kord. Ta läheb sinna teatrisse, kus teda ei peteta. Olen mõelnud, et praegune külastaja, kui ta on nii palju petta saanud ja ikka veel tuleb, peab olema teatrihull. (lk 13)
  • Näitleja peab proove saama, tal on selleks õigus. Seda on tal õigus nõuda. Ja siis oleneb sellest, kuidas ta töö ära teeb, muidugi on võimalus, et ei viitsi, teeb üle jala... (lk 13)
  • Praegu on tendents moodustada ühe teatri sees lavastajate oma meeskondi. Need on siis "kaasamõtlejad". Vaat see tsunftivaim on praeguse teatri nähtus. Kui meid pärast Draamastuudio kooli tööle võeti, siis sind vajas teater. Siis ei olnud nii, et see on ainult Särevi näitleja või see on Kalmeti näitleja. Sa olid Draamateatri näitleja. Oli üks kollektiiv ja kõik olid kaasamõtlejad. Mulle on arusaamatu jutt, et küll see ja teine lavastaja on paha ja vastupidi, küll see näitleja on ebahuvitav ja andetu. Aga kuidas nad kõik on saanud kooli lõpetada, kui nad on andetud? Milleks siis valmistatakse ette noori näitlejaid, kes igale lavastajale ei kõlba? On see siis juhuslikkus? Juhuslikult oled saanud sisse ja juhuslikult sinus keegi midagi avastab. Kuskil on mingi viga. Vanal ajal võeti sind oskustööliseks, pidid oskama iga rolli teha. Kui välja ei tulnud, ei sõlmitud kevadel lepingutki.
Ja teisest küljest, kui olla lavastaja suhtes juba ette seesmiselt tõrges, siis ei tule tööst midagi välja. Siis sa ei usalda ju ühtki lavastaja märkust! Aga näitleja ei peaks hoolima, on see lavastaja noor või vana, nii- või teistsugune. Kui hakkan tööle, pean lavastajat usaldama. Karid võivad tulla alles siis, kui me midagi teeme, mitte varem. Kui suhtutakse üleolevalt lavastajasse, siis ongi võimatu tööd teha, liiga palju on lisapingeid. (lk 13)
  • Kui Draamateatrisse tuli VII lend, sattusin koos töötama tollal veel verinoorte näitlejate — Paluveri, Kibuspuu, Krjukoviga ja noore lavastaja Ago-Endrik Kergega. Väga kehv tükk oli — "Noore daami külaskäik". Nüüd ei tunneks tükki lugedes äragi, kui vaadata, mis Kerge sellest tegi. Miks ta üldse selle tüki võttis, ei oska öelda ja see polegi tähtis. Mulle oli tookordne töö nagu uus maailma avastamine. Tundsin ennast ise verinoore näitlejana nende noorte inimeste keskel. Vaatasin suud-silmad pärani, mida nad teevad, alguses läksin väga arglikult ligi. Siis tundsin, et ei saa enam nii mõtelda, nagu mõtleb Salme Reek, pidin nende tasandile jõudma. Nii nagu väike laps õpib käima, nii hakkasin mina koos nendega tööd tegema. Väga põneva kogemuse sain. (lk 14)
  • Kui saad uue rolli kätte ja hakkad seda tegema, siis on minul küll sama tunne, mis esimeselgi korral, täpselt samamoodi süda kurgus ja hirm sees. Mõned kogemused annavad muidugi oskust juurde, aga uus roll toob ikka samad värinad. (lk 14)
  • Mis aitab see, kui käid, rusikas taskus, oled trotsi täis või kannad viha. Kui tuled teatrisse, jäta kõik ukse taha, muidu ei saagi seda tööd teha. Tuleb olla natuke suurem endast ja ka saatusest... (lk 14)
  • Oli minulgi üks keeruline situatsioon 50. aastate alguses. Teatril oli vaja noortele näitlejatele kohti vabaks teha. Tolleaegne direktor tegi siis mulle ettepaneku, kas ma ei tahaks inspitsiendi kohale asuda, olen ju küllalt hõivatud näitleja, võin näitlejatööd ka punkti alusel teha. Dikteeris avalduse, ma kirjutasin, õige pea kadus punktimaksmise võimalus kuidagi ära, punktirahasid lihtsalt polnud. Ja kui Ird ühel teatrinõupidamisel küsis, kuidas võib näitlejaga niimoodi käituda, siis tuli periood, kus ma ei tohtinudki üldse mängida... Kui Särev hakkas "Tagahoovi" lavastama, tegin Nikituška rolli salaja. Et see nii ehmatavalt järsku valmis sai, pandi direktsioon lihtsalt fakti ette. Pärast seda läksin uuesti repertuaari sisse.
Noh, oleksin võinud ju siis teatrist üldse ära tulla... Seda lõbu ma neile siiski ei valmistanud... Sellises situatsioonis on näitlejaid, kes väga hästi teavad oma õigusi, aga on ka näitlejaid, kes ei tea või kellele see kaebamine ja vägikaikavedu pole tähtis, on vastumeelne. Aga keda sa rohkem armastad, ennast või oma tööd? Sellega suutsin sellest olukorrast üle saada. (lk 14)
  • Aeg on andnud praegu näitlejale suurema kindluse oma õiguste eest võitlemisel. Enne pidi ta enam arvestama teistega, teatriga, tema eksistents olenes sellest rohkem. Ka siis nuriseti, aga mitte nii pretensioonikalt. Midagi on väga liimist lahti, mis sunnib näitlejat niimoodi nurisema. Entusiasmi ja avaliolekut oleks justkui vähemaks jäänud. (lk 14)
  • Muidugi, näitleja peab väärilise tasu saama. Aga minu arusaamist mööda toob selline eksperimendi korraldus küll ainult paksu verd. On tulnud väga inetuid hõõrumisi, minnakse praktiliselt kopikate pärast üksteisele kallale. Kas see ongi nüüd see näitleja õnn, et hakatakse üht rubla pikemaks venitama...? Mina ei tea eesti teatri ajaloost ühtki rikast näitlejat. Ta vist jääbki igavesti vaeseks. Aga praegu on raha lõhn juba liiga sõõrmeis. Mind kutsuti hiljuti kohtuma ja küsiti, kui suur on mu punkt, kuidas mulle maksta tuleb. Mina imestasin: nalja teete või, ma tulin ju teiega kohtuma, ma ei võta selle eest mingit tasu. Nemad olid omakorda arusaamatuses. Kuidas? Mõned näitlejad küsivad vähemasti... Muidugi, ma saan aru, et noortel näitlejatel on praeguste palkade juures raske oma elu korraldada. Ja kui siis juhtub veel, et naisnäitlejal on väike laps, võetakse seda juba sellise ilmaimena, et oeh... täna pole võimalik see ja homme teine! Seepärast olen alati imetlenud Anu Lampi. Tal on kolm väikest poissi ja samas võib öelda, et ta kannab ju Noorsooteatri repertuaari, aga töö suhtes ei tee ta endale mingit hinnaalandust. Olen seda tähele pannud kas või tema ettevalmistuses raadio lugemistundideks. Ja ma ei tea korda, kui Anul poleks olnud nakatavalt hea tuju. Tema näos on kogu aeg päike. Tema olekus on midagi antiikset. Kuidas ma seda nüüd ütlen, ta on täiesti eestiaegne näitlejatüüp. Minu jaoks naisnäitleja ideaal. (lk 15)
  • Kui käisin juba teatrikoolis ja ka Neggo juures, tekkisid kord tasakaaluhäired. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, aga kui nad jälle kordusid, soovitati arsti juurde minna. Läksin siis. Röntgenipilti sel ajal ei tehtud. Arst joonistas sinise ja punase pliiatsiga mu selja täis, mõõtis ja kuulas ja lõpuks diagnoosis: "Preili, teil on lihtsalt väike süda. Teie pole näitleja elukutse jaoks, need naljad tuleb nüüd lõpetada, otsige endale midagi lihtsamat, kus poleks sellist koormust ega läbielamist. Valige, kas tahate elada või teatrit teha."
See jutt võttis alul päris tõsiseks. Aga siis tekkis küsimus, mis elu see siis on, kui ei saa istuda ega astuda. Ma olen vaevalt 20-aastane ja pean hakkama kodus surma ootama... Tekkis trots: võtan selle, mis mulle veel antud on, täisjõuga. Ja nii on see vist siiamaani. Ma pole lasknud endale veel pensionigi välja arvutada... (lk 15)
 
Vikipeedias leidub artikkel