ProosaRedigeeri

  • Aga oma esimese pioneeri mängisin ikka nii, et mul polnud aimugi, mis see peab olema. See oli 1936. aastal. E. Türk oli Venemaalt tulnud, seal "Õnnelikku abielu" näinud ja lavastas selle kohe ka meil. Me ei teadnud sealsest elust kuigi palju, ei teadnud, mis see pioneeriorganisatsioon üldse on. Sellel minu tüdrukul oli suur stseen isaga, ta võitles oma tõekspidamiste eest, vaidles, kuni läks kodunt ära. Sedasama tükki käis Tallinnas mängimas Riia vene teater. Minu rolli mängis Aleksandrova, väga sarmikas näitleja. Ta tegi seda nii hästi, et ma mõtlesin: mul on võimatu seda osa teha! Kopeerida ei lubanud näitleja enesearmastus. Piinlesin, kuni ühel ööl välgatas — see tüdruk on nagu Napoleon lahinguväljal. Siis oli asi käes, leidsin oma lahenduse. Pärast etendust tuli Nõukogude saadik garderoobi, pani mulle käe õlale ja ütles: "Kui meie pioneerid niisugused oleksid kui teie, mis siis viga!" (lk 12)

LuuleRedigeeri

Tuli, palgeil suvepäike, maanteed nooruke pioneer,
laulis põõsastel ja puudel tuhatsuine linnuleer.
Tuli, saapad maanteetolmus, silmis päikse rõõmus naer,
maantee valendas, aas õitses, eemal mullast võrsus kaer.

  • Ilmi Kolla, "Pioneer", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 24