Naer ehk naermine on inimesel jt imetajatel harilikult lõbutunnet väljendavate näoliigutuste ja tõukelise väljahingamisega kaasnev häälitsuste jada.

Lapsed hakkavad naerma tavaliselt neljandal elukuul

ProosaRedigeeri

  • Üksainus tondinahk jäi Hallsilma jutu lõpuni ärkvele. Teised virgusid häiritult, kui kuulsid oma kaaslast kummaliselt häälitsemas. Naer puudutas tondinahkade kõrvu esimest korda ja see heli jahmatas neid.
Kui tõele au anda, siis tondinahkade hulgas naerdi esimest korda mitte rõõmu, vaid rumaluse pärast.
Too rahutu hing Hallsilm oli rääkinud veidrat juttu. [---]
Ärkvel olnud tondinahk sellepärast pahvataski naerma, et rumal Hallsilm esitas muudkui tobedaid küsimusi, ise ei teadnud midagi. Hallsilm nagu polnud kuulnudki, et helde maa anti loodritele tondinahkadele igaveseks ajaks. Päris häbi, et Hallsilm ei mäletanud maajagamise lugu — vastasel korral poleks talle niisugune rumal soovitus pähe tulnud, et tondinahad peavad teise paika elama minema.
Esiotsa naeris üksainus tondinahk, siis hakkasid teisedki läbi unehämu kaasa kihistama. Nahaalused rasvapadjakesed lõid võppuma, tokerdanud kasukatesse tuli kihelus sisse ning naervad tondinahad rullisid ennast rohelise muru peal ja põrkasid külgepidi kokku, nagu oleks lapseiga tagasi tulnud. Mütakate kerede liikumine pani maapinna vabisema, puutüvedest käis värin läbi ja küpseid vilju sadas hulgaliselt maha. Loodus ise andis tondinahkadele märku, et siruta aga kätt ning täida kõhtu. Kuhu nad peaksid minema? Mis neil siin viga oli?
Seekord tondinahad ei pahandanudki Hallsilma peale. Ilma tema ogara murejututa poleks tondinahad naermist selgeks saanud. Edaspidi pruukis Hallsilmal vaid nähtavale ilmuda, kui kõik kihistama kukkusid. Hallsilma iga samm tundus kole naljakas. Juhtus ta aga paigal seisma, oli seda veelgi lõbusam vaadata. Tondinahad lausa väänlesid naeru käes. Kui lõkerdamine tüütas, kogusid tondinahad söömisega taas priskust ning jõudu, pärast aga puhkasid ja magasid kõhutäitmise väsimust välja. (lk 11-13)
  • "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel."
Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt. (lk 31-32)
  • Pahurate tondinahkade ainuke lõbu ja lohutus oli naer. Niipea kui päevast päeva ringirändav Hallsilm nähtavale ilmus, hakkasid tondinahad koleda häälega irvitama. Ometi polnud Hallsilm oma kaaslasi poole sõnagagi puutunud ega pidanud neile enam kõnesid. Hallsilm püüdis kaasa naerda, tema arvas, et lõkerdamine aitab kõigil sooja saada. Et Hallsilm ei vihastanud, see ajas tondinahad lausa marru. Kelle nägu siis Hallsilma naerma ajas? (lk 32)
  • Ka Hallsilma jalad valutasid, aga temal kui ninamehel ei kõlvanud nõrgematele oma häda kurta. Sellepärast tegi Hallsilm südame kõvaks ja pahvatas naerma. Nähtamatute võlvide alt kajas ta hääl mitmekordselt ning üsna õudusttekitavalt tagasi. Hallsilm oli lootnud oma teeseldud muretusega kaaslasi reipamaks turgutada, ent seekord ei läinud ta ettevõtmine õnneks. Vali ning kajast moonutatud heli halvas tondinahku, korraga valati käed-jalad justkui tina täis ja neid ei saanud liigutada. Hallsilm sikutas köit, ükski tondinahk ei kõssanudki mitte. (lk 50)


Allikata tsitaadidRedigeeri

  • Naer tekib siis, kui selgub, et meid ümbritseva reaalse maailma objektid ei vasta mõistetele ja kujutelmadele, mis meil neist on. Kuid kui õpetlane teeb avastuse, mis kardinaalselt muudab seniseid ettekujutusi antud aine kohta ja inimese maailmapilti üldse, siis pole selles ju mingit koomilist koosseisu!

VanasõnadRedigeeri

  • Ahjuroop naerab seni tuld, kuni ise on põlenud.
  • Ega naer nahka riku ega tühi jutt tükki võta.
  • Hilbud naeravad, nartsud nutavad.
  • Kavalale kannikas, narrile naeru.
  • Kes pärast naerab, naerab kõige paremini!
  • Kes sind naerab, sealt (sellest) mine mööda, kes sind kiidab, seal pane silmad kinni.
  • Naer tuleb naerust.
  • Naerult tehtud, tõelt peetud.
  • Naerust tõuseb nutt.
  • Nutab mullist naeru.
  • Nõid naerab nõida.
  • Parem naerda kui nutta.
  • Teises peos naer, teises nutt.
  • Vara naerdakse, hilja nutetakse.
  • Vile (kärme) nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
  • Vile nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
  • Ära naera, ise sööd ehk sülitatud kapsad ära!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel