Nutt

Nutt on emotsioonist tingitud tegevus (pisaraeritus silmist), mis põhjuseks võib olla viha, kurbus, hirm, rõõm vms.

Proosa

• Jõuame porisele mägiteele hämaras, aga õnneks pole enam palju minna. Lena jõud on otsakorral ja ta tunnistab, et ei suuda enam sammugi teha.

"Sa suudad enam, kui arvad end suutvat," veenan teda ja püüan iga natukese aja tagant öelda, kui vähe on meil jäänud. Vassin veidi, et enam innustada. Lena hakkab nüüd taas südantlõhestavalt nutma ja palub, et teekond iseendani oleks veidike lihtsam. Suurlinnatuledeni jõudes kostab eikusagilt muusika ja see ajab nutva Lena hüsteeriliselt naerma.

"Mida kuradit!" vannub ta ja lisab, et ei mõista, miks ta naerab, kui ta nutab. (lk 39)

• "Viimati, kui mu sõbranna läks peikast lahku ega soovinud ekskaaslasega enam kohtuda, pakkusin suhte väärikaks lõpuks välja ekspeika matused," alustab ta lugu, mis minulegi, kes palju näinud, liig tundub.

"Matused?" küsin ülimalt imestunud ilmel.

Ja ta jätkab: "Sõber laenas preestri riided, teised külalised, kes kutsutud, olid musta riietunud nagu matustel ikka kombeks." Suhet leinav sõbranna oli varunud Keni-nuku, mille seltskond tseremoonia lõpuks mulda sängitas.

״Kas sõbranna nuttis ka?" küsin vastust ootamata.

"Jah, lesk nuttis ja paar külalist veel," vastab Lena.

Lena sõnul läks alates peielauast olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema Londonis asuva kodu tagaaia mullas tänaseni. (lk 51-52)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

• Korraga levis kole uudis nagu kulutuli. Sellel tüütul noorukil olid hallid silmad! Nüüd sirutasid ka kõige lorumad vedelvorstid kaela: uskumatu, aga tõsi mis tõsi. Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru.

Tondinahkadel sai pikutamistuju ja tukkumismõnu päriselt ära rikutud, kui nad Hallsilma mammat nutmas nägid. Eks tema kui ausameelne tondinahk andis pisaratega märku, et tegemist on lihase lapsega. Tavaliselt tondinahad ei teadnud, kes on kelle järglane. Sellel ei olnud siiani mingit tähtsust. Laiskade maal polnud kunagi vaja olnud midagi nimetamisväärset korda saata või kuhugi pürgida, sellepärast oli kõikide täielik sarnasus ainuvõimalik tundunud. Tondinahkadel oli paha vaadata, kuidas Hallsilma mamma kookospalmi tüvest kinni hoidis ning pisaraid valas. Õnnetu tondinahk oli iseäralik nähtus ja Hallsilma mamma muutus oma pisarate läbi teistele just nagu võõramaks. (lk 8-10)

• Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

• Arvesta sellega, et ühiskonnas on vigu. Ja nuta, kui avastad, et seal on palju rohkem vigu, kui sa arvasid. (lk 2203)
• Nuta vahel, aga ainult üksinda olles. Siis pane heal meelel tähele, kui palju parem sul hakkas. Ära tunne selle pärast piinlikkust, et sul hakkas parem. (lk 2205)
  • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

Vanasõnad

• Ega laps ole, et tühja asja pärast nutab.
• Ega võõra silma tule vett.
• Naerust tõuseb nutt.
• Nuta taga vooditäit, ära nuta kätkitäit.
• Nutab mullist naeru.
• Nutused vihma lapsed, ei nuta kuiva lapsed.
• Parem naerda kui nutta.
• Pikast ilust tõuseb pill.
• Pill pika ilu järele, lall laia rõõmu peale.
• Pill tuleb pika ilu peale.
• Teises peos naer, teises nutt.
• Vile nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929