Aimée Beekman

Eesti kirjanik

Aimée Beekman (aastani 1953 Aimée Malla; sündinud 20. aprillil 1933 Tallinnas) on eesti kirjanik.

IntervjuudRedigeeri

  • Romaane kirjutades olen üldiselt püüdnud juurelda selle kallal, kas tegelane ikka lähtub ühes või teises situatsioonis oma eelneva elukogemuse ja hingelaadi pinnalt. Õnneks juhtub enamasti nii, et käsikirja edenedes hakkab tegelaskuju dikteerima autorile asjade käiku.
  • Küllap peitub pika kooselu võti selles, et ikka ja jälle tahetakse jagada mingite hetkede nüansse ning nautida vastupeegeldusi.
  • Inimesed ei mõista, mida tähendab ustav hing eri eluperioodide vältel. Tundub nii lihtne ja mugav libiseda mööda pealispinda ja uskuda, et järgmise nurga taga on peidus midagi põnevamat ja köitvamat. Paraku on inimese ego pahatihti üüratult suur ega luba mõtet: ehk on tüdimuse põhjuseks asjaolu, et olen ise tühine?
  • Ka see lootus on asjatu, et karja liikmeks olemine vähendab inimese ürghirme – lihtsalt müra toel tõrjutakse need ajutiselt teadvusest. Tänapäeva vidinad võimaldavad ju sukelduda pseudoellu – pealtnäha ülimalt intensiivne suhtlemine, kõik on keskpunktis, suur vatramine. Tegelikult keegi kedagi ei kuula ega kuule.
    • Lea Arme, "Sünnipäevalaps Aimée Beekman: "Tänapäeva üürikest aega kestvad kooslused panevad õlgu kehitama. Inimesed ei mõista, mida tähendab ustav hing eri eluperioodide vältel."" Eesti Naine, juuli 2011


ProosaRedigeeri

"Tondinahad"Redigeeri

Tsitaadid väljandest: Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977.

  • Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus)
  • Tondinahkade maa oli lopsaka taimestikuga, vihmavärske ning õitest kirev. Tondinahad pidasid oma elupaika ilusaks ja küllap neil oli õigus. Ka iseenda välimus meeldis neile. Keegi ei kõigutanud nende usku oma kaunidusse. Kiskjad, kes öösiti eemal mägedes jahti pidasid ja ao eel mereranda võitluse kuumust maha jahutama tulid, ei pannud magavaid tondinahku tähelegi. Vari või tondinahk — see paistis kõrvalistele silmadele üks ja sama. Hallid nad olid, hämarusega ühte värvi, just nagu oleks kiirustav tondikari siit läbi vuhisenud ja tülikad kasukad muru peale laiali loopinud. (lk 6)
  • Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)
  • Kui ürgajal maid ja meresid jagatud, seisnud elusolendid hoolega järjekorras, et oma tulevasest kodupaigast mitte ilma jääda. Kõik kivised künkad, liivased kõrbed, mädasood ja lumelagendikud, metsatihnikud ja kaljulõhed, ookeanisügavused ning ojakaldad määrati kellelegi elamiseks. Teised olnud oma õnne juhuse pärast ärevil, ainult tondinahad ei võtnud üldisest sagimisest ega trügimisest osa. Nemad põõnanud rahumeeli päikesepaistel, tulgu mis tuleb. Kõikide üllatuseks selgus, et voostritel vedas hullupööra. Jagajad teinud teatavaks, et vedelvorstid surevad muidu välja, kui neile parimat maanurka ei anta. Kuidas aga saaks nobedate ning virkade nobedust ja virkust mõõta, kui üleüldse laisku ja loodreid poleks? Eks maailma täiuse nimel otsustatigi lorud tondinahad külluslikul maalapil hinges hoida. (lk 6-7)
  • Tondinahad olid määratud laiskadeks ja nad ei kurtnud oma saatuse üle — või lihtsalt ei viitsinud endale teistsugust elu soovida. (lk 7)
  • Ent ühel päeval sai tondinahkade vaikne elu häiritud. Neid uusi põlvkondi oli ju küll ja küll peale kasvanud, nüüd aga ei tahtnud üks nooruk kuidagi teiste kombel taltuda. Ta sagis lamavate tondinahkade vahel, lõi vilju katki, vaatas, mismoodi need seest välja näevad, murdis oksi, torkas neid maa sisse, tegi palmilehtedest lehvikuid, suges narmasjuurtega oma kõrvataguseid ja tüütas tillukesi siniseid ämblikke. Ta tüütas oma ringirabelemisega nii pisikesed putukad kui ka suured tondinahad päriselt ära. Nii mõnigi pahane tondinahk pidi ennast istukile ajama, et seda rahutut hinge kurja sõna abil lamama sundida. (lk 7-8)
  • Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru. (lk 8-9)
  • Tondinahad polnud harjunud minevikule mõtlema ega tulevikust unistama. Nad ei tundnud ajaarvamist, ei sügist ega talve. Ainult päev ja öö. Ajast aega elasid kevad ja suvi käsikäes. Puud õitsesid ja kandsid vilja üheaegselt. Nüüd tekkis iseenesest mingi piir või peatuspunkt — just nagu oleks voolavale ajale sõlm peale tehtud. Edaspidi räägiti: siis, kui tondinahkade maal esimest korda silmavett nähti. (lk 10)
  • Tondinahad sulgesid nimme silmad, haigutasid magusasti ja sirutasid rammestunud liikmeid. Milleks jutud? Päev oli hea, öö oli hea, tohutust unehulgast oli jõutud vaid tühine osa ära magada, norsata oli nii mõnus ja üldse oli kõik lõpmata hea. (lk 11)
  • Too rahutu hing Hallsilm oli rääkinud veidrat juttu.
Ta teatas, et metsa taga on mägi, mis paksu suitsu välja ajab ja tuhka laiali raputab. Kord-korralt kostab maa sügavusest kõminat, nagu veeretataks kive. Hallsilm arvas, et kus suitsu, seal tuld. Äkki lendab mäe seest kõrvetavate leekide pilv välja? Võib-olla süütab tuli metsa ja levib mere piirini? Mis saab, kui tondinahad lõõsale ette jäävad? Ärkvel olnud tondinahk sellepärast pahvataski naerma, et rumal Hallsilm esitas muudkui tobedaid küsimusi, ise ei teadnud midagi. Hallsilm nagu polnud kuulnudki, et helde maa anti loodritele tondinahkadele igaveseks ajaks. Päris häbi, et Hallsilm ei mäletanud maajagamise lugu — vastasel korral poleks talle niisugune rumal soovitus pähe tulnud, et tondinahad peavad teise paika elama minema. (lk 12-13)
  • Hallsilm aina rahmeldas. Ta lohistas metsast mahalangenud puid välja, vedas need mereranda ja tassis korvidki vee lähedusse valmis. Hallsilm rühmas ja rügas kõigest jõust. Mõnikord võttis väsimus nii võimust, et ta kukkus jala pealt maha ja magas kaldaliival une ära — sealsamas, kus ta puunotte vaatidega kokku sidus. Kui tondinahad oleksid viitsinud mereranda tulla, poleks nad osanud Hallsilma poolt ehitatud muhklikule riistapuule nimegi anda. Kust nemad pidid teadma, et kokkuköidetud tüved veepinnal püsivad ja et seesuguse lihtsa aluse peal saab kas või üle suure mere sõita. (lk 14)
  • Tondinahad lamasid ristseliti rohu peal ja hoidsid keelt suust väljas. Mesilaste parv sumises tondinahkade kohal ja tiivulised pillasid meetilku alla. Tondinahad ajasid suu kõrvuni lahti, et kuldkollased piisad kaotsi ei läheks.
Elu oli lihtsalt magus.
Musttuhat mesilast tiirutas ringi — lausa pilv, mis kippus päikest varjutama. Tondinahad pikutasid pehme rohu peal, suu lahti ja silmad kinni, ega pööranud sellele mingit tähelepanu, et putukad on nii suureks parveks kogunenud. Mesilinnud ruttasid koormast vabanema, nagu valmistuksid nad pikaks lennuks.
Hallsilm seisis teistest eemal ning jälgis sumisevaid mesilasi üha süveneva murelikkusega. (lk 14)
  • Siiani polnud tondinahkadel olnud ei ajaarvamist ega ajalugu. Peale selle, et kunagi laiskadele helde maanurk anti, ei teadnud keegi mingist sündmusest kõnelda. Ei võitlusi ega võite. Loendamatu hulk kordi oli öö vaheldunud päevaga ja kogu selle aja jooksul polnud tondinahad tundnud midagi peale tuima rahulolu. Nad ei teadnud, mis on ränk südamevalu ja suur rõõm. Nad polnud kunagi kõhelnud ega otsuseid langetanud. Alles üsna hiljuti olid nad kihistama ning naerma õppinud. (lk 15)
  • Tulemägi ei andnud pikaks arupidamiseks mahti — enamasti on just tähtsate ajalooliste sammude astumisega kole kiire. Hallsilm tajus kõigi meeltega, et elu päästmiseks tuleb saarelt lahkuda. Aga ta polnud ju parve ehitanud selleks, et ainuüksi oma elu päästa! Neid norisevaid tondinahku oli võimatu kaasa tulema sundida. Ometi ei tohtinud ju tondinahkade sugu maa pealt otsa saada! Niisamuti, nagu Hallsilm oli puude ja põõsaste seemneid kaasa kogunud, niisamuti pidi ta kas või väikese osa tondinahkade karjast siit eemale viima. Üksainus tondinahk, olgu ta või agar ning hakkaja Hallsilm, ei saa iialgi terve rahva asemele astuda. (lk 17)
  • Hallsilma painavad muremõtted muutusid aina keerulisemaks. Talle polnud ju keegi ütelnud, et miski ei ole maailmas igavene. Ta ei olnud kunagi kuulnud, et maakoor muudab oma kuju, et tuuled kannavad kõrbeliivu ühest paigast teise, et mäed murenevad, jõed vahetavad sängi, ühed rahvad surevad välja ja teised tulevad nende asemele. Ta ei teadnud isegi seda, et aja kulgedes võivad laiskadest virgad saada ning nobedad loodriteks manduda. (lk 18)
  • Korraga tundis Hallsilm oma kuklaga kuuma hingust. Ta pöördus välkkiirelt ringi ja nägi tohutu suurt leekidest põimitud pilve. See kerkis kõrgemale, vajus taas allapoole ja levis laiemaks, nagu oleks pilve sisemusest sula tuld välja voolanud. Kas lõõmas maa või leegitses merepind? Äkki põles mõni ujuv saar? Hallsilmal olid selles pilkases pimeduses kõik ilmakaared segi läinud, nüüd aga pimestas teda tulepilve helendus ja mustade lainete harjad heitsid valusaid punaseid helke.
Hallsilm sirutas käed laiali, kuum tuul kõrvetas pihkusid. (lk 19)
  • Kes on ette võtnud ajaloo uut lehekülge keerata, ei tohi oma nõrkusi teistele välja paista lasta. Hallsilm oli astunud otsustava, hulljulge sammu ja pidi nüüdsest peale meelekindlust ilmutama — ükskõik, mis ta ise poleks oma südames tundnud. Kes on kord juba parve kaldast lahti lükanud, peab unustama virisemise ja halisemise. (lk 19)
  • Hallsilm ei pööranud oma hoolealuste sagimisele tähelepanu. Meeleheide oli teda paigale kangestanud. Ta huuled liikusid, nagu kõneleks kuulmatult iseendaga. Hallsilm ei suutnud tulemöllult pilku lahti kiskuda, ta oli tervenisti pingul, suured sametised kõrvad nii kikkis kui võimalik. Hallsilm tahtis viimse kui hääle ja helikatke endasse püüda, et määrata kindlaks, mis on õieti toimumas. Peale mühina ja kohina ei jõudnud temani kõige vähematki. Maa poolt ei kostnud ühtki hüüdu, lained ei kandnud parve juurde ainsatki märki, mis oleks mahajäänud tondinahkade kohta teadet toonud. Hallsilm püüdis uskuda, et tulepilv järab teist, kauget, võõrast ning asustamata maad. Ta lootis kõigest hingest, et õnnetus on tondinahad puutumata jätnud. Las tondinahad siunavad tagaselja Hallsilma, kes salkkonna lapsi merele viis, las neavad tema ja ta parve ära, põhjaku nad Hallsilma, kuidas oskavad — ainult olgu ise terved ja pikutagu veel kas või tuhat aastat helde maanurga rohelise muru peal.
Hallsilm oli valmis surmatunnini süütunde rasket koormat kandma, peaasi et karm saatus tondinahkadest mööda libiseks. (lk 20-21)
  • Väikesed tondinahad ei olnud iialgi varem öisel ajal ärkvele tulnud ning nüüd olid nad kohkumusest keeletud. Pruunides pärani silmades peegeldus õudne öine valgus. Hallsilmal polnud võimalik nende meeletute pilkude eest kuhugi põgeneda. Lummuslik tulepilv muutis laineharjad läbipaistvaks, korallrahud tõusid merevahu seest välja ja hõõgusid punaselt.
Korraga viskusid väikesed tondinahad palmilehtede peale kummuli, nad vajutasid käed kõrvadele ja lamasid täiesti liikumatult. Ju nad uskusid, et hirmus nägemus kaob, rahulik uni tuleb tagasi, peagi on hommik ja nad ärkavad oma kodukohas rohelise muru peal. (lk 22)
  • Salkkond musta-valgekirjusid merekoeri sagis rannaribal. Roosad keeled ripakil, pikkade karvade küljest vesi nirisemas, suured sabad nagu tüürid taga, jooksid nad edasi-tagasi. Hallsilm sirutas kaela. Merekoerad sikutasid tondinahku madalast veest, murdlaine vahu seest kuivale. Paar päästelooma sukeldus, pea ees, vette, läks tükk aega, enne kui nad taas pinnale tulid. Jõudsalt ujusid nad tagasi kaldale, saputasid karva kohevile. Nüüd märkasid ka teised merekoerad ennast kuivatada. Nad raputasid ennast agaralt, piiskade pilved kerkisid õhku ja veeudu sees süttisid ning kustusid väikesed vikerkaared. Ent merekoertel polnud pikemalt aega iseendaga tegelda: nad hakkasid pooluimaseid tondinahku veepiirilt eemale lohistama. Jõuetud hallid olevused seati kaljurahnu ette ritta. Hallsilmal oli nüüd kerge oma kaaslasi üle lugeda. Keegi polnud lainete möllus ära kadunud.
Merekoerad tegutsesid asjalikult. Nad tirisid vees ulpivad korvid kaldale, haarasid üksmeelselt liaaniköiest kinni ja sikutasid parvejäänusedki merest välja. (lk 24-25)
  • Hallsilm jälgis silmanurgast toimekaid merekoeri ja hakkas endamisi tänusõnu ritta seadma. Aga varemgi on juhtunud, et headus jääb tasuta, nii ka nüüd. Enne kui Hallsilm jõudis ennast koguda ning püsti ajada, tormasid merekoerad vette. Nad ujusid nii kiiresti, et vahujutt taga. Aeg-ajalt sukeldus neist mõni ja siin-seal ilmus nähtavale tume pea, hõbedane kala hambus. Üks habemik koer, lõuakarvad kahele poole harali, vaatas üle õla tagasi ja häälitses kumedalt. Hallsilm võttis kogu jõu kokku ja sibas veepiirile, ta lootis, et merekoerad ütlevad talle midagi, aga nad aina kaugenesid, musta-valgekirjud seljad vilksatamas vahuharjade vahelt. (lk 25-26)
  • Raske on olla eestvedaja, mõtles Hallsilm. Aga sellegipoolest poleks ta ise tahtnud hoolealune olla. Niisiis ei jäänud tal muud üle kui oma ninamehekoormat edasi kanda. (lk 28-29)
  • Maadeuurijad selleks võtavadki vaevarohkeid ja ohtlikke retki ette, et teada saada, mis asub mere, metsa või mäe taga. (lk 29)
  • "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel."
Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt.
Hallsilm vaikis ja ohkas. Ta sai aru, et läheb veel palju aega, enne kui tondinahad unistama õpivad. Kui Hallsilm solvangust üle sai, jõudis ta mõte kaugemale rajale. Ta taipas, et oli oma kaaslastele unistuse pähe lihtlabase minevikupildi välja pakkunud.
Tondinahad nohisesid ammugi juba lõkke ümber magada, aga Hallsilm ei saanud kuidagi sõba silmale. Teda üllatas, kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda. (lk 31-32)
  • Pahurate tondinahkade ainuke lõbu ja lohutus oli naer. Niipea kui päevast päeva ringirändav Hallsilm nähtavale ilmus, hakkasid tondinahad koleda häälega irvitama. Ometi polnud Hallsilm oma kaaslasi poole sõnagagi puutunud ega pidanud neile enam kõnesid. Hallsilm püüdis kaasa naerda, tema arvas, et lõkerdamine aitab kõigil sooja saada. Et Hallsilm ei vihastanud, see ajas tondinahad lausa marru. Kelle nägu siis Hallsilma naerma ajas? (lk 32)
  • Silmade harjudes nägi tondinahkade ninamees kiviruumi sügavuses käigu suuet. Põlved lonksus ja keha küürakil, mahtus sellest sisse. Kivivõlvi külmad nukid puutusid aeg-ajalt vastu selga, mägi justkui tõrjus Hallsilma tagasi. Mäed ei alistu niisama lihtsalt ega reeda naljalt oma saladusi. (lk 36)
  • Öö tundus tondinahkadele tavalisest külmem, ehkki tuli miilas heledalt. Tondinahad judisesid ja hoidusid kobarasse. Lõpuks jäid nad magama, käed-jalad läbisegi, ühe selg vastu teise kõhtu. Nii oli kaitstum tunne, kui naaber kõrva juures nohises. (lk 37)
  • Paha vaim möllas tondinahkade sisemuses ja kihutas neid kiuslikke tükke tegema, et aga Hallsilma und rikkuda. Paljas mõte Hallsilma virkusest ärritas tondinahku, hoopis väljakannatamatu tundus asjaolu, et praegusel hetkel see igavene ringirahmeldaja lihtlabasel viisil lõkke ääres põõnas. (lk 39)
  • Käed-jalad hakkasid sügelema. Tondinahad tampisid rahutult ringi, nügisid üksteist küünarnukkidega, tallasid vastastikku varbaid, nende liigutused läksid aina ägedamaks. Igaühele näis, et teised teevad talle ränka ülekohut. Igale tondinahale tundus, et kaaslased ei pea temast mitte üks põrm lugu. Pruunid silmapaarid lõid punakalt helkima, suured sametised kõrvad tõmbusid peadligi, ei kuulnud keegi enam meremüha ega eestvedaja norisemist. Hallsilm ja tema kadestamisväärne uni läksid sootuks meelest. Tondinahad tundsid, et peavad omavahel arveid klaarima. Nii läkski pusimiseks ja rüselemiseks lahti. Tondinahad tõuklesid, igaüks püüdis oma vastast seljatada või talle niisamuti haiget teha. Tondinahkade poisid ja plikad ilmutasid ühteviisi sõjakust. Nad karjusid läbisegi ja lahmisid kätega. Et kõik olid jõu poolest enam-vähem võrdsed, siis polnud selles lahingus ei võitjaid ega kaotajaid. Seevastu muhke ja kriime jätkus kõigile ja neid sai iga kakleja aina juurde. (lk 40-42)
  • Mis viga päevavalguses kellelegi pilguga kindlameelsust sisendada või mõnel muul viisil ta südikust turgutada! (lk 44)
  • Mida kaugemale maha jäi kustunud lõkkease, seda enam mõtlesid tondinahad oma tulevasele asupaigale. Neil polnud aimu, mis ootas ees, ja sellepärast oskasid nad vaid kunagise kodupaigaga sarnanevat elukohta igatseda. Et oleks roheline muru ja magusasti lõhnavad viljad käeulatuses. Tõsi küll, mõni neist tajus üllatusega, et tahaks midagi uut ja huvitavamat. (lk 47)
  • Hallsilm tahtis uskuda, et täiskasvanuikka jõudes jääb rumalus jäädavalt maha. Ta ei teadnud, et lapsepõlvest võtab igaüks midagi kaasa. Kes rõõmsa meelelaadi ja otsekohesuse, kes aga midagi niisugust, mille üle saab edaspidi ühtelugu häbi tunda. Mõnel jääb argus liivaterade näol põlveketradesse ja eluaeg lähevad jalad hirmu puhul nõrgaks. Teine astub heade lootustega lapsepõlvemaalt välja ega pane esiotsa tähelegi, et valede sõlm on endist viisi keele sees — kuidagi ei saa tõtt rääkida. (lk 47)
  • Hallsilm ei oleks kõlvanud teistele ninameheks, kui ta poleks tulevikult ainult head oodanud. (lk 47)
  • Ka Hallsilma jalad valutasid, aga temal kui ninamehel ei kõlvanud nõrgematele oma häda kurta. Sellepärast tegi Hallsilm südame kõvaks ja pahvatas naerma. Nähtamatute võlvide alt kajas ta hääl mitmekordselt ning üsna õudusttekitavalt tagasi. Hallsilm oli lootnud oma teeseldud muretusega kaaslasi reipamaks turgutada, ent seekord ei läinud ta ettevõtmine õnneks. Vali ning kajast moonutatud heli halvas tondinahku, korraga valati käed-jalad justkui tina täis ja neid ei saanud liigutada. Hallsilm sikutas köit, ükski tondinahk ei kõssanudki mitte. (lk 50)
  • Teadagi, et viha tuhmistab mõistuse ära, taiplikkus ja tasakaalukus ei mahu ägeduse kõrvale. (lk 51)
  • Nüüd sattusid nad ühtelugu sellistesse paikadesse, kus peenemad või jämedamad, mõnikord aga lausa hiigelpurikad põrandast välja kasvasid ja teed tõkestasid. Oli üksjagu pusimist, et nende vahelt läbi ronida. Tondinahad põrkasid jahedate kuhikute otsa ja lõid otsmikule muhke. Teisal rippusid kivipurikad laest alla ja kriipisid nõelteravate otstega roomavate tondinahkade selga, vaata et kisuvad kasuka katki. Purikad, mis kord laest rippusid, siinsamas aga põrandast välja kasvasid, ajasid tondinahad segadusse. Ajuti hakkas tunduma, et nad käivad, jalad ülespidi. Ei nad oleks osanud määrata, kuspool taevas asub. (lk 54)
  • Tuleb oma tahtmise juurde jääda, peab oma joru ajama, siis läheb kõik korda. (lk 54)
  • Tondinahad muutusid üsna läbematuks. Kõik pürgisid ettepoole. Nad unustasid sootuks, et Hallsilm oli nad raske teekonna eel köiega kokku sidunud ja sellepärast pidi igaüks teisi arvestama. Nüüd mõtles iga tondinahk ainult iseendale. Nad sebisid, kuidas jaksasid, tirisid üksteist pikali, takerdusid köie sisse, kukkusid hunnikusse — sagimise tõttu tammusid nad tegelikult paigal ega jõudnud mitte raasugi edasi. Nad tegid üksteisele oma hoolimatuse tõttu haiget, aga rüselesid siiski, igaüks lootis esimesena rohelisele alale ligi pääseda. (lk 54-55)
  • Pärast hakkas Hallsilm käsikaudu kobades oma kaaslasi köie küljest lahti päästma. Mõni tondinahk oli ennast niisuguse sasipuntra sisse mässida osanud, et nuta või naera, enne kui õige otsa kätte saad. Paar ägedamat rüselejat rabelesid tondinahkade kuhja otsas, jalad sõbrameestel kaela taga. Hallsilmal polnud mahti higi pühkida: kehade kobar tuli võim alikult kiiremini lahti harutada, et mõne tondinahaga hullemat häda ei juhtuks. Kuidas saab üks hingata, kui teine on talle kogemata kombel oma varbad ninaaukudesse torganud? Paar tondinahka upitas Hallsilm endale õlale, et elava kuhja alumised asukad saaksid ennast püsti ajada. Üks tondinahk tuli teise jalgade vahelt läbi juhtida, et köit õigeks saada ja viimastele sõlmedele ligi pääseda. (lk 55)
  • Mäe sisemusest hakkas tondinahku pudenema: üks hüppas, teine komberdas, kolmas veeres, neljas vankus teise najal — igaüks tuli, kuidas suutis, aga välja pääsesid nad kõik. Oleksid mäed naerda osanud, võinuksid nad ettepoole kummarduda ja vatsadel vappuda lasta, sest niisuguseid kriimusid, tokerdanud ja silmi kissitavaid tondinahku ei näe mitte iga päev. Üldse oli see pilt üsna haruldane. Kivide murdumine, jääliustike libisemine, allikate nirisemine ja jõgede voolamine on mägedes tavaline, aga et kaljuseina peaaegu märkamatust avast salkkond tondinahku välja ilmuks — seda juhtub heal juhul üks kord tuhande aasta jooksul. (lk 57)


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel