Kuivatamine

ProosaRedigeeri

  • Salkkond musta-valgekirjusid merekoeri sagis rannaribal. Roosad keeled ripakil, pikkade karvade küljest vesi nirisemas, suured sabad nagu tüürid taga, jooksid nad edasi-tagasi. Hallsilm sirutas kaela. Merekoerad sikutasid tondinahku madalast veest, murdlaine vahu seest kuivale. Paar päästelooma sukeldus, pea ees, vette, läks tükk aega, enne kui nad taas pinnale tulid. Jõudsalt ujusid nad tagasi kaldale, saputasid karva kohevile. Nüüd märkasid ka teised merekoerad ennast kuivatada. Nad raputasid ennast agaralt, piiskade pilved kerkisid õhku ja veeudu sees süttisid ning kustusid väikesed vikerkaared. (lk 24-25)