Lamamine

Eero Järnefelt, "Saimi aasal" (1892)
Bramine Hubrecht (1855-1913), "Lugev tüdruk", s.d.
Albert Engström, "Isa ajalehte lugemas" (1892)
Delphin Enjolras (1857-1945), "Romaani lugemist lõpetamas", s.d.
Carl von Bergen, "Tibudega mängimas" (1912)

PiibelRedigeeri

  • Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!


Issand on mu karjane,
mul pole millestki puudust.
2 Haljale aasale paneb ta mind lebama,
hingamisveele saadab ta mind;
3 tema kosutab mu hinge.

LuuleRedigeeri

Elu on põlata iseennast
ja lamada liikumatult kaevu põhjas
ja teada, et ülal paistab päike
ja õhus lendavad kuldsed linnud
ja noolnobedalt tormates mööduvad päevad.


Laman selili ja olen
    enda meelest reheahi.

    Üle minu käivad parred,
minu päratumas keres
    lõõmab, õhkub tulekahi.
[---]

    Mina olen reheahi,
minu päratumas keres
    hõõgub lõõmav tulekahi
    keset pikka ööd.

  • Bernard Kangro, "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939)


Olen miljoneid päevi lamand,
mu nägu on murenev paas.
Kuid mu süda iial ei sure.
minu hing - see on kohisev laas.


Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus - - - - -

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.

  • Juhan Viiding, "Kõrges rohus suures rahus tillukene mees" kogus "Elulootus" (1980), lk 62


Lamades, seistes ja istudes
taevasse vaadata tuleb.
Lamades, seistes ja istudes,
Esialgu.

  • Juhan Viiding, "* Lamades, seistes ja istudes". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 560

ProosaRedigeeri

  • "Planchet," lausus d’Artagnan, "kinnitan sulle, et mul pole põrmugi igav."
"Kui asi on nii, miks olete siis seal siruli nagu surnu?"
"Sõbrake Planchet, kui olin La Rochelle’i piiramisel, kus olid sinagi, ühe sõnaga, kui viibisime koos, siis oli seal üks araablane, kuulus serpentiinist laskja. See oli tark poiss, kuigi naljakat nahavärvi, nagu sinu oliivid. Nojah, kui see araablane oli söönud või tööd teinud, heitis ta pikali, nii nagu olen praegu pikali mina, ja suitsetas mingit võlurohtu suurest, merivaigust kahaga piibust Ja kui mõni ülemus heitis talle ette, et ta ühtevalu magab, vastas araablane rahuga: "Parem istuda kui seista püsti, parem lamada kui istuda, parem olla surnud kui lamada."
"Selle araablase nahavärv ja tarkussõnad on ühteviisi jubedad," ütles Planchet. "Mäletan teda hästi. Suure mõnuga lõikas ta protestantidel päid otsast."



  • "Kas tõesti tohib võtta kõike, mis leiad?" küsis Annika.
"Jah, kõike, mis maas lebab," ütles Pipi.
Natuke maad edasi lamas oma suvila ees rohu peal üks vanem mees ja magas.
"See seal lamab ka maas," ütles Pipi, "ja meie leidsime ta. Me võtame ta kaasa!"
Tommy ja Annika ehmusid tõsiselt.
"Ei, ei, Pipi, me ei või seda onu võtta, nii küll ei kõlba," ütles Tommy. "Pealegi, mis me temaga peale hakkame?"
"Mis me temaga peale hakkame? Nii üht kui teist. Võiksime ta panna küüliku eest küülikupuuri ja sööta teda võilillelehtedega. Aga kui te ei taha, siis jäägu ta minugipoolest. Kuigi see ärritab mind, sest võib ju tulla mõni teine asjadeotsija ja ta sisse vehkida." (lk 19–20)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk


  • Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus)
  • Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)


  • Eile puhus tuttav tuul. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.
Kevad olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane mälestus, mis on pärit teiselt poolt mälu piire. (lk 5)

VanasõnadRedigeeri

  • Hea lepikus lebada, parem põõsa all põõnutada (puhata).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929