Lamamine

LuuleRedigeeri

Laman selili ja olen
enda meelest reheahi.
/---/
Mina olen reheahi,
minu päratumas keres
hõõgub lõõmav tulekahi
keset pikka ööd.

  • Bernard Kangro, "Ajatu mälestus"


Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus - - - - -

Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.

  • Juhan Viiding, "Kõrges rohus suures rahus tillukene mees" kogus "Elulootus" (1980)

ProosaRedigeeri

  • Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim mäng oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade kehad olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud põhjust ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt jalgadele tõusta, et banaanikobaraid murda või terava kiviga mõnda ananassi varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus)
  • Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)


  • Eile puhus tuttav tuul. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.
Kevad olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane mälestus, mis on pärit teiselt poolt mälu piire. (lk 5)