Rohi

rohttaimede maapealsed osad

See artikkel räägib rohelistest libledest; apteegirohtude kohta loe artiklist Ravim.

Albrecht Dürer, Das große Rasenstück (1505)
Hulda Tegnér Grønneberg, "Grosshesselohe, München" (1885)
Ludvig Kabell, "Suvepäev mererannas" (1899)
Johan Krouthén, "Kolm naist suvemaastikus lugemas" (1908)

Rohi on palju pisikesi rohelisi liblesid ja kõrsi, mille hulk ja suurus võivad varieeruda. Ühtlustatud rohi on muru. Kuna mitmed rohttaimed on kasutusel rahvameditsiinis, kutsutakse rohuks ka ravimeid. Inimtekkelises intentsionaalses taimestikus ootamatult ilmnenud rohttaimi nimetatakse umbrohuks. Oma nime on rohi saanud seetõttu, et Eestis on ta üldjuhul roheline ja kaldub võimaluse korral fotosünteesima.

Proosa muuda


  • Aedu võib rajada mitmel viisil. Kõige parem on, kui selle töö võtab enda peale pärisaednik. Aednik istutab teil sinna igasuguseid toikaid, rootsikuid ja luuakontsusid, kinnitades, et need on vahtrad, viirpuud ja sirelid — kõrgetüvelised puud või muud taimeliigid. Siis kaevab ta maa üles, songib kõik pahupidi ja tambib jälle tasaseks, teeb söeräbust väikesed kõnniteed, torkab siin ja seal mulda mingeid tohletanud pealseid, seletades, et need on püsikud. Tulevasele muruplatsile külvab ta seemet, öeldes, et see on inglise raihein ja nurmikas, rebasesaba, sugapea ja timut, ning läheb siis ära, jättes aia maha mustana ja paljana, nagu ta oli esimesel päeval pärast maailma loomist. Ta paneb teile ainult südamele, et te seda mullast maad iga päev hoolikalt kastaksite, ja laseksite siis, kui rohi tärkab, kõnniteedele liiva tuua. Heakene küll.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Kuidas rajatakse aedu"



  • Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt.


  • Ma nägin, kuidas rohi kasvas. Pikk erkroheline lible viskus sahinal mullast välja nagu rästiku keel, paistis, justkui limpsanuks mingi maa-alune elukas sellega kevadist linnaõhku. Kuid näljast lehekeelt tagasi ei tõmmatud, ta jäigi tuulde lipendama, tundsin, kuidas ta lõhnas, ja kuulsin, kuidas sahises. Nägin, kuidas mullast tõusis loendamatu hulk samasuguseid niiskeid, värskeid rohuliblesid - orashein, va umbrohi, mõtlesin ma.
    • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 5


  • Hommikuti nägin vaeva paari-kolme kirjandiga mu üha voolavamaks muutuvas prantsuse keeles, et need postiga kooli saata. Mul on üks neist senini alles. Selle lahtivoltimisel meenub mulle kirjeldamatu Prantsusmaa maikuu, värske rohu — ainult et rohi polnud rohi, vaid l'herbe - lõhn, mis kutsus lausa sööma, nagu oleks kõik Prantsusmaal kasvav fantastiliselt kulinaarsete omadustega ja kõlbaks salatisse hakkida või juustulisandiks serveerida.


Luule muuda

Siis eesel pihtis: "Kloostri aasa pealt
kord läbi tulles kiusas pehme rohi
ja kurat mind - ma teadsin, et ei tohi,
kuid mokatäie võtsin kaasa sealt..."
/---/
Ja nõnda surmasüüks sai eesli vääratus:
sõi rohtu, kus on võõras nurm?!
Nii ropu süü saab pesta ainult surm!
Ja eesel surmale siis saigi määratud.


Suur Heinaline meie maile jõudis,
paisjärvel põlend pajju sidus paadi.
Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,
teab mitmest varavalgest saadik
...
Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu.
Arg värin läbib kõrget pilliroogu,
lind paiskub lendu. Äkki tajun ohtu:
Suur Heinaline hõikab võtma loogu

  • Aivo Lõhmus "Suur Heinaline", 1975 ("Sõnarine. Eesti luule antoloogia", koostanud Karl Muru, 4. köide, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 427)


ROHI JA LILLED ON REAALSED.
Võin põlve maa vastu katki lüüa,
võin käed mullaga määrida,
rohu kahinat kuulata,
rohu karedust katsuda.
Võin näha ja haista kulu-
karvalist, erkrohelist, surevat-,
sündivat, omaette olevat pinnakatet, mida
mu tallad iga päev tallavad.
Kuid ei saa elusalt iialgi
minna päris rohu juurde, tema hulka, tema
lõhnasse, värvidesse, karedusse.
Ta jääb ikka veidike võõraks ja ükskõikseks,
jääb korraga argiseks ja ihaldatavaks,
tähelepandamatuks, jääb loomulikuks
ja tundmatuks, hirmsaks ja
harilikuks. Rohi rohkem
kui lilled.

  • Katre Ligi, "* Rohi ja lilled on reaalsed" kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 38


Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.

  • Juhan Viiding, "* Mälestuste pääle kasvab rohi" kogus "Elulootus" (1980), lk 6

Vanasõnad muuda

  • Jaagupipäeval lüüakse raudnael rohu sisse.
  • Rohunina tärkab, künnimees ärkab.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel