Kõnnitee

LuuleRedigeeri

Sagivad kõnniteel sassoonis pead,
lõuendist kotid ja marraskil närvid.
Valgetes ruutudes autode reas
kiiskavad klaasid ja veiklevad värvid.

  • Milvi Seping, "Raekoja plats", kogus "Külmamailane" (1981), lk 16


Jah, ega ilus ole see,
et kähku terve kõnnitee
saab kriidijooni täis...
üks tädi tuleb noomima,
et siin ei ole mängumaa,
kuid meie pidama ei saa,
meil keksumäng just käib.

ProosaRedigeeri

  • Lapsepõlve vaatavad tekstid sedastavad kehalist ja kombatavat mälu. Luuletaja mälestused tollest ajast sisaldavad midagi rusuvat – kuid tema silmad ega jalatallad ei ole unustanud tolleaegseid kõnniteid, mis on ikka veel alles, kuigi üha kulunumad [---]. Selline pind, mille peale hilisem on rajatud, tuletab ennast oma taktiilsel moel ikka meelde ja on endasse kogunud nendegi aegade jäljed, mida ei tarvitseta tahta mäletada. (lk 96)